Jääger-online jahindus foorum

Hr Karl-Martin Sinijärve poolt on minu luulekogule kirjutatud arvustus/lugemiselamus Maalehes, minu arvates sugugi mitte paha. Võiksite seda soetada/lugeda küll, kui eelarvamused liialt ei pitsita.

usoPM kirjutas:Mida selle jutuga öelda taheti, ei saa mitte aru.

Vaata eelnevalt saadetud linki youtuubis, siis saad aru

Oleks huvitav kuulda lisaks kirjandusest saadud teadmistele ka noorteadlase praktilistest kogemustest metssigadega. Viimasel ajal kipub see viimane pool paraku väga puudulikuks jääma, mistõttu puhtalt väljast saadud andmete põhjal tehtud uurimus kipub kohalikke olusid hästi tundvale inimesele pahatihti narrina tunduma. Teadust võib kuidas iganes teha, kuid rakenduslike otsuste tegemiseks on vajalik teatud tasakaal teoreetiliste ja praktiliste teadmiste vahel.

Eks kõik tunnevad Klarale kaasa ja loodavad tema kiirele paranemisele. Huntide käitumise põhjal tundub mulle, et hundid ei rünnanud teda sugugi mitte kui saaklooma, vaid kui sissetungijat nende territooriumile. Sedasi käitub pigem huntide noorpaar, kes on oma eluala hiljuti okupeerinud ja kes näeb koertes võimalikke sissetungijaid/konkurente. Vanemad hundid juba teavad, kes koer tegelikult on.
Lisatud tekstist ei tule välja, miks hundid jalga lasid. Oletan, et põhjuseks oli koeraomaniku saabumine sündmuskohta, teisiti ei oska ma seda seletada. Kui see tõesti nii oli, siis vedas Klaral täiega. Aga ehk oleks omanik saanud ka midagi varem teha? Ei tea.

Oli vist aasta 2003, kui läksin oma Lääne-Siberi laikaga põtru ajama. Mõne aja pärast kuulsin esmalt koera haukumist, siis võitluselõrinat ja lõpuks koera kiunumist. Kuna sellised ebatavalised hääled viisid mu mõtted võimalikule huntide rünnakule, lasin püssist paugu õhku ka hõikasin valjult. Kõik jäi vait ja kui ma siis tagasi aju algusse jäänud auto juurde läksin, oli värisev koer seal. Tal olid mõned väikesed lahtised haavad kaela ja kubeme piirkonnas ja kaelarihmal päris tugevad hambajäljed. Õmblema ei pidanud ning antibiootikumikuur välistas ka muljumistest tekkida võiva põletiku.
Umbes kuu aega hiljem lasi ühe põdrajahis peremehe juurde jooksnud jahikoera järelt hundi üks naabersektsiooni jahimees, lume tulekul lasti selles piirkonnas ka teine loom. Aasta oli siis vist 2003, ehk siis hundi arvukus oli sel ajal väga madal. Ei eelmisel ega ka järgneval aastal meie kandis hunte ei olnud.

Välek kirjutas:Vabandused ebapädevuse osas ette. Mismoodi see arvestus siis lõppude lõpuks käib? Kui on öeldud, et nii ja niipalju peaks laskma, samas lasta ei saa, kuna sigu pole

Kui sigu ei ole, siis ei saa sa neid ka lasta. Oleks huvitav näha, kuidas sind keegi selle eest karistama hakkab.

sammal.habe kirjutas:Peep - mis siis ikkagi on esmatähtis, kui jahimees peab valikuid tegema - kas hoida ettekirjutatud küttimisstruktuuri või vähendada arvukust nõutud tasemeni? reaalses elus, mitte kabinetilaua taga, seisavad jahimehed sellise küsimuse ees.

Meie metsseapopulatsioon ongi praegu enam-vähem sellise soolise ja vanuselise struktuuriga, põrsaid on 60 % ringis ning täiskasvanud kulte on oluliselt vähem, kui emiseid. Ehk siis, kui mõnda soo- või vanuserühma liigselt ei survesta või liigselt ei hoia, saabki selline küttimisstruktuur ilma erilise pingutusega täidetud. Tegelikult on mõlemad väga olulised, nii arv kui ka struktuur. Näiteks, kui te saate oma küttimismahu täis ainult põrsastest, on teil (juhul, kui katku pole) järgmisel aastal sigu veelgi rohkem kui tänavu. Struktuuri määramine oligi oluline selleks, et ei jätkuks selline jõuline emiste hoid, mis oli väga mõistlik arvukuse tõusuootuse faasis, kuid mis kahjuks jätkus ka siis, kui arvukust oleks pidanud juba tõsiselt piirama hakkama.

