Jääger-online jahindus foorum

Hunter30-06 kirjutas:Ehk siis ma tahan õelda seda, et heade omadustega koer hakkab ka loru peremehega tööle, aga kehvade omadustega koer ei hakka ka 24-7 metsas viibides hästi tööle. Nii et puha loterii ongi.

Kusjuures ma olen täiesti kindel, et päris nii see ikka ei ole. Ok, suurepärane koer hakkab ikka tööle ja päris tuhm ei hakka mingi moosimise peale aga koerte arengus on mitmeid etappe mille ajal saadud kogemused on tema edasise arengu seisukohalt ülimalt suure tähtsusega. Kui anda koerale parimad võimalused instintkide äratamiseks ja arendamiseks siis on lootust, et kui ka kaasa sündinud eeldused ei ole kõige hiilgavamad, saab temast suurepäraselt töötav koer. Võimalik, et ühe koera üsna head eeldused said kombineeritud väga heade kogemustega täpselt õigetel aegadel ning ei olnudki vaja niiväga suurt hulka kogemusi.

Kui mitte ainult koera vanemad vaid ka vanavanemad ja nende vanemad on kõik hästi töötavad koerad olnud, siis on ka oht, et tuleb mõni loru pesakonnas, märksa väiksem. Kui tõuühingud hakkaks boniteerimist kasutusele võtma, siis oleks see minu arvates suurepärane ja kindlasti vähendaks võimalust, et koerad ei hakka tööle. Aga ma tean täpselt, mis vastus meie TÜs sellise ettepaneku peale tuleb (kui juba lihtsa jahikatse nõude peale tõstetakse põrgulärmi).

Kutsikate tagasi ostmisest... Mina olen ilmselt küll nõus koera tagasi ostma, kui ta tõesti tööle ei hakka. See aga eeldab, et omanik ei kao koos kutsikaga ilmudes uuesti välja, kui on vaja koera tagasi müüa. Omanik hoiab kontakti, kirjutab aeg-ajalt, äkki helistab, saame võimalusel kokku, ta tuleb kohale näitusele kuhu ma koera (oma kuludega) kirja panen (eelnevalt muidugi on omanikuga kokku lepitud millal ja kuhu) vms. See ei tähenda, et ma nüüd iga nädal helistan või panen kellelegi kohustuse mulle iga kuu kolmeteistkümnenda kuupäeva keskpäeval kirjutada essee, mida koer läinud kuu jooksul teinud on, miks ja kuidas. Aga kui koer on 2 aastane, urgu ei lähe, jälge ei aja ja looma eest jookseb issi selja taha peitu, siis ma tean, et asi ei ole selles, et omanik on olulise aja koera elust jätnud ta koduaeda liblikajahti pidama ning kui ükskord aega tekkis ja koer metsa viidi, siis, oh seda häda ja halbu geene, koer ei teagi, mida teha!

Ei ole ikka päris nii, et kui koer on ilus siis tööd ta raudselt ei tee. Keeruline on ilmselt aretada koera, kes oleks pidevalt rühma- ja BIS kohtadel ja samas töötaks nagu kulda aga hästi ehitatud koera jaoks ei tohiks tšempionitiitlite kogumine jahtide vahepeal küll mingi probleem olla. Ma saan aru, et Kirbul on oma valusad kogemused aga seda ei saa päris kõigile laiendada. Ma ei ütle, et tuleks usaldada, et kui koer on äge näitusekoer ja kasvataja ütleb, et vanemad metsas nuusutavad küll nii, et äge jahipeni tuleb. Aga ei ole ikka nii, et kui on näitusekõlbulik koer siis metsas pead vere ninast välja pingutama, et midagigi koerast kätte saada. Tuleks vaadata rosettidest kaugemale ja selgeks teha mis need koera vanemad väljaspool näituseringi teha suudavad ja otsustada selle järgi.

