Jääger-online jahindus foorum

Kritiseerida on alati lihtne, aga jahi kajastamine oli seekord tõesti väga-väga lahja. Peeter Hussar muidugi õige valik saatekülaliseks, aga see oli ka ainus hea asi kogu mängu juures. Oleks tõesti võinud üritada ka looma kaadrisse püüda või kui see oli keeruline, siis oleks võinud niisama seda passimise ootusärevust vaatajale edasi anda. Oleks võinud passimise ajal sosinal rääkida umbes nagu põdrajahis, et vette tulistamine on suur risk ja targem on üritada tabada looma siis, kui ta kaldal askeldab jne. Et näe, veevirvendus ja kuulsin ka mingit solinat vist. Ühesõnaga põnevust peaks proovima tekitada/edasi anda. Minuarust see töötab isegi juhul, kui looma ei nähta ega pauku ei tehta. Selline ülesehitus, kus istutakse mättale passima ja järgmine kaader on juba kottpimedas jutuga "jaht on läbi", ei tööta kindlasti mitte.
Põdrajaht oli palju põnevam ja emotsioonikam.

Selle veiniga on selline lugu, et ega ta ikka üks õige eestlase jook ei ole. Kui ma vaatan ennast või oma tutvusringkonda, siis jah, on paar lemmik veinimarki välja kujunenud (õigemini viinamarjasorti), aga veini tarbitakse minu ringkonnas ikka harva võrreldes õlle või kangema napsuga. Ja pole suutnud ka erinevad promosaated panna meid veini rohkem tarbima. Viimati kui põrsapraadi sõin, siis võtsin jah pokaali punast sinna kõrvale ja täitsa hea oli, aga kellegi soovitused poleks mind selle veini valiku suhtes kindlasti mõjutanud. Niiet minupoolest võib see veininurk seal saates täitsa olemata olla. Aga üks kangem jäägrišnaps maksapraadimise kõrvale kuulub kindlasti asja juurde ja kuna see on olnud aegade algusest jahikultuuri juurde käiv komme, siis häbeneda pole siin midagi, et telekast näidata ei võiks.

Ma jäin kah selle põdrajahi osaga täitsa rahule. Tore oli, et räägiti konkreetsetest isenditest, keda lasta tohib ja keda mitte. Et vaid noort või trofeepulli ja üksikut ema. See annab jahivõõrale vaatajale aimu, et metsas ikka ei lasta kõike, mis liigub, ja mehed suudavad vajadusel sõrme kenasti sirgeks jätta. Visati nalja jne, saate fiiling oli kohe hoopis teine kui esimeses, pardijahi osas. Tavavaatajale polegi ju mõtet selgitada, mis kaliibriga tohib põtra lasta jne. Mind isiklikult absoluutselt ei häirinud ega häiriks ka edaspidi, kui ühtegi looma või tema tabamist kaadrisse ei õnnestu saada. Saate saab nauditavaks muuta ilma selleta. Ka saatejuht oli hoopis asjalikum ja nauditavam seekord Väga asjakohane oli selgitus, kuhu suunas lasta tohib ja kuhu mitte.

Sellega, et saateajast 2/3 kulub ATV ning restorani promomisele, tuleb meil ilmselt leppida, sest kes maksab, tellib ka muusika. Ja saatekülalisega võiks muidugi enne läbi arutada, milliseid jahijutte sobib televisioonis rääkida ja millised võiksid metsa jääda.

Vaidluste vahepalaks ja jahutamiseks räägin ühe loo. Pole küll jahikoerast, aga koerast siiski:

kunagi õndsal nõukaajal tuli Paide naftabaasi väravasse üks kutsikas. Oli selline saksa lambakoera ja mingi muu suurema koera segu. Seda teist segu tundus ikka rohkem sees olevat Valvurid hakkasid teda toitma ning sinna ta jäigi, noh umbes nagu valvekoeraks. Välimus oli igatahes vastav. Jooksis vabalt ringi, kimbutas kasse ja tegi muid koeratempe. Mitte keegi teda ei õpetanud ja mida need tihtilugu vindised väravavalvurid koerte dresseerimisest üldse teadsidki. Kuna mu ema töötas samas asutuses dispetšerina, oli mulgi aeg-ajalt sinna asja.

