Jääger-online jahindus foorum

Teatud mõttes olen tädimaaliga nõus. Teatud aspektides siiski päris mitte, st naine võib ju olla naiselik ka siis, kui tal mehelik hobi on. Selleks et tõsiseltvõetav olla, ei pea oma "mina" maha suruma ja käituma mehe moodi. Ja eks see naissaatejuhiga saate tegemise eripära ongi, et naiselikkuse teatud mõttes eksponeerimine toob välja erilisuse ja meelitab ehk teistmoodi vaatajaskonda rohkem ligi. Meessaatejuhtidega saateid on maailmas ilmselgelt palju rohkem
Paraku on nii, et need, keda hirmsasti tahaks kaamerate ees näha, ei taha esineda ja saatejuhiks olla. "Ärahooratud Tori hobuse", "mudas püherdava peeretaja" ja "tibi" vahele jääb suur tükk maad, millest siin vist pole suurt mõtet rääkida.
Osoon meeldib mulle ka

Paneme siia ka siis uut verd juurde. Hoiatan, et pikk jutt tuleb
Eilses viimases ajus tõmbasid taksid kambakesi üles kaks hirve, kellega tegid pikad ringid ja lõpuks maandusid kütiliinil, kus kütil õnnestus küll teha lask, ent loom pidama ei jäänud, vaid läks verega edasi, minu noorem pikakarvaline sabas. Peale aju lõppemist läksime vaatama, siis koer oli läinud 1.2km kuni suure maanteeni. Sealt korjasime koerad maha ja otsustasime, et võtame ühe öö puhkamiseks.
Täna siis hommikul läksime puhanud koertega sealt peale, kus eile loom üle läks. Esimese hooga tõmbasid taksid üles kitsejälje. Korjasime maha ja uuesti jäljele. Jälle kitse järgi. Siis panime minu noorema pikakarvalise kinni ja jätsime jäljele vana pikakarvalise koos kakukese noore karmikuga. Kamandasin Ellioti jäljele ja andsin talle natuke aega. Päris keeruline oli alguses tal leida see õige suund läbi jälgederägastiku, kus kaks korda oldi juba peal käidud ja lisaks oli öösel hunnik kitsesid peal käinud. Ometigi - keerutas mis ta keerutas aga hakkas vaikselt harutama. Oi meil läks aega harutamiseks, ent lõpuks saime kätte raja, kus koerad enne peal ei olnud käinud. Elliot minust 130m ees, kohe tema järel noor karmik Puru ja siis kuskil 100m tagapool meie. Üks karmik oli veel meiega aga see püsis koguaeg jala kõrval ja eemale ei läinud. Jõudsime ilgelt pika ringiga väikse kaarega juba suht soisesse alasse, kus Puru minust ca 60m eespool tegi jälje peal häält. Panime jooksuga järgi, sest ta haugub ka väga värske jälje peal. Jõudsime sinna lodusse, vesi ca põlvini, koerad segaduses. Järsku pistis Elliot minust 10m eemal lõugama ja hirv hüppas madala tiheda kuuse alt üles. Jõudsin veel niipalju mõelda, et minevat looma lasta ei saa ja juba nad läksid, eluvalu jooksuga. Puru ja Elliot mõlemad ilusa kisaga hirvel järel. Natuke aega ootamist ja ca 500m järel sai kütt sihi peal kenasti lasu tehtud. Võib vist vabalt öelda, et ma ikka hõiskasin rõõmust, kui koerad kohale said ja selgus et hirvevasikas maha sai. Paganama hea tunne oli. Kilomeetreid kogunes ca 8.5 koertel ja see oli ikka lõpp pingutus peale kahte täispikka jahipäeva.
Enne seda sai Puru veel hamba valgeks nii põdra, metssea, kui ka hirve ajamisel. Äge!

