Jääger-online jahindus foorum

Jah, üldiselt lukule ja lööknõelale eriti ei meeldi niisama tühi löök. Enne trennipadruni hankimist jätsin luku natuke lahti, see säästab ka. Üldiselt see vedruga plastmasspadrun ei ole kuigi hea, annab vaeseke pärast mõningast kasutust otsad (viskab vedru välja ). Palju parem variant on alumiiniumist padruni koopia, mida mehed on vist Soomest toonud, see on igavene.

Kuiva tehes tuleb eristada kahte trenni:
1. liikuvate märkide puhul on tähtis tõste, siis harjutataksegi püssi õlgatulekut ja sihtmärgi kiiret leidmist, seejärel vedamist ja päästmist. Tõste on vähemalt minu arvates kõige tähtsam;
2. seisvate märkide laskmiseks laskeasend, tugikäe vastupidavus, hingamine, päästmine jms

Kui kunagi sai rohkem liikuvaid siluette lastud, siis oli reegel ikka see, et paar seeriat kuiva ja siis kontrollseeria. Seejuures tähendad ka kuivseeria puhul oletatava tulemuse üles, seda selleks, et paremat lasutunnetust saada. Ja kontrollseeriaga sama moodi: pärast iga lasku kirjutad üles, kuhu lask sinu arvates läks, pärast hea võrrelda ja analüüsida, milliseid vigu sai tehtud.

Seisvate märkidega on asi teine: tõste ei ole sedavõrd oluline, aega ju on. Eks see rohkem kannatamine ole, peaasi et asend õige, hingamine paigas ja käsi ei värise. Ja päästmine-päästmine-päästmine! Heast eeltööst ei ole ju tühjagi kasu, kui päästes ikka lasu ära tõmbate. Muidugi on seisvate märkide kuiv trenn lihtsam - seda saab teha kus iganes. Saab kakukese kirjeldatud viisil, Arles Taal hoiab minuteada lisaks püssiga harjutamisele ka näiteks hantlit ettesirutatud sirgel käel, et käsi stabiilsem oleks.

Ma olen haavlipüssiga ohtralt tõstetrenni teinud. Autoriteedid ütlevad, et enne päris head asja ei saa, kui igal õhtul 100 korda püssi õlga tõstad. Ma kuskil juba kirjutasin motoorikast - keha peab ilmeksimatult püssi alati täpselt ühtemoodi palge saama, kohendamiseks ei ole tihtipeale aega. Tüütu on see küll, **** võtaks, aga parema tulemuse nimel tuleb ohvreid tuua

trucker kirjutas: Ja soovitaks veel püssi laad enda järgi kohandada,selliselt,et kui kinnisilmi püssi õlga võtad ja siis silmad lahti teed ,ei pea enam pead kohendama.Kui see tehtud , näed üllatuseks,et kohmitsemist palju vähem

Esiteks peabki püss niiviisi õlga tulema, et korrektuuri poleks vaja. See aga põhineb enam sisseõpitud liigutuses kui püssilae kohendamises. No kui laad füsioloogiliselt kohe üldse ei sobi - on liiga kõrge või madal, lühike või pikk, siis on iseasi, kuid ega sa ikka tehaselaele kirvest sisse ei löö, pigem nihutad optikat või valid sihikule teised jalad, mis keha poolt valitava asendiga paremini sobivad.

Õige tõste on kõige alus. Muuseas, reeglina on püssid nn. "paremakäelised", mis tähendab seda, et vasakukäelistele on laad pisut ebamugavam. Tõstet harjutades ja korrigeerides ei ole isegi see probleem, ise olen kurakäelisena aastaid võistelnud paremakäelise püssiga ja pole häda midagi.