Eeldan, et RMK teeb lõpuks ometi oma jahindussüsteemi kohalt mingeid kapitaalseid muutusi. Kui ei, siis on olukord juba selgelt patoloogiline.

Olge mõistlikud. Sellisest küttimismahust saame me loomulikult rääkida vaid aladel, kus katku veel sees pole. Seda küttimismahtu ei jaotata ju ümber neilt aladelt, kust katk on sead juba võtnud, neile aladele, kus sead kõik veel alles on. Seal, kus katku veel pole, on lihtsalt mõistlik ressurssi veel niipalju kasutada, kui võimalik. Praeguste teadmiste juures pole enam tark loota, et "äkki läheb minust mööda". Uskuge, ei lähe.

Ma ei ole maaomanik oma jahimaadel (ega märkimisväärselt ka mujal), kuid mul ei ole mingit põhjust arvata, et maaomanikest jahimehed oleksid halvemad, kui maaomanduseta jahimehed. Nii häid kui ka halbu näiteid oleks mul mõlema poole pealt tuua.
Mina ei näe praegu küll trendi selles suunas, et Erametsaliidule või tema sarnastele organisatsioonidele mingeid soodsaid otsuseid tehakse. SAK on erand ja loodetavasti saame me selle erandi lõpetada, mida varem seda parem. Ei ole praegu võimalik mingit väga head lahendust välja pakkuda.

rixa kirjutas:

jyri kirjutas:http://epl.delfi.ee/news/arvamus/tiit-tammsaar-kui-tapatooga-kaasa-ei-lahe-siis-metsa-enam-ei-paase?id=72698727

Pole midagi öelda, võtab ilusti olukorra kokku.

Kuule, kui eelmisel aastal lasti ligi 25 000 metssiga (ja arvukus selle järel jahimeeste hinnangul ikka tõusis) ja nüüd soovitatakse lasta eelmisest aastast 12 % enam, ehk siis mahus, mis viiks arvukuse üle pika aja langusele, nimetab autor T.Tammsaar seda tapmiseks, tapatalgute korraldamiseks jms. Kui sigu hakkaksid laskma ka maaomanikud, kes on tegelikult ju meie hulgas olevad jahimehed, oleks see sigade "nottimine". Ja seda nimetad sa olukorra ilusti kokku võtmiseks!

Mõtelgem loogiliselt, rahulikult ja püüdkem end panna eraldi nii jahimeeste kui ka maaomanike olukorda. Kui praeguse regulatsiooni valguses vabastaks jahindusnõukogu otsuse täitmine kahju kompenseerimise kohustusest (see 3000 allkirja eesmärk), mis võiks siis juhtuda? Maaomanike esindajate tegevus: kompromissitu nõue jahindusnõukogudes ulukite arvukuse väga jõuliseks vähendamiseks. Jahimeeste tegevus: kui ei taheta tegelikult nii palju lasta, siis kantakse realiseerimata lube lihtsalt vajalikus koguses maha. Esimene viiks selle tegeliku täitmise korral asurkonnad väga halba seisu, teisel juhul aga jääksid maaomanike probleemid kõik alles. Vältimaks võimalikku pettust teisel juhul tuleks hakata küttimismahtu reaalselt kontrollima. Kas jahimehed on sellega nõus, et hakata igalt kütitud loomalt (metssiga ja metskits) esitama nt parema alalõualuu? Mina seda ei usu. Seetõttu arvan, et see toonane allkirjade kogumine oli pigem populistlik ja tagajärgede suhtes piisavalt läbi mõtlemata aktsioon. Mis puudutab praegust seaduse muudatusettepanekut metssigadele sisuliselt väikeuluki staatuse andmist, siis selle sidumine kahjude kompenseerimise kohustusega on minu arvates elementaarne. Kui maaomanik võtab loa, siis võtab ta sellega ka vastutuse.

