Ah et läheb jälle lahti? Keskkonnauuringute Agentuur (s.h. Peep Männil) ja nüüd ka Eesti Terioloogia Selts (lausa eesotsas Peep Männiliga) levitavad nii kodu-kui välismaal valeinfot ja -teooriaid mitte ainult Eesti suurkiskjate vaid ka šaakali kohta. Eks ikka selleks, et EL-st endale rohkem raha välja petta.
Sealjuures on Peep Männil isiklikult niivõrd osav ja jultunud konspiraator, et vaatamata sellele et
kõik teavad tema kuritegelikust tegevusest, ei suuda keegi midagi tõestada.
Aga šaakali küsimuses pakuks mina välja hoopis oma igamehe-teadusliku teooria, mis põhineb ainult minu isiklikel muljetel ja ei mingil teaduslikul uuringul ja on seda õigem!
Niisiis. Siia sattununa (kas ise tulnult või tooduna) sattus šaakal meie lääneranniku tihedate kadastike ja roostike näol justkui sahvrisse. Selles sahvris leidus suurel määral pesitsevaid-rändavaid linde ning mingist hetkest ka lõpnud metssigu. Selle sahvri senised põhilised kasutajad, kährikud, olid ise suurepäraseks ja lihtsalt kättesaadavaks toiduvaruks. Eriti talvisel ajal. Nüüd, kus tänu šaakalitele (nii tundub mulle isiklikult) ja kärntõvele on kähriku arvukus selles piirkonnas märgatavalt langenud, on šaakalil peenike pihus. See peab mõjutama ka sigimisedukust. Lisades siia veel (kontrollimata) fakti, et eestis möödunud hooajal 26-st kütitud šaakalist 14 saadi kätte meie šaakalite "epitsentris", Virtsu kandis, teen järelduse, et meie šaakalite asurkond ongi (oligi) üsna lokaalne ja saigi "õilmitseda" ainult tänu lokaalsetele eritingimustele. Muidugi tekib sellisel juhul küsimus - kuidas teadis šaakal sealt Kaukaasiast just sellesse kohta tulla? Aga seda vastust teame me ju kõik -Peep Männil ja terioloogia selts tõid!