Jääger-online jahindus foorum

Mida revolvril kergesti lülitatav kaitseriiv tähendab- ei tea, sest revolvritel manuaalset kaitseriivi pole. On olemas sisemine lööknõela püüdur. Kui see on nõutav tingimus, siis ma ei tea, mida seaduse koostajad selle kergesti lülitatava kaitseriivi all mõtlesid. Sellisel juhul ei tule revolver üldse jahirelvana kõne alla. Aga registreerida võib ikka proovida, äkki näkkab.
Püstolitel on reeglina manuaalne kaitseriiv olemas.

Ma õrritan teid natuke. Tegin väljavõtte jahiloa vana vormi kehtivusest 16.05.2013 Riigi Teataja I osast. Väljavõte on lisatud. Sama kehtib kõikide vormide kohta, mida on kuni 31.05. 2013 a kehtinud jahiseaduse alusel antud. Aga ametnikel on alati õigus. Iseküsimus on vana vormi kasutamisest uue vormi vajalike märgetega. Aga seda ma ei oska kommenteerida.

Jahiloa vorm

Õigusakt

Väljaandja: Keskkonnaminister
Vastu võetud 10.12.2002 nr 73
Akti liik: määrus
Teksti liik: algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp: 01.03.2003
Redaktsiooni kehtivuse lõpp: 31.05.2013
Avaldamismärge: RTL 2002, 143, 2090

Hagijate kasutamisest KKM nõuniku Tõnu Traksi vastus oli selline:

Eeskiri sätestab, et aluseks võetakse Eesti Kennelliidu kodulehel avaldatud "Eestis kasutatavad koeratõud" nimekiri, kus kuuendas rühmas on loetletud kõik need hagijad, kellest jutt. Järelikult on nendega jahipidamine lubatud.

Palusin jänesejahil koerte küsimust isand Traksil kommenteerida. Kas ta soostub vana tutvuse poolest seda tegema, ei tea. Ootame.

Ajakiri sai niigi 400000 eurost kaduvväikese osa - 27000 trükikuludeks. Kuhu ülejäänud raha läks, seda tuleks Traksi käest küsida. Ajakirja rahastamine ei ole küll asi, mille vähendamisega jahimehi hirmutada

Vaata rixa, kaitsealade piiride märgistamise näeb ette looduskaitseseadus. Ja riik on seda teinud nii, et see on arusaadav keskmisele kodanikule. Kinnistu piiride tähistamist ei näe ette mtte ükski seadus. Mis puutub jahipiirkonna piiridesse, siis need jooksevad seal kus jahimaa korraldatud, mööda looduses hästi nähtavaid ja kaua säilivaid märke (teed, sideliinid, raudteed , maanteed jne.). Seal ei saa eksida. Aga, mis ma ikka sinuga vaidlen.
§ 23. Kaitstava loodusobjekti tähistamine

(1) Kaitseala, hoiuala, kaitstav looduse üksikobjekt ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt tähistatakse nii, et kaitstava loodusobjekti asukohast looduses oleks võimalik mõistlikul viisil aru saada.

(2) Kaitstava loodusobjekti tähistab loodusobjekti valitseja.

(3) Keskkonnaminister kehtestab kaitstava loodusobjekti tähistamise korra ja tähised määrusega.
Sedagi võiks teada. See oli vastus kaitseala piiride kohta.

Ma ei saa tonyle vastata, sest ei jäänud seadusest silma seda osa, mil moel peab maaomanik oma keelust jahipidamisele tema kinnistul teada andma. Ausalt öeldes on see seadus segamini nagu pudru ja kapsad. Kehtivas seaduses lisati kirjalik keeld kasutusõiguse loale. Keeldu saab anda kahte moodi: kirjalikult ja suusõnaliselt. Suusõnaliselt ka sel juhul, kui ta metsas teid kohtab ja sellest hetkest keelab teil jahipidamise. Varem polnud ta keeldu oma kinnistul rakendanud. See on tema õigus. Lepinguga seda sätestada ei saa, sest jahiks keelatud kinnistu kasutamise kohta ju lepingut ei tehta.
Tonyle: hiilimisest polnud ju minu jutus juttugi. Kuna kõik jahimehed ei tunne metsa nii põhjalikult kinnistute kaupa (linnajahimeeste osakaal jahimeeste hulgas läheneb minu arvates varsti 60 %), mina küll ei suuda pisikesi kinnistuid ja nende piire metsas eristada, seda enam, et pole ju seal mingeid visiire ega tähiseid, siis võib jahimees üksikjahil tahtmatult sattuda ka kinnistu sellesse ossa, kus omanik on jahipidamise keelanud. Üksikjahil kõnnitakse reeglina metsas ja vähem teedel. Siis peab eksinud jahimehele ka mingi varuvariant olema. Ja selleks on seaduses augud.Tavaliselt ei käi ma kaardiga metsas, pole seda teinud 47 aastat ja ilmselt ei tee ka edaspidi. Ja ei löö ka GPS`i kõikide kinnistute kontuure. Aga see on minu mure.
Äkki keegi on seadust selle koha pealt põhjalikumalt uurinud ja annab märku. Omal otsimist vähem.

Vaatasin telesaadet, seekord said sõna isegi jahimehed. Ja rääkisid tasakaalukalt ning mõistlikult. Kiitus meestele.
Veel üks pisike nüanss uuest lähenemisest asjale. Vaadake teksti:

(3) Maaomanik ei või keelata oma kinnisasjal:
1) jahisaaduse äraviimist;
2) jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist;
Mis sa paremat veel tahad. Alati põhjus öelda (just musta maaga), kui maaomanik turja kargab, et jälitate tema maal haavatud rebast.Või kährikut. Või parti. Mida iganes neist, kes on jahiuluk. Kas või varest. Need ju kõik jahiulukid=ulukid.

