Jääger-online jahindus foorum

Mhnjahh. Raske juhus, pliiatsid rauas..... Soovitan relakat! Ilmselt kõige ohutum variant pliiatsite ja kesta kättesaamiseks, kui tõmbab raua kahelt poolt pikkipidi lõhki ja kõik on käes... Pole püssi, pole probleemi... Usun et kõigil juhtub, aga see pliiatsijutt tekitab igasugu kahtlusi, Sorry! Tegelt peaks see teema ka lukku pandama

Omal kukega variant 16 cal. aastast 52, margiks sellel kirjas IŽ-17, vanavanaisa käis kartulikuhjasid sellega valvamas. Tegemist on tavalisest pikema silinderrauaga, mispärast rohkem ikkagi kuulipüss, paras pukist siga lasta, kui vinti pole. Haavli ja kartetšipaugud on liiga hajusad. Vaatamata pikemale rauale lööb kuuliga lastes päris kõvasti tagasi, tehasepauguga kusjuures, 30-06 Tikka T3 on selles suhtes märksa kasutajasõbralikum, Nojah, muidugi, sest too IŽ on nii originaal, et talle pole kabaamorti külge kruvitud, vaid õlas istub plekist kabaots.

Kuuliga jookseb väga hästi.

Kaua sai kaalutud ja uuritud igasugu sõiduriistu, suht kiirelt sai selgeks, et odavat ei julge osta, lihtsalt liigapalju neg. tagasisidet tuli poltide, mutrite, reduktorite, laagrite ja pukside purunemise kohta. Selgeks sai ka see, et parem olgu pill võimsam, kui väetim, sest teatud tugevusvaru tähendab üldjuhul ka pikemat kasutusiga. Talveoludes pidi tagumine sõltumatu vedrustus kehva olema, sest kogub lund ja jäätub känkaraks kokku. Algul arvasin, et haagist või looma vedada on teoreetiliselt parem tavalise käigukastiga, kuid käiguvahetusel raskes olus tekib veojõu auk, mille järel pöörab ratta läbi, eriti liivas, sestap langes valik variaatori kasuks. Lõppkokkuvõtteks sai Kawasaki BruteForce 650 V2 koju toodud, sirge tagasillavõlliga, vesijahutusega ja mägipiduriga variaatoriga. Ainus, mida veel ei tea, on kuidas käitub kahe karbussiga mootor talvetingimustes.

Nael Kummi!!!

Mul neljas aasta T3 Lite 30-06 kasutusel. Hea kerge ja piisavalt kvaliteetne relv. Plastik laad on praktiline, ei karda kriimu, niiskust ega paisu, tõmba kokku. Minu arvates hea valik nn. rassivale koeramehele. Samas on viimasel ajal hakanud süda valutama, et oleks pidanud ikkagi puitlaega (kas Hunteri või Battue) võtma. Siin on see dilemma praktilisuse ja vana hea tavapärase puitlae käeshoidmise tunde vahel. Elukvaliteet pidi ka olema enesetunde küsimus. Kui tunned ennast hästi, siis on järelikult kõik korras.

Väga vahva oleks kui õnnestub müüjaga jutule saada parema optika, ehk ka puitlae, kui soovi on, ja lahtise sihikuga raua osas, mis on siiski hea, kui kasutad kas kiirjalgu või - hoidku taevane vägi - optikaga miski õnnetus juhtub, saab järgmisel päeval ikkagi jahti minna.

Enne mõõda, siis lõika....

kakuke kirjutas:Miskit viga sellel lingil.

Nüüd peaks lingiga OK olema

Vastusena Sergo päringule võib vabalt öelda, et 5-meetrise palkjalgadega kantsli saime püsti kahe mehe ja ühe paadivintsi abil nii mis mühises.