Täpselt laskuri järgi tehtud nn. "custom-made" kabad on eriti haruldased ja käivad tavaliselt kas tipp võistlusrelvadel (kuulipüssidel seejuures sagedamini) või eritellimusena valmistatud kollektsionääripüssidel. Endal ei ole kunagi ühtegi isiklikult minu keha järele disainitud ja mulle tehtud laadi olnud, pigem kasutan reguleeritavat põsetuge. Ka praegune võistlusrelv, Beretta DT10, on "ainult" reguleeritava laega, eritellimusega kaba järele pole vajadust tundnud.

Seejuures kordan veelkord - see kõik käib võistlusrelvade kohta, millega tehakse aastas kümneid tuhandeid laske ja kus püss peab istuma, nagu valatud. Jahikasutuses pole mul kunagi mõttessegi tulnud reguleeritavat laadi kasutada. Pigem on valik käinud püssi esialgse sobivuse põhjal: kui esimeste kordadega ilusti õlga ei tõuse, siis pole mõtet eksperimenteerida. Ülejäänu eest hoolitseb kuiv trenn

Aiks kirjutas: Nii , et lasketiiru harjutama. See tuleb ka laskekatse sooritamisel ainult kasuks.

Sorry, see minu tiiru utsitamine hakkab juba tüütuks muutuma, aga Aiksil igati õigus - optilise sihiku kasutamine ja sellega sihtmärgi leidmine vajab harjutamist. Lahtise sihikuga pole kellegil probleeme püssitoru õigesse kohta suunamisega, ent harjumatul kütil optikast looma leidmine on justkui sogases vees põhja vaatamine.

Olen ise aegade alguses sihitava leidmisega mitu korda hädas olnud, seda isegi tiirus (no ei leia, tee või tina ). Kõige efektiivsem ja odavam on kodune kuiv trenn - püss õlga ja õlast ära. Ja nii iga päev senikaua, kuni keha on omandanud konkreetse motoorika, kuidas ihuliikmed käituma peavad. On jube mannetu tunne seista keset metsasihti teadmisega, et JUST lasid mööda 7-harulisest põdrapullist ainult seetõttu, et ei oska optikast looma leida. Minuga just nii juhtuski

saarlane kirjutas: Lõpetuseks hea riie tagab ka parema enesetunde - möödalask ei tundugi nii masendav.

Tegelikult on siin päris sügav point: kvaliteetsed ja õigesti tehtud rõivad võimaldavad õhemalt riides käia, mis loob ka parema võimaluse laskmiseks. Katsu sa lasta, kui oled riides justkui kubujuss Olen paar korda olnud tunnistajaks, kui meestel on kütiliinis nii palju vatte seljas, et püss ei tõuse enam korralikult õlga ja optika kaugus silmast pole enam see - pilt must ees, mida sa lased!

Ja see ei ole mingi jutt, et Gore-Tex riietega jahil käimine eputamine on. Mulle pole aastate jooksul keegi sel teemal midagi ninale visanud, pigem on see mulle kui koeramehele andnud olulise eelise liikumisvabaduse näol, sest olen õhemalt riides.

Ma olen küll seda meelt, et tuleks vältida mõttetult pikalt distantsilt uluki laskmist. On ülimalt ebatõenäoline, et keskmine jahimees 300 meetrilt looma tabab ja seda surmavalt.

Esiteks ei ole enamik jahikasutuses olevaid relvi sedavõrd täpsed, et TÄPSELT sinna jooksevad, kuhu lased (ja mingu puu otsa kõik, kes väidavad, et nende püss ilmeksimatult sinna laseb, kuhu sihid). 300 meetrilt on ainuüksi välistest tingimustest võimalik eksimus juba üsna suur, saati siis 10-20 cm püssi eksimust.