Ja vat siin tulebki välja inimeste erinev arusaam asjadest. Minu jaoks oli saade tõepoolest huvitav, juba ka selle poolest, et räägiti lisaks paugutamisele juurde ka, mida kobras seal korda saadab, samuti näidati kontakti maaomaniku ehk tavainimesega ja näidati siiski ka looma küttimise hetke. Ega siis see saak ei peagi olema makrokaadris lasu hetkel. Võttes arvesse selle, et suur osa vaatajatest on siiski ka jahinduskauged inimesed, oli minu hinnangul tegu hea saate ülesehitusega.
Jah, hullu actionit ei olnud, ent kas see on siis põhiline, las see jääb igaühe enda otsustada

Seekordne koprajahisaade oli küll vahva.

Möödunud laupäeva tulemuseks kaks suurt emakobrast. Kohad olid rasked, ent koerad töötasid väga kenasti. Aasta ja nelja kuu vanune karmikas on järjest tublim ja hakkajam. Ei olnud probleemi urgu minekuga ega ka veest läbikahlamisega. Tundub, et varsti võin oma 9-aastase penskari rahulikumale loorberite reziimile jätta

Kui rääkida jahiriided.ee poest, siis sealt on kaup alati kohale saadetud õigeaegselt ja suhtlus igati aus ja korrektne. Ise käisin just nädal tagasi nende kaupluses Tln ringtee ääres.
See, kellega oli palju segadust ja kauba saatmata jätmist, oli selline pood nagu huntingoutlet.ee, kes ka kaupleb (kauples) Alaska Elk riietega.

Mida rohkem enda "staatust" varjata, seda rohkem seda varjama peab. Häbilugu ju
Minu hinnangul oleme jõudnud sellisesse faasi, kus enda olemuse (jahimeheks olemise) varjamine annab tuld ainult ainti-hunteritele, igasugustele veganistidele ja loomakaitsjatele ja näitab neile rohelist tuld, et nad nagu ajaksidki õiget asja.
See, kui mingid kodanikud enda maine maha teevad kellegi silmis, ei tähenda ju et kõik sellised on. Olen minagi kuulnud, kuidas keegi kuskil midagi valesti tegi, isegi oma seltsis olnud mõned juhused, ent võtta enda peale teiste pahategude süü ja vastutus... See oleks sama hea, kui mõne rumala koeraomaniku pärast peaksin hakkama oma koeraga väljas salaja pimedas käima, sest äkki keegi näeb ja saab teada, et mul ka koer on ja siis minust ka kohe raudselt halvasti mõtleb.

Käisime hiljuti Soomes, kus on osades piirkondades ca 60% elanikest jahimehed/naised ja näiteks naisi tuleb järjest enam jahindusse. Ei häbeneta, ei varjata, pigem tuuakse vastupidiselt välja hoopis jahinduse paremaid/eetilisemaid tahkusid ja tehakse selgitustööd tavainimestele, kuidas asjad tegelikult käivad.

Tänane jaht. Kolm taksi, mõnus seltskond ja hea ilm. Loomulikult ka head koprakohad. Selliste hetkede nimel tasub elada

Meie pundi teine jaht. Tulemuseks 1 suur isakobras 21.5 kg. Kohad olid rasked, klassikaliselt kraavid, kus üks suur tamm ja urud ilma pesata. Ühel ojal oli küll hea tugev põhi ja kobrast nähti ka, aga ju sai nii hästi pakku, et enam ei leidnud. Teises kohas puhta turbamäng, vesi sügav ja paljude veealuste käikudega kraav. Kopra püüdmisel said pea kõik seltskonnast kahvapüüdmist harjutada. Tore oli, varsti jälle uus jaht

Kuskandis te asute?
Mõistlik oleks minna kuskile lasketiiru, hunnik head koerale kaasa ja lasta koeral seal kuulata pauku, samal ajal ise rahulikult koeraga rääkida ja talle maiust anda.

Tartumaal saab käia Viidike tiirus või Elva lasketiirus.

