Jääger-online jahindus foorum

Ma panin sulle siia ühe "paruksarve" tekkepõhjuse.

Suguhormooni täielik puudumine pärast sarvekännaste moodustumist toob kaasa nn paruksarvede („piiskopimütsi”) tekke. Normaalne, puhtaks nühitud sarv heidetakse ja see asendub paruksarvega. Paruksarv ei saa kunagi valmis, see tähendab, et sellist sarve ei heideta, vaid ta kasvab üha edasi. Paruksarvedel on sageli ka pikad allarippuvad nahatükid, niinimetatud lokid. Kuna parukas on pidevas kasvamises, tungib sinna palju välisparasiite. Parukas ei lagune kunagi. Kõigele lisaks muutub koljuluu paruksarvede all väga õhukeseks. Nii elab haige loom vaid mõned aastad.
Kui sokktall vigastab või kaotab enne sarvekännaste moodustumist munandid, siis ei kasva tal kunagi sarvi (sarvitu ehk nudipea). Ka „sametsarvede” moodustumise põhjuseks on hormonaalsed häired.

Ja-jah, kahekesi ja veel püssi ja panniga.. see kütab kirgi

Repliigiks. Egas siis siin ilmas ei saa kõike üles ehitada vastandumisele. No näiteks kasulikkus-kahjulikkus jms. Vahel tuleks aktitegijatel ka teadmisi ja mõistust kasutada.

Kes tahab nugisest natuke rohkem teada, otsigu üles kirjastuse Valgus poolt 1971.a üllitatud R. Veenpere ja N. Laanetu kirjutatud raamatuke "Metsnugis ja saarmas Eestis ning nende küttimisviisid". Hundikütti võib hooaja õige lõpetamise kavandamise puhul vaid kiita, sest arvestades küll metsnugise loote latentsusperioodi, sünnivad nugisepojad meie uurijate arvates aprillis-mais (sakslaste arvates mõningatel juhtudel pehme talve korral võivad lausa märtsis sündida), mistõttu on märts nii nagu oktoobergi nugisejahiks ülepingutatud kuud. Kõik sõltub kavandatud eesmärgist, milline see seati jahihooaja pikkust määratledes.

Seadustes reeglina üldtunnustatud mõisteid ei defineerita. Nii nagu pole JS defineeritud sõnad elekter, silmus, ajaja, ajujaht jne pole vajadust olnud ka sõna kütt e jahimees defineerimiseks. Vikipeedia on katsetanud ja seletanud lahti selle mõiste.

"Kütt ehk jahimees on inimene, kes tegeleb jahipidamisega: jälitab, püüab, tabab või surmab jahiloomi ehk ulukeid.

Jahimehe amet on äärmiselt vana: juba ürginimesi nimetatakse elatusviisi järgi küttideks ja korilasteks. Hilisematel aegadel on jaht täitnud küll tähtsat rolli paljudes ühiskondades ning täiendanud inimeste toidulauda, kuid jäänud enamiku jaoks siiski harrastuseks. Kutselisi kütte on nimetatud jäägriteks.

Tänapäeval nimetatakse jahimeesteks tavaliselt seadustega ettenähtud korras (jahihooajal, lubatud relvadega, jahiloaga jne) loomi küttivaid jahihuvilisi. Seadusi rikkudes jahipidajad on salakütid.

Jahil kasutavad kütid relvi (tänapäeval peamiselt jahipüsse), samuti püüniseid ja jahikoeri. Ajalooliste jahirelvade hulka kuuluvad oda, vibu, amb jms. Kütt ei pea saaklooma tingimata tapma, ta võib püüda neid ka müügiks. Paljudes riikides on levinud linnukütid, kes püüavad laululinde lemmikloomahuvilistele.

Üldiselt ei peeta küttideks kalamehi."
Kas see def. meeldib või mitte, selle üle võib mõtiskleda. Igatahes püüe midagi lahti seletada on.
Ps eelmine vastus kadus kuhugi interneti avarustesse. Kui nüüd topeltvastus kusagilt välja ujub, siis ärge kurjustage

Ajakirja Eesti jahimees nr 5 2013 on kõikide kuivatuslaudade mõõdud kenasti olemas. Äkki sobivad

Kahtlen, sest sel juhul peaks Ungarist olema kits kadunud. Saakal eriti metsa ei trügi, jääb ikka veekogude kaldaalade lähedusse.

Saakalijälge ja jäljerida vaata eelmise aasta ajakirjast Eesti jahimees nr 5. P. Männili artiklist "Saakal, oma või võõras". Hetkel siia ei saa panna, pole käepärast.

Täiendan eelmist vastust jahiseaduse paragrahv 24 lõike 4 punkt 7, mis ütleb väga selgelt: "Keelatud on jahipidamine ambu, õhkrelva, helisummutit ning laser- ja öösihikut kasutades".
Kena jahirahu ja jõuluaja jätku!

