Jääger-online jahindus foorum

Hind võiks küll kirjas olla. Sinna veel aega nii palju, et kirja panna ei julge aga tahaks osata arvestada. Mul vähemalt 2 koera tulemas.

Natuke parafraseerides võib vist öelda, et siis teema oli hea aga välja tuli nagu foorumites ikka

Siis võiks enne lõplikku otsustamist võibolla vaadata, kuhu enamusel lähem minna. Aga see ainult mõte. Mul Tõstamaale kindlalt lühem maa aga kui härrale, kui otsustavale jõule, vähegi sobib, siis jõuame Jõgevale ka. Ei tahaks võimalust maha magada

Eestis piisabki tattoost (va. Tallinn ja Pärnu linn) ja üldjoontes peaks see olema võrdne märgistusviis. Vähemalt seni kuni tattoo loetav on Kiibita ei saa siit Rootsi ja Inglismaale näiteks sest selleks vajalik on marutaudi antikehade test mille jaoks on kiip nõutud kuid siia tulekuks ei ole küll midagi enamat tarvis kui vet. passi kehtivate vaktsiinidega ja tatto on täiesti piisav ka Venemaalt tulles.

aadu kadakas kirjutas:(1) Jahipidamisel tohib kasutada ainult jahikoera tõugu kuuluvat, kiibistatud [b]või[b/b] tatoveeringuga märgistatud jahikoerapassi või Euroopa Liidu lemmikloomapassi omavat jahikoera.

Mina saan siit aru, et jahikoerapass peab olema kiibistatud ja tätoveeringuga märgistatud

Ikka ühest neist peaks küll olema. Eestis tundub, et on rohkem mõtet kiibistamisel- saab koera registrisse kanda, kus on võimalik omanik tuvastada, tatood ajaga võivad raskesti loetavaks muutuda (5 aastase koera kubemes on ta nii karva kasvanud, et ei näe kuid enne seda oli juba nii veninud, et kui ei teaks, mis seal kirjas, ei saagi aru) ning tundub, et linnade kaupa hakatakse juba kohustuslikuks muutma seda. Muudes riikides paistab, et on tatoveerimine veel levinum- Saksas, Lätis ja Venes vähemalt (sealt oma koerad kel kõigil ka kiibid lisaks). Üsna imelik oleks hakata nõudma, et tuleks hakata penisid veel tatoveerija juurde viima

No, mu dobermann jookseb lihtsalt oma lõbuks 45 km/h nii et on veel arenemisruumi

Ma ei tea püstkõvadest midagi aga kui nood suvel mitte verejälje ajamiseks head ei ole, siis olekski võibolla hea leida koerad muudest tõugudest. Retriiver ja taks tulevad mõttesse. Nagu vollifedjagi kirjutas, on küll ka "rosetijahikoeri" kelle omanikud oma koertele tõuomast tööd tahavad pakkuda. Seda enam oleks motivatsiooni, kui sellest kellelegi reaalselt abi võib olla (rääkimata sellest, et ilma jahimeestest tuttavateta ei ole õpetamiseks verd niisama lihtne saada). Takse on siin-seal ka jahimeestel endil (enda koera kutsikaski läks jahikoerapõlve pidama) ja ilmselt ka retriivereid. Need vist ei tohiks noortele metsloomadele erilist ohtu kujutada ka siis, kui juhtuvad vale jälje peale minema (algajal koeral võib juhtuda, kui ei ole varem sellist olukorda kohanud ja omanikku ei ole juures, et koeral õiget otsust teha aidata).

EU pass ei ole ju tegelikult midagi muud, kui vet. pass, kus vaktsineerimised sees. Ainus erinevus nö. tavalise vet. passiga on see, et seda ei anta märgistamata koerale ja läbi märgistuse on see seotav konkreetse koeraga, mitte nii, et võtan naabrimehe Muri passi ja esitan oma koera kõrvale. Et siis ainus nõue jahikoertele on vaktisneerimispassi olemasolu ja puhtatõulisus? Viimast aga ei saagi muud moodi tõestada, kui tõutunnistuse olemasolul. Sellsel juhul ei ole ju vahet, mitut põlve jahikoeri see Uskmatu Toomas tahab- kui on TT, siis ongi puhtatõuline. Enamike tõugude puhul (eranditest tuleb meelde vaid avatud tõuraamatuga eesti hagijas) võib Toomas registreid mööda kasvõi 15nda põlveni esivanemaid taga ajada, kui tal paremat teha pole.

Tõstamaal on ka aed. Kas teab keegi paremini- kas on neil aedadel-sigadel ka vahet või erinevus ainult selles, kuhu lähemal minna?