Sellest, et Eestis võistlusi ei korraldada, on küll terav kahju. Ilmselt tuleb selles osas pöörata pilk Eesti Jahikoerte Tõuühingu poole.

Eestis ei ole enam üldist boniteeringut. Kui laikade TÜ on selle aegade hämarusest välja kaevanud ja aretusnõuetesse pannud (kui ikka paneb, sest vähemalt hetkel need EKLi tasemel ei kehti), siis neil on aga teistele tõugudele võib omanik ise kokku arvutada, mis tal olla võiks aga ametlikku tulemust ei ole ja ilmselt (vähemalt enamike jaoks) ei tule ka. Hetkel kasutatakse aretusnõueteks peamiselt süsteemi näitusehinne-töökatse-terviseuuring. Kummalisel kombel väideti takside aretusnõuete arutelul, et jahikatsete kohustuse kehtestamise tulemusel halvenevad takside jahiomadused. Jahimehest koerakasvataja (hagijad, laikad, taksid) poolt! Üritada boniteerimist sisse viia oleks surnult sündinud üritus. Süsteem ise on tegelikult väga asjalik- arvestab mitte ainult antud koera omadusi vaid ka tema vanemaid ja järglasi mis pikemas perspektiivis peaks see aitama kaasa tõus järjekindlamalt saada töötavaid koeri (eeldusel, et kõrgema hindega koeri ja nende järglasi väärtustatakse).

Koerad on erinevad. Ma ei tea kui palju mugandatakse jahikoerte koolitust vastavalt konkreetse koera iseloomule (või kui palju peaks) aga muu koolituse juures ei ole nii, et igaühega teed ühtemoodi ja tulemuse erinevus tuleneb ainult koeramaterjali erinevusest. Tädi Maali, äkki kommenteerid!

Kasvatajaid, kes võtavad ka koerte tööomadusi tõesti südamega, ei ole palju. Välimuse nimel tehakse mööndusi muudes omadustes ja iseenesest praktilisest küljest on see ka arusaadav- näitusekoertele on nõudlus suurem ja näitusekoera ostjad üldiselt miskipärast on nõus potensiaali eest välja käima märksa suuremaid summasid, kui jahiinstinkti väärtustajad selle potensiaali eest. See tähendab, et on võimalik leiba laualt võtmata teha märksa suuremaid väljaminekuid (nt. pikemaid paaritusreise, kallimaid isaseid). Mõne jaoks aga on see misioonitunde küsimus püüda hoida tõugu sellisena nagu see mõeldud on. Kui siis võetakse ikka selle kasvataja käest, kes on teinud suvalise paarituse (lähtudes sellest, et isane on lähedal ja odav) sest nende hind on madalam siis miks joosta peaga vastu seina üritada aretada töövõimelisi koeri kui nad lähevad ikka kodudesse, kus sellest lugu ei osata pidada (peetakse isegi närvihaigeks koeri, kes metslooma lõhna tundes juba tugevalt erutuvad).

Üllar Tamm kirjutas:Siin siis pisut juttu meie tõukoertest http://www.postimees.ee/?id=378449
Ehk mõni teadjam kommenteeriks pisut

Need on ikka "paberiteta puhtatõulised." Dokumentatsioon, mille võltsimisest on juttu, on vet. passid jms, mitte tõutunnistused (muidugi ei ole ka ilmselt võimatu, et lihtsalt prinditakse kusagil mingit "tõutunnistused" välja aga sellise väärtusega asju võib meist igaüks oma printerist välja libistada). Seal loos kajastatud "Rakvere tädi" on oma tegemistega tuntud juba varsti kümmekond aastat ja kui nüüd vist on muudetud suunda Soome poole, siis algusaastatel müüs ta kergeusklikele "tõukoeri" kus ühte ja sama kutsikat pakuti eri inimestele eri tõugu koera pähe. Paljud said (saavad?) petta, sest otsitakse ju odavamat varianti ja kellele see tõutunnistus ikka vajalik on