No vaadake seda asja teistpidi ka.
EJS pöördumisele KKM poole meedia ei reageerinud, ei Hommikutelevisioonis ega raadio vahendusel, ega ka küsitud kommentaare EJS-st. Isegi ei küsitud EJS-st , et mida te mehed õige mõtlete. Aga piisas mõnel mehel ülaltpoolt lugeda tähelepanelikumalt EJS pöördumist, kui nagu imeväel tõttas Keskkonnaamet tõestama, et kui hästi jahindusnõukogud jõudsid konsensusele sõraliste minimaalse küttimismahu määramisel. Selleks kasutati nii TV Hommikutelevisiooni kui raadio vaba mikrofoni. Hommikutelevisiooni EJS esindajat oma avaldust kaitsma ju ei kutsutud. Kaks päeva kaagutati jahindusnõukogude tulemuslikust tööst, jättes targu mainimata, et jahindusnõukogude ettepanekuid suurkiskjate küttimisel arvestati vaid ühes maakonnas. Enne seda pöördumist polnud jahindusnõukogudest meedias suurt juttugi. Ja ega me ei teagi, mille üle seal jahindusnõukogus täpselt vaieldakse ja kes mingit positsiooni kaitseb, sest protokollid on üldsõnalised.
Hakkab kangesti valimistsirkust meenutama, kus ühel osapoolel on suurem ligipääs avalikule meediale kui teisel osapoolel. Arvestage veel sedagi, et kellel on ligipääs avalikule meediaruumile, see kujundab ka seisukoha avalikkusele.
Ma ei süüdistaks siin ei jahindusjuhte ega reajahimehi selles, et hetkel on jahinduse maine nii nagu ta on. See, millised me jahimehed oleme, seda meie mainet avalikkuse silmis on oma neli aastat (jahiseaduse tegemise periood) viljakalt kujundatud. Ise arvake edasi.

Täpsustuseks eelnevale jutule lisaks: Ulukiseire aruande lk 7 hindasid jahimehed põdra arvukuseks 13300 looma. Seirearuanne nentis, et põdra asustustihedus ületas jahimeeste hinnangu alusel kokkuleppelist metsamajanduslikult talutavat ülempiiri 5 isendit 1000 ha kohta kümnes maakonnas ning seega võib eeldada, et talutav piir on kusagil 13000 looma lähedal. Seirearuanne jätab targu täpsustamata, milline ala kuulub selle 1000 ha alla, mille kohta arvutatakse kokkuleppeline asustustihedus. Maismaa jahimaa pind koos keelualadega on ca 4 milj ha. Kui võtta see aluseks,oleks arvukuse tõusule ruumi kui palju. Metsa on meil ca 2,1 milj ha. korrutades sealt saadud 1000 ha 5 ga saame hinnanguliselt 10500 looma. (selle variandi puhul peaks kõikides maakondades kokkuleppeline asustustihedus julmalt lõhki olema). Jahimaakorralduskavade alusel oli põdrale sobivaid elupaiku ca 2,5 milj ha kopikatega (täpset numbrit koma järel ma hetkel peast ei tea). Korrutades nüüd selle 5-ga saamegi arvu 13000 piirimaile e metsamajanduslikult talutava ülempiiri lähedusse.
Aga kuidas sa ikkagi kasutad keelatud asja. Jahimaakorraldus ja sellest rääkimine nüüd ju tabuteema. Aga rohkem analüüsida ka ei viitsinud.

Aadu küsimus " mis alternatiiviks siis on?".
Noh vastake, mis siis on alternatiiviks? Jahimaakorralduse tehnilise teostuse üle võib ju irvitada, aga paraku määrab loomade arvu elupaikades elupaiga mahutavus. Kui arvukus tõuseb, süüakse ka neid asju, mida tavapäraselt loomad toiduks tarbivad vähe või üldse mitte. See seirearuande tõdemus, et eesmärgiks on kokkuleppeline metsamajanduslikult talutav ülempiir 5 isendit 1000 ha kohta, on muide saadud jahimaakorralduskavade alusel, mis summeerituna andis elupaikade summas lubatavaks arvukuse ülempiiriks 13000 isendit. Samas seirearuandest ei anna jahipiirkonna kasutajal välja lugeda, mis suunas ta peaks liikuma. Maakond on peris pirakas, näit Pärnumaa, kus ühes otsas võib põtra olla ohjeldamatult palju (sõltub elupaikadest ja jahipressist), teisal aga, kus elupaigad nigelad, aga jahti on peetud kõvasti "kahjustuste" vältimiseks, on looma poole vähem. Kui nüüd seirearuanne kohustab poole rohkem maakonnas küttima kui tavaliselt, mis te siis arvate, kas see jahipiirkond, kus niigi põtra vähe ja olulisi kahjustusi pole, saab oma protestidele vaatamata küttimismahule otsa või mitte. Kolm korda võite arvata.
Ei ole midagi uut siin päikese all. Probleem on vist selles (aga võib-olla ka kusagil mujal), et vaatamata jahindusnõukogu poolt kinnitatud mahu täitmisele ja ka lepingu mitte sõlmimisele maaomanikuga, tulevad kahjustused ikkagi maksta. Kui kahjustused (kui suureks need kujunevad, me ei tea, me ainult filosofeerime sellel teemal) tulevad tasuda, siis ka loomi lastakse, vaatamata seirearuandes toodud soovitustele.
Riik sekkub tõepoolest siis kui jäänud on ca 2000 looma (vt keskkonnategevuskava). Ka see arv on saadud kokkuleppeliselt, iseasi, mis alustel ja kui õige see arv on. Kuidas siis loomad paiknevad (tõenäoliselt ikkagi parimates elupaikades) ja paljudes piirondades siis jaht on lubatud, me isegi ei tea. 2000 looma kandis oli arvukus jahimeeste hinnangul viimati aastal 1959 ning siis kütiti 82 looma.
Sedasi siis põdraga