Huvitav juriidiline nüanss. Ei tea kohe, mida KKM selle pääle kostab. Mõtisklemiseks ainet jagub.
§ 4. Jahiulukid
(1) Jahiulukid (edaspidi uluk) jaotatakse nende kaitse ja ohjeldamise eesmärgil suur- ja väikeulukiteks.

§ 23. Jahipidamine
(1) Jahipidamine ehk küttimine on uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine.
Siin seaduses on hulk teisigi veelgi huvitavamaid nüansse.
Kuna § 4 jahiuluk = uluk, siis § 23 lg 1 peab sõna uluk= jahiuluk. Seega § 23 lg 1 ütleb selgelt, et jahipidamine on jahiuluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine.
Seega oravajaht pole jahiseaduse mõttes ega selle paragrahvi alusel karistatav, kuna orava puhul pole tegemist jahiulukiga ega ka kaitstava liigiga. Samuti ei saa jahiseadust kasutada karistuse määramisel jahiulukite hulka mittearvatud kaitstavate ulukite küttimisel. Jahitunnistus peaks tasku jääma igal juhul, rahatrahv ja kahjutasu võivad ju tulla, kui seadus leitakse, mille alusel orava küttimise eest karistada. Tegemist pole ju jahipidamisega.

Vaatamata sellele, et Harskalt infot ei saanud haigustunnustega sigade asukohast, sain veterinaaridelt järgmise vastuse:
"Ainult video põhjal on väga raske öelda, millega täpselt tegu on.
Väliselt näib kui kasvaja.
Aga loomulikult oleks hea, kui mõne sellise isendi saaks laborisse
uuringutele saata."

Rohkem infot esialgu ei ole.

Küsimus Harskale.
Kus kandis (hea oleks jahipiirkonna täpsusega) on need pildid tehtud. Küsimus tekkis seoses metsseal oleva kasvajataolise moodustise vaatlusega. Üritan veterinaaride abiga selgust majja saada.

Villemile vastuseks,
Ei ole see valik midagi nii väga vabatahtlik. Vaata paragrahv 11 "Laskekatse sooritamise aeg ja koht" see pügal kõlab nõnda: "Laskekatse sooritamise aja ja koha määrab tunnistuse andja". See tähendab ühtlasi seda, et tunnistuse andja ütleb peale toimumise aja ka lasketiiru ja tiirus laskeraja, millisel harjutus sooritatakse. Paljudes tiirudes on mitu erineva pikkusega laskerada ning kuna katse vastuvõtja õigus ja kohustus on laskmise koht mitme erineva pikkusega laskerajaga tiirus täpselt määratleda, ei saa katse sooritaja nõuda, millisel laskerajal ta oma harjutust sooritada kavatseb. Lühidalt, peale lasketiiru määrangu annab katse vastuvõtja ka teada, kas katset lastakse 35m, 50m või 100m tulejoonel. Katse sooritaja on vaba oma valikus, kui väljakuulutatud distants ei sobi, võib ta mitte tulla katset sooritama. See osa on vabatahtlik.
Lihtsam on asi seal, kus on vaid üks laskerada. Lihtsalt, 35 m tiirus ei saa 50 m või 100 m distantsilt katset sooritada. Seal piisab tiiru nimetamisest.
See vabatahtlikkuse asi vaieldi omal ajal sirgeks läbi õiguskantsleri. Vaide esitas KKI ametnik.
Teisest küsimusest ei saanud aru ja seega vastata ka ei oska.

Ei, me ei käi seda "suurelt valgelt isalt" küsimas, vaid me toome "suure valge isa" arvamuse oma otsustajateni. Äkki mõikab ja jõuab meie otsustajate kõrvade vahele ka seegi, et me oleme hundi osas ise (mitte Brüsseli nõudmisel) oma jäikade seisukohtadega asja kõvasti üle võlli keeranud ning konstruktiivsuse asemel osapooled vastastikku rusikat viibutama pannud.
PS sa jätsid tähelepanuta seiga, et Euroopas läheb hundil üldiselt hästi ning nüüd oleks aeg hundimajandus ümber korraldada selliselt, et ka inimesed hundi kõrval võiksid oma tegevustega edasi tegeleda, kartmata, et hunt selle kohe ära nullib. Selles oli minu meelest asja iva.

Mõtisklemiseks natuke ainet juurde. Lugesin fotomeeste vereta jahi voldikust "15 aastat jahti ja ei mingit verd" artiklist "Jaht on kirg, ka vereta jaht" mõtisklemist väärt mõtted. Need on kirjutanud Eestimaa looduse vahendajamees Fred Jüssi ja need kõlavad nõnda: "Jaht peab olema, sest ilma jahita ei oleks saanud loomast inimest". Ja edasi pani ta kirja omaaegse Leedu loodusajakirja Musu Gamta peatoimetaja Rimas Bydruse (oli ise kirglik jahimees ja Fredi hea sõber) tõe: "Fred. Kõik sinu seltsid kaovad! Kaovad lugemis-, laulmis ja looduskaitseseltsid, ent ei kao jahimeeste selts! Jäta meelde: jaht on kirg, aga kirg nõuab rahuldamist!"

Lugesin minagi seda artiklit ja olles omal ajal vaielnud ja rääkinud mõlema autoriga, jääb mul üle vaid avaldada neile tunnustust väljaöeldud mõtete eest.