Et kui kutsika eest maksad hinna selle eest, mis potensiaal kutsikal sugupuu järgi on, siis 2 aasta pärast maksad juba terve komplekti eest- mitte enam potensiaali eest, et hakkab tööle, et on munad ja hambad, vaid juba selle eest, et on munad ja hambad ja teeb tööd

Ilmselt on ka võimalus osta täiskasvanud koer, et oleks kohe kõik selge. Ilmselt aga on sellise koera hind juba ikka midagi muud. Mujal maailmas on see üsna levinud praktika, et kasvatatakse ja koolitatakse koer välja (või tehakse sellega algust) ja müüakse siis maha aga nende hindu ei anna ka kutsikahindadega võrrelda. Kui paljud oleks juba vanema koera eest, kellest on näha, mis ta siis tegelikult on, nõus maksma mitmekordset kutsika hinda? Mulle on jäänud mulje, et Eesti mees tahab koera pigem väikesest peale enda käe järgi kasvatada nagunii (ma olen kuulnud, et isegi 5-6 kuuseid kutsikaid põlatakse vanaks). Kutsiks ostmine on aga alati risk mida on võimalik vaid minimeerida. Hinna järgi valimine seda riski kindlasti ei vähenda.

kakuke kirjutas:Jägervision käis ennast paaritamas saksa hinna eest? Vähemalt selline mulje jäi.
Kui järgi mõelda, siis Jägervisioni jutu järgi peaksid kõik jahimehed jahti sõitma minimaalselt Lexuse maasturitega, aga pilt ju tegelikult tiba teine? Koertega pole äkki samamoodi?

Vaat siis kuidas erinevad väljendusviisid võivad kõlada inimestele erinevalt. "Minu paaritus" selles mõttes, et minu kennelis tehtud paaritus.

Ei arva, et kõik jahimehed on ropprikkad. Tean ju, et ei ole. Kutsikaost ei ole ilmselt ka selline äkiline väljaminek mis leiva laualt võtab. Mina leian, et oluliste otsuste puhul, mida koeravõtt (seda enam, et veel töökoera kellest oodatakse aastepikkust abi ja sõprust) minu arvates on, ei tohiks raha seada esimesele kohale. Juttu ei ole just sadadest või isegi kümnetest tuhandetest, mille kokku ajamine on igale tavainimesele tõsine katsumus. Kui võtta kohalikud tavapärased jahikoerad, siis erinevused jäävad enamasti paari tuhande piiresse. See on ületamatu? Tehke siis suu lahti ja rääkige kasvatajaga. Tehke diil Ma ei tea kõiki Eesti taksikasvatajaid aga oma tõus enamikke ja ei kujuta ette, et mõni neist ütleks, et kui pappi ei pritsi siis ärge raisake mu aega. Üks kasvataja pakub kõigile huvilistele kaasomandust millega kaasneb hinnaalandus. Kõik pakuvad järelmaksu võimalust.

Boniteeringust- miks hinnata koera 4 kriteeriumi järgi? Välimus, tööomadused, sugupuu ja järglased. Jahimees hoolib neist ainult ühest- tööomadustest. Töövõime jätkusuutlikkuse seisukohalt on aga olulised kõik 4- kas koer on ehituselt võimeline talle ettenähtud tööd tegema? Kas tema esivanemad on olnud töövõmelised koerad (mis tähendaks, et kõnealune koer ei ole lihtsalt õnnelik juhus)? Kas ta annab oma häid omadusi ka järglastele edasi? Kõrge boniteerimisklassiga koerte järglaste puhul on minimaalseks viidud võimalus, et nad ei hakka tööle. Ainult töövõime testimiseks on jahikatsed, boniteering on tera teise eesmärgiga. Minu arvates päris hea süsteem koera hindamiseks.

"Koera sugupuu näitab, mis ta peaks olema. Koera välimik näitab, mis ta paistab olevat. Aga töö näitab, mis ta tegelikult on."

