Jääger-online jahindus foorum

Mina omast kogemusest julgeks venelaste toodangut CM-2 pakkuda välja laskespordis tegelemiseks. Relv ise on raske, mis tagab piisava stabiilsuse. Laad on reguleeritav, päästiku päästetugevus samamoodi. Kerge hooldada ja väga vastupidav riistapuu. Siiani on igas olukorras kasulikuks osutunud ka välistingimustes. Kasutanud olen nii optika kui ka dioptriga.

Kõige suurem boonus relva juures on odavus.

15kg taks? Kus selliseid tehakse? Suur isane täiskasvanud taks kaalub tavaliselt 10kg või alla poole. 15kg on juba selgelt üliraske taksi kohta ju!?

Igaühe valik muidugi, mis looma ta oma taksiga ajab...mina avaldasin oma arvamust.

Pildile on natuke halvasti jäädvustunud aga samamoodi pikale veninud jälg nagu ülemistel piltidel.

Pildistaja väitis, et mitu paari oli ikka neid jälgi. Jälejed kõik kõrvuti ja umbes 6m vahega . Ei tea, võib tõesti olla, et naljaga tegu, kuid ei tahaks nagu uskuda, et ta siis nii palju vaeva näeks nende tuvastamisega. Lisaks pildistas ta neid jägi veel uues kohas mõni aeg hiljem:

Isegi näinud lähedalt, kuidas põder vehib koerte poole sõraga, see ei ole eriti meeldiv vaatepilt. Jalg käib tal ikka väga ootamatult ja kiiresti. Koerteks olid seekord laikad, kes ka vaatasid ikka väga hoolega, et mitte sõrgade ette jääda, kuigi kinnihoidmistööd tegid nad väga hoolega. Taksi ei laseks põhimõtteliselt sea ja põdra peale minna, olgu jahikoer või mitte, kuid mina oma koera hoian väga ja ei tahaks talle asjatut hukku. Suurulukijahiks on spetsiaalsed suured koerad.

Looduspildis olid need jäljed üleval ja nii mitmeski muus foorumis, kuid siiani ei ole keegi usutavat omanikku pakkunud. See looduspildi lamba jutt kõlab kuidagi kõige tõenäolisemana, kuid peab veelkord täpse kirjelduse võtma kuidas nende jälgede asetus ja muud ümbritsevad faktorid olid. Pildid on võetud otse pildistaja käest, eks katsun uurida võibolla on taustainfost kasu.

Tundmatud jäljed oleks vaja tuvastada ülejäänud on auto, inimese ja keskmist kasvu koera omad. Aga täiesti kahtlaste jälgedega on tegemist: kängurud, jaanalinnud ja muud Eestis saada olevad eksootilisemad loomad on välistatud. Mina oleks oma julguses hirve pakkunud aga ilmselt ei pea see paika. Jäljed on kõrvuti ja paaris seega saab kitse vist välistada.

Loodetavasti ei ole siin veel selline teema läbi käinud ja algatus on originaalne. (Otsing sarnaseid teemasid ei paljastanud).

Leiti Lõuna-Eestist imelikud jäljed. Kas lugupeetavatest keegi oskaks pakkuda, millega tegu võiks olla.

Kolisin Norma Alaskalt üle Sako SuperHammerheadile. Olen uue moonaga väga rahul. Norma sagedus jättis sageli soovida ja tagasilöök tundub SuperHammerheadil kuidagi pehmem.

Ma viimasel ajal olin üldiselt oma koera sõnakuulelikkusega rahul, kuid mida päev edasi ja jahikogemus juures, läheb kord käest ära nagu eelkõneleja mainis, võib hääle kähedaks karjuda, kui koer värskele jäljele satub. Veri hakkab koeral vemmeldama ja midagi teha ei ole, karistada ka ei saa, kui ta tagasi tuleb pool tundi hiljem, muidu hakkab koer kartma veel tagasitulekut ka.

Sellise olukorra vältimiseks olen püüdnud koerale pidevalt tagasi tulemise sõnakuulelikkust õpetada, olen hakanud ka koera niisama õues jalutades käsutama koolituse mõttes enda juurde, sundinud kõrval käima ja seejärel koera lubanud jälle minna. Raskemaks teeb selle harjutamise koera "kassilembus", mille käigus tuleb viimaseid taga ajada, sellelt tegevuselt ära kutsumine vajab korralikku närvi ja koera koolitamist, millest võib jahilgi kasu olla.

Üldiselt on koer koolitatud nii, et tugeva vile peale koheselt jätab kõik tegevused ja naaseb peremehe juurde tagasi. (70% juhtudest see ka toimib, kuigi sooviks seda protsentuaalset väärtust veelgi tõsta).

Rihmaga jälitamine on osutunud suhteliselt raskeks ülesandeks, kuna rihma otsas ei ole oma koera käima koolitanud (lisaks on metsas verejäljel väga arske rihma okste vahel kasutada). Vaid tänaval ja maantee ääres kõndimisel, kus on karta autoalla jäämist, olen koera lõastanud. Metsas ja niisama jalutades ei ole koer kinni, kuna ta hoiab alati lähedale ning kuulab üldjuhul väga hästi sõna. Pikkadel jälitustel olen kuulanud koera kaelarihma klõbinat (millegipärast käib rihma aas vastu plastikust kinnitusaasa), kuid olen mõelnud ka täiendava heli tekitava agrekaadi lisamisele, et kaugemale kuulda, kus koer on - muud sellist lihtsamat lahendust ei ole nagu pähe karanud.