Teiseks, käe värin. Tunnistage nüüd mehed ausalt, kui palju te aasta jooksul tiirus lastes või kodus kuiva tehes aega veedate? Usun, et enamike puhul on seda punastamapanevalt vähe. Jutt, et aega ei ole, on rumalus, sest iga päev kasvõi 10 minutit kuivategemiseks eraldada ei tohiks kellegile üle jõu käia. Nii, et kui keegi deklareerib, et VABALT 300 meetrilt looma tabab, siis on minu silmis tegu kas kiitleja või poolearulisega. Kuulilaksmiskoondis välja arvatud

Alustage VSS (vindist seisvad siluetid) harjutusega (100m, kokku 20 lasku 4 siluetile eri asenditest) ja kui tulemus hakkab stabiilselt üle 190 olema, siis tasub filosofeerida, kas lasta 300 meetrilt või mitte. Niisama pauku võib tiirus ka teha, loomi pole vaja hirmutada, veel vähem neid vigastada.

kriss kirjutas:soojaks pesuks sobib küll kõige paremini tavaline puuvillane aluspesu mis maksab tunduvalt vähem kui helly hansen mille kasutegur on null. aga saapad peavad küll head olema .

Veider, ise kasutan Helly Hanseni ja Musto termopesu juba mitmeid aastaid ja eriti kurta ei oska. Ükski pesu ei jäta nahka päris kuivaks, sest inimihust eralduva vedeliku kogus on üsna suur. Siiski on suur vahe, kas kanda ihu vastu tavalist puuvillast T-särki või spetsiaalkangast rõivast: kui puuvillane särk korra märgub, siis on ta õhtuni seljas justkui külm kompress. Termopesude eesmärk ongi see, et isegi, kui ta vahepeal niiskeks tõmbub, siis kuivab ta ka sama kiiresti ja teil on uuesti soe ja mugav.

Muidugi ei ole termopesust tühjagi kasu, kui te selle peale tavalise pusa või kampsuni ja nende peale omakorda paksu jope tõmbate. Kui korralikud jahiriided osta, siis tuleb investeerida kogu komplekti, s.o. pesusse, vahekihti ja üleriietesse. Millest iga kiht koosneb ja miks seda vaja on? Ma ei hakanud jahiriideid valmistavate firmade kodulehtedel tuulama, ent purjetamise ja vaba-aja rõivastuse suurkuju, Musto, selgitus erinevate kihtide vajalikkusest on siin:
http://www.musto.co.uk/index.cfm?articleid=1025

Niisiis, ka üleriiete osas tuleks eristada hingavaid ja mittehingaid kangaid: liikuge rohkem ringi (sorry, aga enamik tegelasi, kellega mina metsas kokku saan, liiguvad päeva jooksul paar korda ümber auto) ja te saate kangaste erinevustest aru küll: hingavast Gore-Tex kangast riided on **** kallid, ent nad loovad hoopis uue väärtuse - vihma või lume niiskust väljastpoolt sisse ei lase, samas kui higi liigub läbi kanga välja.

Erinevad POOLhingavad kangad on paras jama, mul on omal Gore-Tex'i kõrval ka üks komplekt Breathable (hingav) riideid ja need on jäävad ikkagi seestpoolt märjaks. Õigupoolest on seni asi hea, kuni autosse ei istu, sest riide seespool olev võrk juhib niiskuse eemale. Istudes läheb aga väliskiht vastu ihu ja kohe on tagumik niiske Korralikust Gore kangast rõivastega seda ei juhtu.

Universaalset relva pole olemas, mistõttu tasub enne hoolikalt mõelda, kuidas ja milliseid ulukeid küttides kõige enam aega viidad.

Kui eelistatud on suurulukijaht, siis langeb valik enamikel juhtudel vintrelva kasuks. Siingi määrab relva tüübi ja kaliibri ulukiliik, keda kütite: kui eesmärk on näiteks metskits, siis pole 30-06 vms mõtet vehkima hakata. Samas metssea ja põdrajahti ei tohi alla 6.5mm (vist?) relvaga pidada. Siiski, kui neidsamu jahte koeraga pidada (loe: viibid rohkem metsas kui teedel ja põldudel), langeb isiklik eelistus uuesti siledaraudse kasuks. Kardab vähem oksi/roogu ja on väiksemas raadiuses teistele ohtlik.

