Aga kui selline koer on kirjade järgi minu isase või minu kennelis sündinud koera järglane, siis on mul tõsine probleem. Üks asi on välimus aga kes ei suutnud koolist piisavalt poppi teha, et nendesse bioloogia tundidesse mitte jõuda, peaks teadma, et pärilikud omadused on, noh, pärilikud või nii. Seal hulgas ka tööomadused ja mingid juhuslikud juhtumised võivad anda ettearvamatuid tulemusi. Reeglina ei ole need meeldivad. Aga kui selline tundmatu looma nahk juhtub olema jahikoerana täitsa vinks-vonks ja on ju papred ka, mille peale võib veel ühe pesakonna laduda, siis kui esimeses põlvkonnas mingisugused jahikoertest eellased suutsid igasuguse kamarajura ära varjata, siis hakkab järgnevates juhtuma igasuguseid põnevaid asju. Ilmselt õigemini ei hakka eriti midagi juhtuma. Metsas vähemalt.
Mis puudutab laikasid siis nende hulgas on ilma poluvernikutetagi piisavalt koeri, kes ajavad ainult omanikul närvi mustaks. Kas ei oleks mõistlik üritada krookida see, mis veel olemas on kokku ja üritada midagi selle peale luua, selle asemel, et veelgi seda lahjemaks keeta ja ainult õlgu kehitada. Muu maailm on kuidagi aru saanud, et pärilike omaduste saamiseks peaks vanematel neid omadusi olema. Miks meie jahimeestest nii suur hulk veel selle vastu vaielda tahavad? Mul ikka ei ole kaasa sündinud selliseid omadusi, mis võimaldaks Shelly-Ann Fraseriga võistu litsuda ja ilmselt lastel ei tule ka (noh, issi ju ka Usain Bolt ei ole...). Miks peaks keegi arvama või uskuma, et koerte puhul asi kuidagi teisiti on?
) aretatud justnimelt selleks, et ta jala liikuvat jahimeest tundmatusse kaugusesse maha ei raputaks, hagijate hulgast välja baieriga ühte punti arvata. Dachsbracked kuuluvad 6. rühma 1. alarühma koos muude hagijatega ent on, kui ma olen õigesti aru saanud, peaasjalikult verejälje koerad ja samuti üsna aeglase minekuga ja ka oma suuruse kohta küllalt raske ehitusega (ma võrdleks näiteks alpi hannoveri ja westfaali baieriga). 