Kõik see kaadervärk, mis puudutab põhja, seinu koos akendega ning katust sai kodus kuuri all valmis tehtud. Kõigepealt sõitis käru peal metsa jalapalgid (kasutatud sidepostid) ja kantsli põhi. Põhjale said kõigepealt kinnitatud kaks jalga, siis teisele küljele pööratud, toestatud see jalg, mis teavasse vahtis, kolmas jalg alla seatud ja neljaski. Siis panime põõnadega jalad õigesse asendisse, puurisime augud ja panime veel pikendused otsa. Seejärel kaevasime kahe maapeal lebavate jalgade otste alla ca 70 cm augud, vintsitross läbi ploki külge ja kerima, kuni ta püsti oligi. Teisel päeval sõitsid kohale seinad ja katus, mis samuti vintsiga üles veeti, esmalt kolm seina põhja peale kinni, siis katus üles ja sejärel neljas sein ning katus paigale. Katus on neljapoolse kaldega ning istub seinte peal sedasi, et hoiab omakorda seinu koos katusekonstruktsioonis oleva prussidest vööga. Seejärel aknad, aknalauad, istumisaluses jne peenem nikerdamine. Alumisel pildil mina ja hea sõber Enn paremal, peakonstruktor, minu isa, kelle järgi kantsli nimeks Onu Tommi onnike sai, tegi parasjagu seda pilti
http://www.hot.ee/mees609/minajaenn.bmp

Nädalake tagasi sai pukis siga passitud, külma oli kõvasti, ca -20, no ei tulnud, ega tulnud ühtegi välja, kui äkki vaatan, rebane, tegi söödaplatsil tiiru, vaatasin läbi optika teine väike ja kondine veel, et nahka head ei saa ja ikkagi seapassimine käsil ja kuidas sa lased sea passimise asemel mingi rebase. Sõrm jäi sirgeks ja tundsin, et tegin õigesti kuna metsaelukat on ka niisama tore oma askelduste juures jälgida.

Veidi hiljem liikus toosama tegelane söödaplatsilt minema valjapoole laske- ja ka vaatevälja ning kukkus haukuma, nii, et terve mets kajas, karjus ja karjus, mõtlesin juba, et krt..... , tahtsid kuis parem ja nüüd rikub veel jahi ära. Ja nii oligi, 20 minutit karjus, siis tuli kõne teiselt jahikaaslaselt teiset pukist, et üks kesikkult maas ja mul ei midagi peale hea tunde, et rebane sai karjuda, siga jäi ellu ja pauk tegemata.

Äa kahetse tegemat jäänud pauku!

Avastasin, et mu lühikese KA-BAR nülgimisnoa tera oli kummikäepideme sees pooleks läinud, kusjuures, mitte nülgimisel, ega lõikamisel vaid lihtsalt vööpeal tupes olles, võimalik, et sai istudes muljuda. Siit ka küsimus teadjameestele; On selline asi üldse reaalne, kas pole tegu ülekarastatud materjaliga? Ja kas KA-BAR'ile garantii antakse ning kas see kehtib sellisel juhul.

Isiklikult pole mul hetkl garantiist asja küll, sest lasin otsad keevitusega kokku, terapoolset otsa pidevalt jahutades, pritsis ja plärtsus kõbasti aga kokku jäi ja siiani, aga tera enam niihästi ei hoia, kas võib siin olla asi keevitamises, mis muudab elektrokeemiliselt materjali struktuuri või milles siis, sest tean täpselt et teraosa ise kuuma ei saanud.

Dankesh!

Vares istub kõrgel puu otsas ja suitsetab.
Tuleb jänes, küsib vareselt: "Mis teed?"
Vares vastu: "Suitsetan ja mitte sittagi ei tee."
Jänes vaatab, et ohhoo, see on ju väga lahe. Küsib vareselt suitsu, istub
puu alla maha suitsetama. Veidi aja pärast jalutab mööda karu. Uurib
jäneselt: "Mida sa, pikk-kõrv, siin teed?" Jänes vastab - suitsetan ja
mitte sittagi ei tee.
Karule hakkab idee meeldima, küsib jäneselt suitsu ja istub puu alla maha.
Istuvad rõõmsalt seal, suitsetavad ja mitte sittagi ei tee.
Mõne aja pärast tuleb jahimees, vaatab - hoo, puu all - karu ja jänes.
Paneb püssi palge ja laseb ühe pauguga mõlemad maha.