Tõmbame siis sae käima. Ma olen küll hingelt tõukoerte pooldaja (ja käin jahil ametlikult tõukoeraga ja ka järgmised koerad saavad olema tõutunnistusega koerad), ent artiklis avaldatud jutt tekitab küsimusi ja vajaks lähemalt ka tõendamist.

Selleks on Eestis aktsepteeritavad vaid rahvusvahelise künoloogilise föderatsiooni (FCI) liikmesorganisatsioonide väljastatud registreerimistunnistused.

Paraku ei ole ei jahiseaduses ega ka jahieeskirjas kirjutatud otseselt välja, et peab olema FCI tõutunnistus, vaid:

(1) Jahipidamisel tohib kasutada jahikoera, kellel on jahikoerapass või muu jahikoera tõugu tõendav dokument ning kes on kiibistatud või tätoveeringuga märgistatud. Jahikoeraga jahipidamisel peab kaasas olema jahikoerapass või muu jahikoera tõugu tõendav dokument.

Tundub, et seaduseandjad ei ole julgenud siiski määratleda üheselt, missuguse organisatsiooni tõutunnistus on see "õige" ja missugune ei ole, sest kui pannakse kirja üks konkreetne ühing, tekib teistel kohe küsimus, miks nende tõutunnistus ei ole õige. EKL on MTÜ ja niikaua, kuniks ei ole seaduses kirjas, et just selle (või missuguse iganes muu) MTÜ välja kirjutatud paber on see õige, ei saa trahvida ka neid, kes käivad nt Läti Jahikoerte klubi paberiga koeraga jahil.

Siinkohal oleks ilmselt vaja lõplikuks hinnanguks kohtukaasust, kust siis tuleks välja ametlik seisukoht. See, et täna mingi ametnik väidab kellelegi kuskil midagi, paraku ei päde, kui sellel pole seaduslikku alust. Huvitav, kas mõni selline Läti jahikoera paberitega koeraomanik ka on saanud kogemust KKinspektoritega kohtumisel, mis on nende seisukoht.
Nagu ma aru olen saanud, siis lätlaste jahikoerte klubil on ka täiesti reaalselt olemas oma koerte register, koos eellaste info, tõutunnistuste väljastamise ja kogu muu asjassepuutuvaga.

Sarved olid karvased veel ja avariist saadud muljumisest oli sarvedel olnud karv ka kohati inetu.

Mõned nädalad tagasi jäi sugulase auto ette sokk. Esialgu pardakaamera videot vaadates, tundus et tegu oli väiksemat sorti noore loomaga ja ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Õhtul samast kohast mööda sõites märkasime, et loom oli samas kohas teisel pool teed kraavis maas. Kui kinni pidasime, et sokk kastiga kiskjatele ära vedada, saime aru, et tegemist on millegi enama, kui lihtsalt suvalise sokuplõksiga.
Tuleb tõdeda, et siiamaani üks ilusamaid ja omapärasemaid sarvi, mida näinud. Ja kahju on ka, et auto ees oma maise teekonna lõpetas.
Peale keetmist, puhastamist ja valgendamist

Palun jagage infot tuttavate seas! Võimalik et tegu on jahikoeraga! Koera karv oli väga hullus seisus ja trimmiti ära.
http://www.loomadevarjupaik.eu/loomad-v ... imal/11938

Nii me ta siis kaldale tõmbasime. Tõsi - niipalju kiire ta oli, et jõudis ennast poolest kerest saadik juba kahvast välja närida, enne kui jaole saime.


Tuleb tõdeda, et koertega jaht on alati täis emotsioone ja ma ei tea ühtegi teist jahti, kus saaks nii palju nalja. Ja ilma koerteta ei oleks see ka sugugi see


Lõpptulemusena oli väga äge nädalavahetus, kus tööd said inimesed ja koerad, ilmaga vedas tohutult ja me saime tänu kahele pilditegijale omale mälestuseks terve rea fotosid täis ägedaid hetki, mida enamasti ei õnnestu saada.