Ükskord ajasin väravas meestega juttu, kui kuulsime "kolks" ja "kolks". Tundus, et keegi loopis kividega suuri kütusemahuteid. Läksin asja kaema ja kutsusin Kennu (nii oli koera nimi) kaasa. Kohale jõudes selgus, et kaks poisikest olid aiaaugu kaudu naftabaasi territooriumile roninud ning nemad siis tünne kividega loopisidki. Nagu nad mind ja koera märkasid, haaras üks kohe maast mingi oksaroika ja tahtsid ise muidugi jehhat tõmmata. Sellepeale pani Kennu poiste poole liduma ja mul tekkis hetkeks tõsine hirm, et nüüd murrab poisid maha. Hulkuvatele kassidele oli igatahes naftabaasis alati väga kurb ja kiire lõpp Keenu poolt tehtud ja ka mõnele ebameeldivale isikule oli Kennu hambaid näidanud. Aga koer poisse ei rünnanud, vaid haaras hüppe pealt ühe kluti käes olnud roika, viis selle 10 meetrit eemale ja hammustas pooleks. Poisid muidugi kangestusid kui soolasambad. Kamandasin siis paharetid endaga kaasa ja kogu teekonna tünnide juurest väravani tiirutas Kennu ringiratast tihedalt ümber poiste, et nad uuesti jooksu ei saaks panna. Mehed vaatasid seda pilti suud ammuli. Nagu poisid valvurile üle antud sai, nii lahkus Kennu omi toimetusi tegema. Vot selline koer oli.

Loo moraal võiks siis selline olla, et koera ja inimese koostöö kvaliteet sõltub samahästi nii koera kui ka inimese võimekusest. Andekas koer võib ka ilma dressuurita hakata tegema seda, mida temalt oodatakse. Ei vaidle üldse vastu, et on olemas tõuge ja isendeid, kes dressuurile hästi alluda ei taha, kuid enamus juhtudel tuleb ikkagi inimesel endale otsa vaadata, kui koeraga rahul ei olda. Nii ma usun igatahes.

Kas liigne dressuur võib pärssida jahiinstinkti või vastupidi? Usun, et probleeme võib see tekitada küll, vähemalt teatud tegurite kokkulangevuse puhul. Olen kindel, et ideaalse kuulekuse (kuulekuse alla kvalifitseerub ka innukas jahipidamine käskluse andmisel) saavutamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused:
1. koer on andekas;
2. koerajuht on andekas;
3. koerajuhil peab olema tõsine tahe ja väga-väga palju aega koeraga tegelemiseks.


99% juhtudest jääb 1 kuni 3 tingimust täitmata Loodan, et ma sellega kellegi eneseuhkust ei riivanud.

See keelatud tegevuse ebameeldivaks muutmine ja soovitud tegevuse meeldivaks muutmine on üks baastõde kindlasti, mis töötab. Vähemalt minu koera peal.
Küll aga on minus algaja koeraomanikuna tekitanud küsimusi see karistamise aspekt. Erialakirjandusest leiab väga palju juttu selle kohta, et koera füüsiliselt karistada ei tohi, sellega kaotad respekti ehk karjajuhi koha. Ise aga mõtlen, et looduses on karjajuhiks ikka tugevaim isend ja karjajuhi positisoon saavutatakse ning säilitatakse teistele hammastega kohta kätte näidates. Looduses paitsab toimivat ikkagi tugevama õigus. Mis teie arvate?