Meie vanem käis aastasena ega osanud seal midagi teha. Ehk nüüd on vähe targemaks saanud. Nooriku võtaks ka ilmselt kaasa aga ta selline linnakoerale kohaselt kuulekas ja alles pudinokk pealegi (9 kuud hetkel) nii et ilmselt ta pigem turistiks kuigi, mine sa tea, tänaval ikka üritab värsket võõra koera jälge kilgata

Paduvihm viib vist jälje ikka ära pika aja peale aga niiske ilm ja peenem vihm aitab haisemisele kaasa. Minu noor ja loll on ajanud ka 48 tunnist kunstlikku verejälge imeilusasti, kui vahepeal sadas aga kuna ta alles noor ja loll, siis oli verd ka jäljel omajagu. Lõpus olnud kährikulaipa ei jõudnud puu otsast allagi võtta aga ta haukus puu otsa ka

Kuna verejäljekoertest juttu on siis kas on siin keegi, kes rohkem alaga tegelenud ja kelle käest natuke õpetamiseks nõu küsida? Tolle noore ja lolli kutsikad 2 kuused ja ei taha uut omanikku oodates niisama vedeleda lasta ega oma rumalusest valesti õpetada. Kes endale taksi otsib, võib ka kirjutada

Ma nüüd piiksun ka vaikselt vahele (ärge linnatüdrukut kõvasti lööge) et vähemalt mulle on jäänud mulje, et diplom ainuüksi ilmselt ei anna kindlust, et koer metsas korralikult looma otsib. Meie napilt aastane uruluud (no mis luud see sile muidugi ikka on...) nuuskis esimest korda elus paari harjutusjälge ja järgmisel päeval sai oma diplomi kätte aga selle "kogemustepagasiga" ma ei julgeks küll teda reaalsesse otsingusse saata, kuigi diplomit on ilmatuma uhke kaeda. Harjutamisel ajab mõnikord nagu nööri mööda, teinekord aga jookseb üle nurga nagu meelesõge. Kui rihmaga teda kinni peetud ei saaks, siis ehk võtaks jälje uuesti (ise ka ju täpselt ei oska). Eks ole erinev see, kui korralikult koertel instinktid töötavad aga kes tahaks riskida ja üle jala diplomi kätte saanud koeraga metsa minna avastamaks, et koer tegelikult päris hästi ei mõika, mida vaja.

Pean tunnistama, et ei tea, kui palju on metsseakatsega koeri aga siitpoolt vaadates tundub hoopis, et verejälje järguga koeri on rohkem- taksid ei saa ju ilma jahikatseta tšempioniks ja kellele Jõgeva kaugel või koer urgu ei lähe/ei haugu, need saavad kuidagi ikka oma verejälje II järgu kätte, et tiitel kinnitada. Päris metsas päris looma otsida aga on vist ikka vähe teine tera.

USAs on eraldi organisatsioon Deer Search Inc. läbi mille kutsutakse vabatahtlikud verejäljekoerte omanikud haavatud looma otsima. Jälg peab settima ja loom rahunema nagunii ja Eesti on nii väike, et kui sarnase süsteemi alusel on võimalik lähedusest koer otsima kutsuda, ei tohiks olla ju kellegi jaoks võimatu mõni asisem koer leida. Või mõtlen ma väga mööda? Ehk kõlbavad jahimeestele ka näitusepenid, kelle omanikud on koerte koolitamiseks rohkem vaeva näinud. Ei karda sellised ka kitse ajada- kui jahis muidu ei käi ei ole sellega ka suuremat muret. Mul paar nn. uruluuda on ja kui juba jahitõugu koerad võetud sai, siis tuleb ka neile vastavat tegevust pakkuda. Kui keegi võtaks vaevaks verejälje koolituse korraldada (ja hind hingest päris kinni ei võta) siis oleks osa võtmas küll ja kui koer(ad) asja selgeks saavad, oleks vajadusel hea meelega ka appi tulemas. On siin foorumlased käinud mittejahimeestest koeraomanike ja nende karvastega jahis ja on kiidusõnugi kirja pandud.

Või kuidas jahimeestele tundub?

Varjupaikadesse satub nii palju kiipidega koeri kelle omanikke ei ole võimalik tuvastada, et oma kutsikad sai kõik enda nimele kantud. Kui ka omanikud unustavad kiibi oma nimele registreerimata ja koer peaks kaduma minema, saadakse leidmise korral vähemalt mind kätte ja mul on ka omanike kontaktid olemas, et kutsu ikka koju saaks.

Samas tasub kontollida, kas kliinius registrisse kantud koer ikka numbri sisse trükkimisel ilmub. Mul ühe koera number oli valesti sisestatud aga hakkasin kontrollima ja avastasin ning sai viga parandatud.