Osalesin ka ettekandega esmaspäeval toimunud SAK infopäeval ja soovitasin küttimisega viia (3 aasta jooksul) sigade arvukuse asustustiheduseni ca 1,5 isendit 1000 ha kohta, mis praeguste tagasihoidlike teadmiste valguses võiks viia katku hääbumiseni. Tõenäoliselt ei suudetakski seda vähemalt Mandri-Eestis reaalselt ellu viia, sest katk levib ja teeb oma töö märksa kiiremini. Siiski, surm katku pidavat loomale olema väga piinarikas, mistõttu kõiksugu jahieetilised põhjendused mitteküttimiseks ei ole siinkohal kindlasti adekvaatsed. Asustustihedus 1,5 isendit 1000 ha kohta (Eestis keskeltläbi 6000 siga kevadel) võib viimaste aastate külluse juures paljudele tunduda küll kohutavalt madal, kuid tuletan (vanematele meestele) meelde, et perioodil 1994-2001 lasti Eestis alla 5000 sea aastas, ehk siis arvukus oligi toona enamvähem samas suurusjärgus (perioodi keskel 1995-1997 arvatavasti veelgi madalam). Piirkonnad, kust katk on üle käinud, metssigu enam sisuliselt pole. Katku levik on praegu aga väga kiire. Niisiis, praegune surm kuuli läbi on alternatiiviks surmale katku läbi, kusjuures viimane on loomale oluliselt piinarikkam. Need, kellel veel katku sees pole, võiksid seda mingilgi määral ennetada ning praegu veel olemasolevat ressurssi ise ära kasutada, sest uskuge mind, õige pea hakkavad seda meie asemel tegema putukad.
NB! Kel katkust ja selle tagajärgedest suur masendus peal, soovitan meelelahutust - näiteks lugeda äsjailmunud jahiteemalist satiirilist luulekogu (vt teema: ulukite haigused - jahiluule). Usun, et enamusel Teist läheb tuju palju-palju paremaks.

Annan teada, et e-väljaandena on avaldatud minu teada Eesti esimene jahiteemaline luulekogu "Jaht Loodus Armastus". Seda saab omale soetada vist kõigist e-raamatu poodidest, näiteks Rahva Raamatust: http://www.rahvaraamat.ee/p/jaht-loodus ... 9949384587
Igasugune kriitika teose kohta on teretulnud.

Aga just seda tehti, keelustades aju- ja koerajaht. Vaatamata sellele, et katk levis , ja palju kiiremini, kui need jahid nagunii keelatud, ehk suvel

Tegelikult oli selleaegne parim teadmine see, et katk levis kiiresti ja suht samaaegselt Poola, Leetu ja Lätti just Valgevenest peale seda, kui seal sigadele üleriiklik klaperjaht korraldati. Tegelikult püsis katk kogu ajujahihooaja meil suhteliselt paiksena ning kiire levik jätkus taas alles käesolevast kevadest alates. Seda sai ka ennustatud, kuna sigade liikuvus sel ajal seoses elupaigavahetustega suureneb oluliselt.
Mina ise kriisikomisjoni ei kuulu ega seda ka nõusta, aga saan väga hästi aru, et see ei olnud sugugi mitte loll otsus sel hetkel ja selleaegseid teadmisi arvestades. Praegu on olukord muidugi muutunud ja tagantjärele on kõik targad, loomulikult.

Kollal võib osaliselt ju õiguski olla, kuid teadlane võiks rääkida kindlameelselt sellest, mis on teaduslike uuringutega tõestatud, mitte pakkuda oma oletusi tõe pähe. Tegelikult on see kärbeste jutt sama, mis neil kes väidavad, et hunt on peamine katku levitaja. Või nagu selle mehe jutt, kes mulle hiljuti helistas ja ütles et katk levib sigade sügamispuude kaudu, mis maha saetakse ja mille saepuru siis kodusigadele alla pannakse. Haige looma kudesid võivad laiali kanda paljud loomaliigid, kes oma poegadele liha viivad (mitmed kiskjad, röövlinnud, vareslased) ning sealt võib midagi teoreetiliselt pudeneda ka sigadele. Ma ei saa väita, et sellised levikuvõimalused välistatud oleks, kuid nende olulisuses on siiski põhjust sügavalt kahelda.
Kolla jutust jääb mulje, nagu poleks asjaga keegi tegelnud ning tema on nüüd suure avastuse teinud. Tegelikult on sigade Aafrika katku ja selle levikut uurinud hulka teadlasi - virolooge (kes teavad kindlastri väga hästi, kui suur viirus on). On leitud, et selgrootutest kannab viirust edasi (säilib tema organismis elujõulisena) vaid üks puugiliik, keda aga meil ei ole. Ehk siis - viirus on võimeline elus püsima vaid kõikide sealiikide (+ pekaarid) ning selle ühe puugi organismis, mujal mitte. Põhilised edasikandjad on olnud ikkagi sead omavaheliste otsekontaktide (elus siga-elus siga või surnud siga-elus siga) kaudu ning inimene (kudede edasikandjana) - sellised on praegused parimad teadmised. Kindlasti jätkatakse uuringutega ja võimalik, et avastatakse ka mingi muu oluline haiguskandja, kuid niikaua, kui seda pole leitud, ei tohiks kellegi hüpoteese tõena võtta ning veel rumalam oleks nende põhjal mingeid meetmeid rakendama hakata.