Enda koeral olen veel täheldanud sellist omadust, et talle mingit käsklust õpetades tekib tal justkui vastusurve. Õpetad ja õpetad, koer vaatab sulle lolli näoga otsa ning ei liiguta lillegi. Esimene loogiline järeldus - mina olen loll ja ei suuda ennast koerale arusaadavaks teha. Järgmisel päeval aga juhtub see, et õpetama asudes teeb koer laksust esimese käskluse peale seda, mida talle õpetati. Justkui oleks eelmisel päeval olnud mingi trots, mis ööga on ära lahtunud Ta mul emane kah, sellisest jonnimisest võib täitsa aru saada

Sama tähelepanek eelkõnelejatega. Rebast ülimalt vähe näha, seda nii meie jahimaal kui ka mujal ringi liikudes.
Eks lumi ja külm toob neid põldudele rohkem välja kindlasti, aga märkasin juba suvel, et repsi peaaegu ei näegi ning ühestki põdraajust see sügis neid samuti välja ei tulnud. Nende arvukuse vähenemine ikka selgelt näha.

Selguse huvides olgu öeldud, et ma hakkasin seda teemat arendama lähtudes oma kutsikast, kellele on omistatud Basset Hound tõutunnistus. Kahjuks või õnneks on just seda tõugu hakatud eriti palju seltskonnakoerana pidama, milleks ta ideaalselt sobib muidugi. Mulle on jäänud mulje, et jahti tehakse nende koertega rohkem Inglismaal ja Ameerikas, mandrieuroopas on vist ikkagi paljuski perekoerana kasutusel. Kui ma nüüd võrdlen teda sugulase beagle-ga, siis tundub minu koera jahiinstinkt palju madalam olevat. Olen leidnud erinevatest foorumitest infot selle kohta, et mõni koer ei taha jalga metsagi tõsta, jänese ajamisest rääkimata. Eks see ole muidugi ka kasvatuse küsimus ja koerad pole kõik ühesugused, aga ma olin bassetit võttes valmis selleks, et tast ei pruugi tulla super jahikoera. Kuna tema haistmismeel on ikkagi kõrgest klassist, siis suurema jahiinstinkti puudumisel peaks olema teda võimalik verejäljele siiski treenida.

Ta on veel muidugi väga noor ja praegu ei saa kindlasti mingeid põhjapanevaid järeldusi tema jahiinstinkti kohta teha.

Niiet palun mitte mind süüdistada jahikoera ahistamises - iga juhul üritan ma ergutada tema jahiinstinkti ja pakun talle selleks kõik võimalused. Annaks vaid jumal, et see talv jälle meetrist lumikatet ei tekiks. Või kui tekib, siis et ikka ka sula oleks ja koorik tekiks. Kitsed andku selle jutu peale andeks.

Ma arendan lihtsalt mõttevahetust, nagu enne mainisin, ei ole plaanis hakata seadust rikkuma. Kuigi mina ei näe selles midagi taunimisväärset, kui verejälge aetakse rihma otsas ja ilma jahikoerapassita koeraga. Sellest ei saa kellelegi ega millelelgi kahju tekkida. Inspektoritele ei pea mina midagi tõestama hakkama, nemad peavad tõestama, et mina rikun seadust. Ja kui koer on lõastatud, siis ma ei saa üldse aru, miks ma peaksin hakkama neile midagi selgitama. Seaduserikkumist ju pole.

Mõttearendus lihtsalt sellest aspektist, et kui ma ei kavatse oma koeraga jänese- ja rebasejahti teha, pole ka jahipassiks tungivat vajadust. Liikugu ma koeraga metsas lõastatult või mitte. Mittejahikoera saan ma põllul ikkagi vabalt joosta lasta.

PS. Ise võtan jahipassi kindlasti, sest verejäljel on koeralparem töötada lõastamata. Nii ma vähemalt arvan.

Tanel. kirjutas:Aga millised "piirangud" see jahikoera pass sulle seab? Ainust piirangut näen mina ainult selles, et enne koera nööri otsast vabastamist pead olema avanud jahiloa. Ilma jahikoerapassita koera, aga ei tohi ju üldse metsas nööri otsast lahti lasta (jätame teenistuskoerad mängust välja).