nonoh, kes aga teist uut jahieeskirja on lugenud? Nüüd katsu kusagile rebane vabaks lasta.

Ma ju püüdsingi lahti seletada, et see väikeuluki jahiluba oli oma ajastu laps. Ajastule vaatamata sel korral lihtsalt kopeeriti tekst. 2002 a sai maaomanik küll jahtida väikeulukeid, aga nende olemasolu eest vastutas jahipiirkonna kasutaja ja otsustas ka muude väikeulukitega seonduvate küsimuste üle. Nüüd on maaomanikule antud see õigus täielikult ning tõepoolest võiks seal sõna "lasta" asendada sõnaga "küttida". Piirkonna kasutaja täidab luba kirjutades vaid maaomaniku tellimust ning teeb seda priitahtlikult tasuta.

Greenhorn kirjutas
Ja lisaks, on seal : on lubatud lasta , aga kütitakse väikeulukeid ju ka lõksude/püünistega , korrektne oleks vist "küttida"

Ei tahtnud üldse seletama hakata, aga teades eelmise seaduse anatoomiat, natuke lisaks.
Vana seaduse mõte oli see, et väikeulukiloal oli (ja on) ka lahter "erinõuded", kuhu sai kenasti kirja panna püünistega püüdmise lubamise sõnastuses "Jahipidamisel lubatud kasutada püüniseid". Sellega püüti tol ajal, kui seadust tehti (2002.a) lahendada probleemi, kus jahiseltsidel puudus oma maadel ülevaade sellest, kes püüab ja kus püütakse selliselt, et loa väljaandja oleks kursis , kellel jahipiirkonna jahimeestest oli õigus püünistega püüda ja kellel mitte. Kui märget polnud püüniste kohta, siis loa sõnastus lubas ainult lasta ulukeid, aga mitte püüda. Sellele vaatamata läks aastaid tagasi koer kopraraudadesse (Pärnumaal) ja ma ei tea kas saadi püüdjast ka aimu. Seega, siis oli tegemist tahtlikult sõnastatud erinevusega. (Küttimine hõlmab mõlemat tegevust, laskmine eeldab ikkagi ainult püssi kui jahipidamisvahendi kasutust jahipidamisel. Püünistega kaugele ei lase.) Kui arvate, et jahiseltsil pole enam vaja teada, kes tema meestest ja kus peab raudadega jahti, siis võiks ju tõepoolest kirjutada, et küttida (või pidada jahti) ja loa vormi ka vastavalt muuta.
Vormidega üldse on selline imelik lugu, et kui võib kasutada igasugust vormi, olgu ta tunnistatud kehtetuks või mitte, siis milleks üldse nende vormidega jamada. Siis võiksid nad vabalt olematud olla, las siis inspektor teeb metsas mõttetööd ja uurib , kas paper, mis lubab looma lasta, sisaldab endas seaduses nõutud andmeid või mitte. Vähemalt siis oleks ära jäänud see jama jahiloa saaja allkirja nõudmise ja tagaküljel ka märke tegemise nõudega looma haavamisel ja surmamisel, mille tegemiseks on õigus antud ainult jahiloa saajale, aga mitte jahijuhatajale, kui too pole jahiloa saajaks arvatud. Kui jahijuhataja pole ise jahiloa saaja, siis ei saa keegi sundida mind kui jahijuhatajat märget loale tegema (kohta ju pole). Ja paragrahv 59 karistab mind teadvalt vale märke tegemise eest (tean, et pole jahiloa saaja, aga jahijuhatajana kirjutan ikkagi loa maha). Kui vorme teha, siis tuleks enne tutvuda seadusega, et mis seal kirja sai ja kudamoodi seda vormi valada.
Suuruluki laskekatse tunnistuse vormi pole ju senini. Ja vana vorm on RTI 16. mai 2013 tunnistatud alates 1. juunist kehtetuks. Mismoodi annab KKM ametnik korralduse, et vana vormi võib kasutada. Keda uskuda: Riigi Teatajat või ametnikku. Kuna uut vormi ka pole, pole ka midagi uuest vanale üle kanda.