Sellest, et osades kohtades on taksid suuremad, kui meil siin harjunud ollakse. Tõsi, on küll. Inglismaal, Austraalias ja USAs näiteks on standardid, mis lubavad märksa suuremaid koeri ja 15 kg pole mingi imeelukas. Mis te arvate kui kaugele see suur TAKS metsas jookseb? Loomulikult on ka FCI riikides suuri takse aga suured on reeglina ikkagi just näituseelukad ja meie mõistes normaalsuuruses taksi kõrval on nad ikka nagu hobused, oma algseks tööks maa all ei kõlba (kui üldse mingiks tööks kõlbavad).

Kui rääkida just jalakõrgusest siis koer, kelle pool kõrgusest on jalad, ei ole enam taks. Neile on ette nähtud, et "kliirens" on 1/3. SELLINE on täiesti normaalne taksi kõrgus. SELLINE täiskasvanud koer oleks juba liiga kõrge (antud koer on pildi peal alles kutsikas kuigi ka tänase seisuga on üsna piiripealse jalakõrgusega), SELLEST väga madalamaks ei tohiks ka minna.

Kas igasugused dachsbracked (drever nende hulgas) ei või olla sobilikud? Või mõni basset (mitte inglise- vähemalt need, keda siin näinud olen ei ole ilmselt jahiks eriti hästi ehitatud)? Muidugi mis loomi 6nda rühmaga ajada võib... Terjerid ei ole ka ainult saksa jahikas ja fox. Kuidas näiteks welshide iseloomu ja jahistiiliga lood on?

Iga inimene valib ise kuskohast ja millise koera ta võtab ning millist hinda ta on nõus selle koera eest välja käima. Kedagi sundida ei saa. Aga kõigepealt tehke kindlaks mida te selle raha eest saate. Kallis hind ei tähenda automaatselt kvaliteeti (või tähendab kvaliteeti teises mõttes- ostetakse ka 1000 EUR taksikutsikaid kellel on lisaks sellele hinnale lisakohustused ja ollakse väga rahul oma koera NÄITUSEkvaliteetiga samas kui jahimehe jaoks ei ole selline koer halligi väärt) nagu ka odav ei tähenda automaatselt seda, et koer kusagile ei kõlba. Aga millises valdkonnas saab reeglina hea odavalt? Uurige välja, mille eest te maksate. Ma olen korra elus ostnud hinna järgi koera ja see oli tõsiselt valus õppetund. Võib minna õnneks, võib mitte minna. Selline vene rulett. Kes seda mängida tahab? Deja vu tekib- ma olen sellest pikemalt juba vist kirjutanud, uuesti ei viitsi...

Kasvataja, kes paneb hinna ette ja kõrvad avab siis, kui raha näeb, ei ole ilmselt kasvataja kelle käest mina tahaks koera võtta. Järelmaks, lisatingimused või ka lihtsalt hinnaalandus ei ole võimatu stsenaarium. Muidugi tuleb ka seda mõistlikuse piirides võtta- 1000 EUR kutsikat ilmselt keegi niisama 500 peale alla ei hinda.

Paaritustasu võib olla erinevatel tõugudel väga erinev. Tõus, kus kutsikad maksavad 1000 EUR ja üle ei ole 1000 EUR paaritustasu mingi müstika. Mõnedes tõugudes peetakse hoopis kutsika küsimist ülimaks ahnuseks ja kui isase omanik kutsikat tahab, peab ise juurde maksma (ja ka esimest valikut ei pruugita talle lubada). Mõnedes riikides on paaritustasud märksa teised, kui Eestis ja vaevalt seal elava isase omanik kõigepealt küsib, et mis teil siis ka kutsikad maksavad, äkki teeme soodsamalt. Ma tean ka taksi, kelle paarituse eest küsitakse 1000 EUR ja oma paarituse eest maksin ka Saksa hinda. Väga rahul olen. Selliste asjade puhul ei saa iga liigutuse juures arvutada (võimaluste piires muidugi- ma ei ole ka selle 1000 EUR isase juurde läinud. Veel vähemalt). Lõpptulemuseks ei osteta ju õunu, et kui olid hapud, noh tühja siis kah, vaid ostetakse sõpra ja partnerit pikkadeks aastateks.