Piiranguid on peamiselt kaks: esiteks see, et iga kord, kui jahikoera lõa otsast vabastan, pean avama jahiloa, aga teadupärast ei ole olemas üle-eestilist jahiluba (ning kõigi eesti jahiseltside liikmemaksu ei jõua maksta), seega territoriaalne probleem. Teiseks, kui sa hagija omanikuna vaatad neid jahiaegu, millal on lubatud jaht jahikoeraga (loe= tema lõaotsast vabastamine), siis näed isegi, et seda aega pole just palju. Mulle meeldib ka matkata, üleüldse looduses viibida, ja kui ma olen oma koera kuulekuses täiesti kindel, siis jahikoerapassi olemasolul ei saa ma näiteks suvel (või kui viibin mitte omal jahimaal) oma koera paelaotsast vabastada. Need ongi need piirangud.
Väide, et ilma jahikoerapassita ei tohi looma üldse vabaks lasta, kehtib ainult riigimetsas. Mujal võin mittejahikoera jalutada kus tahan, kui just kinnistu omanik pole seda keelanud või KOV eeskirjadega reguleerinud.
Loomulikult pole passi taotlemine mingi raskus ja kui mul jahikoerapassi pole, ei saa ma temaga ametlikult jahti teha. Ei ole kordagi plaaniski olnud hakata "jalutamise" nime all aju tegema või muud moodi rehepappi panema. Kuna ma võtsin koera mitte ainult jahipidamiseks, vaid ta on sõber ja kaaslane igal pool (matkal, seenel, kalal jne), siis see jahipass seab minu tegevusele olulised piirangud.
Verejälge saab ka rihma otsas ajada.

Tänud, Kult ja Aivar!

Jahikoerapassi olemasolul pole loomulikult küsimust, kuid mõtlesingi olukorda, kus passi pole, aga tegemist ilmselgelt jahikoeraga. Kennelliidu nimekiri pole loomulikult seaduseks, ma ei leidnud kusagilt seadusandlusest ka viidet, et lähtutakse kennelliidu nimekirjast. Puudub arvatavasti ka vastav kohtupraktika.
Nüüd siis ongi küsimus selles, et kui tahan oma kutsikat kasvatada ja hiljem kasutada vaid verejäljel töötamiseks, kas on väga vaja seda passi võtta, kui see seab mulle hulga piiranguid edaspidiseks eluks.

PS. See oli vaid väike mõttekäik. Ajendatuna pigem sellest, et koera vaja hakata metsaga tutvustama juba täna, kui pole veel ka esmast passi. Enne kui hakkaks passitama, vaataks, kuidas sõber metsas käitub.

Prohvet Maltsveti teemapüstitus on iseenesest asjakohane (kuigi eesmärgiga seadustest kõrvale nihverada) , sest mittejahikoertel peaks lisaks oma koduhoovile olema kah võimalik kusagil vabalt ringi silgata. Aga selle meelevaldse või siis ka mitte meelevaldse seadusetõlgendamise aluseks peaks olema selge üks asi - nimelt kes on jahikoer ja kes mitte?

Minul pole õnnestunud kusagilt seadusandlusest ülesse leida seda regulatsiooni, mis sätestab täpselt ära, kes on jahikoer ja kes mitte. Kus on see nimekiri, millelt ma saan lugeda tõugude kaupa, millised liigituvad jahikoerteks ja millised mitte? Olge nii kenad, aidake inimest.