Lisaks peab kindlasti olema mitte jäigalt kinnituv kaelarihm, mis takistuse taha sattudes ära rebeneb kaelast (krõpsuga kinnituv või trukiga), see sunnib odavamaid lahendusi otsima (helitekitajad näiteks), kui pidada silmas koeraradari hinda.

Taksiga oman 4 aastast kogemust. Võetud sai väha heast perekonnast, kus kogu suguvõsa on ainult jahipidamiseks kasvatatud, seega pidi vaeva nägema vähem. Mis minule aga eelkõige silma jäi:
1. Taks vähemalt 6 esimest elukuud vajab väga tugevat kätt kasvatamisel, ehk pidevat õpetamist ja järeleandmatut tahet loomaga tegeleda ja teda õiges suunas juhtida.
2. Koera tuleb juba väga väiksest peale harjutada valjude helidega (püssi, raketipagud jne) ning seejärel harjutada looma ka võimalikult värske lihaga peale iga paugu tegemist, et kinnistuks paugutamise positiivne meelestus.
3. Heade instinktidega koer suudab ise (piisavalt metsas käija) ära õppida erinevate loomade lõhnad, jälitamistaktika ja ajada ka suvalise looma verejälge.
4. Taksi ei tohiks õpetada elusat metssiga taga ajama (selleks on suuremad koerad).
5. Taks on meeletult hea haistmismeelega ning jälje ajamisel ääretult tark loom, ehk ta ei eksi ka looma ringitammumisel jäljerajalt või kui jälg kattub vanaga, siis käib mitu tiiru metsas jälgederajale peale, et veenduda kõige õigemas ringist või siksakist väljuvas jäljerajas.
6. Emased koerad on sageli tagasihoidlikumad ja aremad kui isased koerad, et taks õpiks korralikult metsas häält tegema ning agressiivsust välja näitama rohkem on tarvis talle eeskuju mõne väga tugeva taksi või muu suurema koera näol. Eeskujust suudab taks õppida praktiliselt mõne korraga vajalikke ajamisvõtteid.

Mõned ekstreemsemad kogemused:
1. Sügisel lastud siga, veri jäi praktiliselt kohe kinni, kuna rasvakiht oli väga paks ja sulges haava. Vere laik oli vaid 1 puu peal, koer võttis sellest jälje ülesse ning peale lühikest koera jälitamist mööda pimedat metsa oli loom käes. Mis ma pean kurbusega tõdema, et koera on väga raske saada surnud looma juures haukuma. Jääb vaikselt seisma ja ootab või hakkab kohe isuga rapsima looma.
2. Ajust lastud metskits, jooksis ajusse sisse (mulle ette). Suutsin looma haavata, kuid maha ei jäänud. Üle 2 km pikkune taga-ajamine metsas mööda verejälge ei olnud taksile mingi probleem, kuigi koer ringitas ja käis ka mitu korda üle oja.

Koolitust koer ei ole ekstra saanud. Kogemused on tal metsas käimisest ja õpetatud enda käe järgi sõna kuulama. Asendamatu abimees.

Ma võin nüüd eksida kuuli nimetuses, kuid Kakukese käest sai kunagi venelaste toodetud alakaliibirilist Bolevo moona, mis kujutas endast teravatipulist alamõõdulist kuuli plastkonteineris. Kui juba Venemaa sellise idee peale tuli, siis selliste ideede edasiarendus ei tohiks midagi üllatavat olla.

Skinneksi nahkade märgistuse koha pealt oli ka vanematel meestel kobinat, et sabajuure peale ei peaks mitte neid auke rammima vaid ikka pigem naha jäsemete poolsetesse otstesse. Kuid märgistus iseenesest oli korrektne ja võin pea kindlalt väita, et saime õiged nahad tagasi.

Siiski oleks veel tarvis Karjaküla parkali kontakte, kui kellelgi peaks olema.

Ma tean, et Sa Feen ei küsinud minult, kuid minu nahad olid umbes 1 cm (varieeruvalt paksem,õhem) rasvakihi all. Lihtsalt ei olnud viitsimist lusikaga kraapima hakata. Panin korralikult soola ja puukuuri (betoonpõrandale) rullituna seisma. Temperatuurid jäid ka ikka pigem miinustesse. Seista sai nahk pea nädal (võin ka eksida).

Kogu info andsin edasi parkalile, mis tehtud ja mis tegemata on naha juures. Vastu võeti ilma igasuguste "aga" deta.

Kas ma olen millestki väga valesti aru saanud, kui ma julgen väita, et ka rasvakihi eemaldamine on parkali töö? Kui ise ei taha ja ei ole aega mässata nahkade põhjaliku puhastamise (siinkohal pean silmas kogu rasvakihi eemaldamist, osaline eeltöö on paratamatult vaja teha) ja eeltöötlemisega, siis võibki parkali töökoda nahad vastu võtta ja ei vastuta tulemi kvaliteedi eest? Parkal võiks siis sellisel juhul kindlasti ka mainida, et tulem ei pruugi olla see, mida oodatakse. Võtaks siinkohal näiteks juhtumi, kui klient on alles roheline jahimees ning satub kohe esimestel jahimeheks olemiste aegadel vääristatava (trofee nahk) looma laskma ning pelgab ise teha kogu ettevalmistust (oskamatusest ning soovist mitte trofeed kahjustada) ning usaldab selle professionaalse teenuseosutaja hoolde?

Siin teemas kajastatud Tartu tehase tänava parkimiskojas on pargitud oma 15 lambanahka, mille tulemus on märkimisväärselt kvaliteetne.