Kui huvined rohkem linnujahist, siis pole sile- või vintraudsus küsimus, selge see, et kasutad siledaraudset. Omaette arutelu seejärel, kas tavaline või poolautomaatne? Jahirelvana oleks poolautomaat isegi ehk mõttekam, ise kasutan pumpa.

Olen nõus eelpool väljatoodud arvamusega, et õigel kütil peab olema mitu püssi. Kas just 7, aga alla 2-3 on vist keeruline hakkama saada, endal on kodus kapis 5 erinevat jahirelva.

Deerhunter kirjutas: Samas olen selle uue IZ27 (see vahetatavate tsokkidega) kohta ainult kiidusõnu kuulnud.

No siis olen mina esimene, kellelt sa ülistuslaulu ei kuule. Otse vastupidi - kasutasin mõnda aega IZH-27-Sporting'ut, millel muuhulgas ka vahetatavad tshokid ja antagu mulle andeks, aga see oli ikka uskumatu saast Või noh - ta ajab asja ära, kui lasta aastas mõnikümmend pauku. Kui aga natukenegi sport huvitab, siis ei ole mõtet seda püssi kasutada.

Põhjusi mitmeid:
- haavlijooks ebaühtlane
- päästik raske ja konarlik. Konarluse vastu ei aidanud ka hulk tööd viiliga
- käsitlemine, a'la lahtimurmine jms oli talumatult raske. Ma ei osta endale relva selleks, et see pärast paarikümmet tuhandet lasku normaalselt käima hakkaks. Muuseas, mõnetuhande lasu sooritamise järel hakkas ta kergemini lahti käima küll.
- ca 3.000 lasu möödudes hakkas siit-sealt kruvisid kukkuma
- laad oli pealt liiga paks ja kõrge. Tagus põske siniseks, nõudis omajagu voolimist (eest servast läks üle 1 cm maha)
- tshokid on viletsad: nii lühikesel distantsil (ca 3-3.5 cm) haavlivihu kokkupigistamine ei anna soovitud tulemust, vaid lööb selle hoopis segi. Proovisin ise järele - 0.75 tshokiga oli 28g 7.5 haavlilaeng lastes umbes 30 meetrilt hullem kui 0.25 tshokiga.
- mustamine, toonimine või kuidas iganes seda raua mustaks tegemist ka ei nimetata oli ka pool praak: raud oli lapiline, nagu kuu.

Kindlasti ununes mõni patt ära... Siit soovitus - kui peaks natukenegi rohkem raha olema, ostke parem kasutatud Tikka või Beretta. Seejuures ei maksa mind süüdistada vene relvade vastasuses: olen IZH-12'ga teinud kümneid kui mitte sadu tuhandeid laske ja see on üks parimaid relvi, mis mul iial olnud on.

No ma ei tea... pole end varem konservatiivseks tegelaseks pidanud, ent mul on oma arusaam seajahist ja see ei ole tingimata võõrapäraste koertega sea murmine. Olen ise USA's erinevate koertega metsseajahti ja -katseid pidanud ja näinud ka nende töötulemuste vilju:

N.ö. murdjad koerad töötavad alati koos, suuremate ulukite puhul lastakse neid lahti terve hulk. Ohvid on sagedased ja iseenesestmõistetavad, iga kütt peab paari koera kogu aeg varuks. Kui jälitajad ulukini jõuavad, tõmbavad nad ta lihtsalt külili ja purevad. Muuseas, on kaks erinevat lähenemist: ühed väidavad, et koerte töö on õnnetu siga lihtsalt tappa, teised seevastu on arvamusel, et koerad peavad looma elus hoidma ja kütt teeb lõppotsuse. Ei ole haruldane, et siga seotakse kinni ja viiakse koju, kus ta kastreeritakse ja paar nädalat lastakse end maisi peal nuumata. Seda selleks, et spetsiifilisest nn. kuldi haisust vabaneda.