Lisaks siis kõik need muud küsimused, et kas jahikoerast saab jahikoer alles jahikoerapassi väljastamisel või piisab tõupaberitest või lihstalt tõutunnuste olemasolust...

skog kirjutas:Aga kas nii ka ei tohi kui jalutad lõastamata jahikoeraga ja läheb pimedaks, lülitad lambis sisse ja ongi kööga ? (püssi kaasas pole ei kotis ega koti peal)

No kuna lõastamata jahikoeraga looduses viibimine on võrdsustatud jahipidamisega ja jahipidamisel on keelatud kasutada kunstliku valgusallika abi, siis on kööga jah

No siin on ka palju teoritiseerimist. Kas nüüd inspektor sellepärast reaalselt turja tuleb, et sa taskulambi valgel pukipoole jalutad? Hästi ei tahaks uskuda. Aga see on võimalik, kui seadust lugeda.
Jahiluba peab sul igatahes olema avatud, kui lõastamata jahikoeraga looduses oled (ja jahiaegu peab jälgima). See on ka üks suuri komistamiskohti diivanikoertena peetavate jahikoerte puhul, et omanikud ei tea jahiseaduse ja -eeskirja sätetest midagi ning jooksutavad oma koeri lahtiselt suvalisel põllul või metsas. Riigimetsas peavad sõltumata tõust kõik koerad lõastatud olema (välja arvatud jahipidamisel või teenistusülesannete täitmisel).

andrus kirjutas:Küünlad ja tõrvikud jäta kah koju,need samuti kunstlikud valgusallikad pm.

Tegelt tuleks ka punatäppoptikad ära keelata, sest seal samuti kunstliku valgusallika abi mängus

vallo kirjutas:Huvitav , kui enne lasku valgustada siga - veendumaks , et õige loom on. Seejärel lamp kustutada ja sooritada lask, kohe lamp uuesti süüdata ,et lasu tulemust kontrollida. Kui nüüd keegi ütleks kaua see lamp peab kahe süütamise vahel kustus olema ,kas 0,025 sek oleks ok, et seda mitte lambiga laskmiseks nimetada. .

Pealegi heli ja valgus liiguvad ju teadupärast erineva kiirusega , kui näit 100 m eemalt vaadata ja lambi kustutamine jääb 0,19 sek hiljaks kostab pauk peale tule kustumist justkui.

Ei sa selle nipiga küll puhtaks poisiks ei jää, kuna kunstliku valgusallika kasutamine pole keelatud üksnes uluki laskmisel, vaid jahipidamisel üldse.
Andrus ühes eelmises postituses märkis minuarust täitsa õigesti, et kotist väljaoleva püssiga ei tohi sa kunstlikku valgusallikat üldse kasutada, ei pukki ronimiseks ega mahakukkunud autovõtmete otsimiseks. Niiet enne taskulambi sisselülitamist panete kenasti püssi kotti ja seaduse silmis olete siis õiged mehed
Küll aga ei kehti see juhul, kui teil peaks olema tekkinud natuke jahisaadust - siis ei aita enam ka püssi kotti toppimine. Siis ei tohi taskulampi mingil juhul põlema panna. Sama kehtib juhul, kui teil pole ei saaki ega püssigi, aga see-eest on teie jahikoer kuhugi jalutama läinud.

Ebaloogiline on ka see, et ühest küljest keelab õigusakt lasta halvasti nähtava kogu pihta, teisest küljest lubab õigusakt kasutada taskulampi lasu tulemuse selgitamiseks. No kui loom on nii halvasti nähtav, et ilma lambita ei saa sotti, kas ta nüüd jäi maha või mitte, siis ei tohiks ju nagu pauku üldse tehagi ju?!