Vares vaatab seda ülevalt oksa pealt ning muigab omaette: "Selleks, et
suitsetada ja mitte sittagi teha, tuleb kõrgel kohal istuda!"

Kolm vana sõpra jahimeest saavad kokku, sest pole aastaid näinud ja hakkavad oma safari kogemustest rääkima. Üks mees räägib vingest ninasarviku ja leopardijahist, teine rääkis, et sai elevandi ja ühe piraka jõehobu. Kolmas: " No, kaks dontšut lasin....". Teised pärima, et mida mida.....??? Too vastab:"No sõitsime pimedas mööda savanni ringi, ja põrutasime sisse mingisse putkasse ja äkki kõva kisa: dont shuut, dont shuut!!!!".

Kahjuks ühtegi relvameistrit ma siinkohal ei oskagi soovitada. Kui viga teada, siis ei jäägi muud üle kui meistrit otsida. Nüüd kergelt teemast välja...

Aastake tagasi paluti ka minu abi sellise relva liikuma saamiseks, sellel oli lukk kinni kiilunud, tee või tina lahti ei tulnud, siis sai sobratud veidi venekeelses kirjanduses ja saigi vea teada, nimelt pikaaegsest kasutamisest ja kehvast hooldamisest pidavatki lukk kiiluma hakkama , nö tüüpviga ja kui käsitsi lahti ei tule siis tuleb võtta appi mõni puupulk või lauajupp ja kerge löögiga luku pihta tulebki teine lahti, seejärel sai mõned pinnad ületöödeldud ja ilmselt töötab tänaseni, vähemalt pole too mees oma muret rohkem mulle kurtnud

Tükk aega vahtisin seda teemat ja mõtlesin tükk aega veel, mida võiks seaduslikult, teatud praktilise väärtusega, selle asjaga metsas korda saata. Istud pukis, sead tulevad sööma, võtad selle kada, pihuga taskust tammetõrusid ja siis supsti kuldijurakale tammetõru nina alla, lume sisse, et tal lõbusam oleks otsida ja tore oma metsaelu elada. Üldiselt nõme teema...

T3 omanikuna võtsin Deerhunteris katsuda seda Savaget, lihtsalt võrdlusmoment pakkus huvi, samas tuli ligi paberiga mees ja ütles, et tahab komplekti osta (308, süntkaba, salveta, simmonsi optika ja kott ja muu) nagu kampaanias lubati. Veeretasin seda käes ja tõstsin õlga, ning andsin müügimehele üle leti tagasi. Mulje jäi küll selline, et T3 ja see savage on kaks eri asja, kusjuures viimane jättis küll tundetuks, võib olla puitlaega savage oleks mu sünt tikkast parema mulje jätnud, ei tea, aga võrreldavate hindade ja sarnaste kampaaniatingimustega, kiidan mina Tikkat. Aga see mees tuli ja ostis selle Savage ära, juu siis oli väga vaja või kiire, või väga meeldis. Relvaost on kui naisevõtt, meeldib - võtad, ei meeldi - jätad. Hea on siiski, kui saad võrdlusmomendi. Usun, et õnnelikud oleme mõlemad, nii see mees oma Savagega kui mina oma T3-ga. Elukvaliteet on enesetunde küsimus.

Mora nugade maaletooja on leitud!

Selleks on Luna Eesti, täpsema info kontaktidest ja toodetest leiad nende kodulehelt http://www.luna.ee , kirjuta otsingusse mora (annab laia valiku nugadest ja ka huvitava kinkekomplekti, kus Mora 2000 nuga ja kirves 0.5kg) või siis kirjutads mora2000, jõuad täpselt õigesse kohta. Oma noa sain nende Narva esindusest hinnaga alla 2saja krooni

Eks kantslitega samuti kui naistega - mõnel mehel ilus ja kõrge jalaga, teisel madalam ja räsitum, aga seda hingelähedasem, just nii lihtne see ongi. Pole tähtsis milline on pukk, peaasi, et loom seal juures söömas käib ja talle see meeldib, et võib kindel olla söögipoolise olemasolus ka kõige raskemal külmaajal. Kõik muu olgu jahimehe mure ja kui jaht edukas, siis ka rõõm.