Metsseajaht laikaga on tunduvalt ilusam: korraliku ajamise kõla metsas on rõõm omaette. Minu nägemuse kohaselt on kütil korralikult töötav(ad) laika(d), kes suudavad ennast piisavalt teostada. On rumal väita, et laikad ei hoia siga paigal, pigem on koer halvasti õpetatud. Endal on läbi aastate olnud mitmeid Vene-Euroopa Laikasid, kelle eest on lastud kümneid ja kümneid sigu.

Rõhutan seejuures, et Vene-Euroopa Laika, mitte Ida- või Lääne-Siberlane. Piinlik küll, aga vaatamata kogemusele kolme Lääne-Siberlasega, kes meil aegade jooksul olnud on, pole neist ühestki midagi head tulnud. Vene-Eurooplane on see-eest inimsõbralikum ja kiirema taibuga. Ta hakkab ka varem tööle ning on oluliselt universaalsem - hetkel on koerad, kellega võib ajada põtra ja siga, kui ka ilvest, kährikut ja nugist (USA's lisaks ka karu, punailvest ja pesukaru). Võib ju väita, et Lääne-Siberi Laika on suurem ja tugevam ja seetõttu efektiivsem, kuid ega siis jaht ei ole ainult sea külili väänamine. Ärgu Lääne-Siberi Laikade omanikud pahandagu, lihtsalt isiklik kogemus

Siiski on ka Vene-Eurooplasel piisavalt jõudu ja läinud talvel olin sunnitud ise kahe sea puhul nuga tarvitama, sest laskmisvõimalust koerad ei jätnud. Ohvrid ei ole välistatud ka laikade seas ja nii tuleb iga talv mõnda koera õmmelda. Halvimal talvel sai üks koer kolm korda kuldi käest nahutada ja jahi lõpus hammustas ilves ta kulmu ära.

Kivi kotti!

rajaleidja kirjutas: Mis puutub jahti siis kuulsin mehi ilvesejahist rääkimast. Juhtus nii et ilves pages koera eest puu otsa. Mees tjõudis puu alla ja lasi ilvese alla, seliti lumme. Koer hüppas aga kohe kallale ja ilves tegi käppadega paar kiiremat liigutust ja koer oli kõhu alt ribadeks. Teistel soovitas igal juhul koer enne eemal kinni panna.

No seda peaks iga enesest ja eriti koerast lugupidav jahimees küll teadma, et haavatud ilves on koerale SUUR oht. Kui ilves on puu otsa aetud, tuleb koer lõastada ja ohutusse kaugusse viia.

Olen ise sarnast situatsiooni korra ka näinud ja õnneks õigel ajal jaole saanud: tegu oli jälitamisega, kus hulljulge koer, kes oli kütiliinis haavatud ilvest eelnevalt paar kilomeetrit jälitanud, hüppas pärast teiskordset lasku ilvesele peale. Õnneks oli ilves juba üsna kurnatud ja mina piisavalt ligidal (tihedas kuusemetsas lasin ca 10 meetrilt), et sain veel juurde hüpata ja koera jalaga eemale lüüa. Koer muidugi maru solvunud ja tige - tema oli ikkagi suurema töö tegija :p

No kõigepealt tuleb eristada terad sõkaldest. Selles mõttes, et koeral ja koeral on vahe ja nn. "koeratoetust" automaatselt nõuda ei saa. Meil on olnud kokkulepe, et põhiliste ühisjahil kasutatavate laikade omanikud (praegu kolm meest) saavad endale "kompensatsiooniks" ühe põrsa loa. Samuti on lepe, et tupikusse või puu otsa aetud ilves kuulub koera peremehele, mitte sellele, kes esimesena laskma jõuab.

Kulude poole pealt on asi lihtne - kui ühise jahi käigus saab koer viga, siis katab selts tema kokkulappimise kulud.