Kahjuks liigub kogu arenev maailm kunstlike tingimuste loomise suunas ja minule kui vaba looduse keskel sündinule ja üleskasvanule on see väga võõristav ning hirmutav. Nii nagu ma ei lähe mitte kunagi kalale kuhugi forellitiigile, ei saaks minust mitte kunagi aedikujahi pidajat. Aga kasvõi televisiooni vaadates võib näha, et urbaniseerunud maailmas, kus enamusel inimestel pole omandiõiguste tõttu asja ei metsadesse ega veekogudele, peetakse selliseid kunsttingimusi täiesti normaalseteks.
Vabandage labase näite pärast, aga minu jaoks on need kalatiigid ja jahiaiad nagu bordellid - maksad raha ja soovitud tulemus on garanteeritud. Mind aga võlubki määramatus ja vabadus - vabadus ka ebaõnnestuda, ilma jääda.
Austades omandiõigusi ei saa ma aga objektiivselt asjale lähenedes midagi Toosikannu peremehele ette heita - oma tuba, oma luba. Loodan lihtsalt, et enne minu maise teekonna lõppu ei võetaks minult võimalust viibida selles naturaalses keskkonnas, kust me tulnud oleme ja mis on minu jaoks Eesti suurim väärtus.

rajaleidja kirjutas:

kraavik kirjutas: Tegevjuht ongi vaid administratiivsete ülesannetega tavaline töötaja.

Ei noh kui sellist raha makstakse sekretäri töö eest, siis on EJS üks rikas organisatsioon küll.
Üldjuhul MTÜ juhatus koostab eelarved, tegevuskava ja viib ellu volikogu/üldkoosoleku otsused. Kui MTÜ palkab juba tegevjuhi, siis peaks tegevjuhi ülesanne ikka olema igapäevaselt organisatsiooni majandada, täita juhatuse otsuseid ja tegema juhatusele omapoolseid ettepanekuid. Mille eest me krt siis maksame Loomulikult on lõppsõna juhatusel, aga et tegevjuht on puhtalt admin...
Tahaks täitsa EJS`i tegevjuhi ametijuhendit näha.

Kahjuks ei tea mina kah täpselt seda tööjaotust, mis on jäetud tegevjuhi ja mis juhatuse pärusmaaks. Võib eeldada, et tegevjuhi ülesandeks on EJS-i igapäevatöö juhtimine nagu ajakirja väljaandmine, koolituste korraldamine, liikmemaksu kogumine, külaliste võõrustamine jms tegevused, mis pole sugugi vaid seksretäri töö. Kindlasti mitte ei otsusta tegevjuht, millist poliitikat ajada.

Indrek S. E. kirjutas:Üks väike interpretatsioon, ehk on abiks
2009. aastal muutunud seadus tekitab siiani segadust, eriti neis MTÜdes, kel oli seni nõukogu või volinike koosolek.
Enim arusaamatust on Mittetulundusühingute seaduse paragrahvist 19, mille teine lõige ütleb, milliseid üldkoosoleku pädevusi ei tohi põhikirjaga anda juhatuse või muu organi pädevusse, ja sinna kuuluvad ka juhatuse liikmete valimine, nagu ka põhikirja muutmine.
Kõige olulisem on siin mõista, et seaduse mõttes ei ole volinike koosolek muu organ. Muuks organiks peetakse seaduses ... noh, kõiki muid, mille keerulisema struktuuriga MTÜ võib olla välja mõelnud, aga liikmete poolt ja seast valitud volinike koosolekule võib täiesti kindlalt anda voli valida ka juhatuse liikmeid.
Neil MTÜdel, kel enne valis juhatust nõukogu, tuli 2009. aastal oma põhikiri ümber teha nii, et nõukogu oleks seal sätestatud seaduse mõistes volinike koosolekuna. Vastasel juhul tuleb lähtuda seadusest ja juhatust peab edaspidi valima üldkoosolek, kui ka põhikirja jääb mingil põhjusel teisi

EJS-l ei tohiks selles suhtes nagu probleeme olla, sest neil on põhikirjast tulenevalt liikmete esindusorganiks volikogu, kes valib ka presidendi ja juhatuse.

Vabandan ka oma eelmise kommentaari lõpus toodud võrdsete näite pärast - põhikirjas on kirjas, et esindusõigus on presidendil ja veel ühel juhatuse liikmel juhuks, kui president on ära. Teistel on ühisesindus. Minu apsakas, enne kui asjad selgeks tehtud, pole vaja sappi pritsida