Algsel teemal ei oska kahjuks sõna sekka öelda aga jooksuaegadega seonduvast...

Jooksuaja vastased "deodorandid" on saadaval pea igas lemmikloomapoes. Kas just korra päevas sussutamisest aitab aga muidu mõjub küll- ise olen kasutanud näitustel ja isaste poolt ei ole erikohtlemise osaliseks saanud. Muidugi ei lehvitanud otseselt ka kellegi nina all aga tavaliselt võtavad poisid muidu ka eemalt päris kiiresti. Kas see aga küla peale jäetavaid lõhnamärke väldib, see on kahtlane- aerosool jääb ju saba alla aga vedelik, mida koer eritab tilgub ju ikka igale poole+ pissimärgid. Küll aga väidetakse, et igasuguseid lõhnu (sh. jooksuaja lõhnu) vähendab klorofülliga toidulisand. Ise ei ole kasutanud ja ei oska täpselt rääkida kui hästi see toimida võib.

Mis puudutab igasuguseid jooksuaegu ja tiinusi mõjutavaid süste siis nende võimalikud kõrvalmõjud on nii rasked, et üldiselt kaaluvad võimalikud positiivsed küljed üles. Küll on juhtunud, et kogemata paaritunud emasele tehakse vastav süst ning hiljem tuleb koer mädaemaka tõttu seest tühjaks lõigata või peab ta lausa eluga hüvasti jätma. Kui jooksuaeg oleks nii suur probleem, siis tasuks algusest peale parem isane koer võtta.

Kommentaarium on, nagu tavaliselt, väga "asjatundlik"...

Ah, et need seemned ja küüslaugud toimivad inimesel ka? Ausaltöeldes sellest ei tea ma midagi Koertele soovitatakse, seda tean. Liiga võib koerale teha liigne küüslauk (taksile julgen anda kas päris väikese küüne või suuremast kolmandk kuni pool), kõrvitsaseemned on lisaks ussivastasele toimele ka muidu kasulikud ja väidetavalt on nendega üle doseerimiseks ikka kõvasti vaeva vaja näha (aga ikka võimalikult peeneks jahvatatud- koer ei pruugi tervet või pooleks hammustatud seemet üldse korralikult ära seedida ning äsja jahvatatul on kõik see parem kraam korralikult alles).

Ega minu elukad ka ainult külmutatud asju ei saa- siga ja jänes on alati toores, teised kuidas juhtub. Aga see, et minu koerte kokkupuute tõenäosus parasiitidega on kordi väiksem, kui aktiivselt jahil käivatel koertel, seda ma üldse ei vaidlusta. Aga nö. vanakooli meetodeid tasub ikka teada ja kasutada ja sellistel koertel, kes erilises riskigrupis on, just eriti. Nagunii on vaja usse mürgitada tihedamalt, ehk see vähendab vähemalt kuigi palju.

Aga mõelge, mis õnnelikud koerad, kes kõik peale maksa ja südame endale saavad

Seal jah.

Ma ise olin tol ajal hoopis ära aga nüüd ikka sügeleb.... Kas on plaanis veel minna? Mul kaks väikest kratti, kes tahaks käppa katsuda. Ehk mõne targema sappa õpipoisiks...

jyri kirjutas:Kui aga koer hakkab juba kõhnuma,ehk paeluss täies iluduses hakkab domineerima,ei aita enam miskit,peale tablettide.

Täiesti nõus.

[
Suur elukas pistis ca. 1,5 kg abaliha tüki pekki. Ei olnud sel kõhul viga midagi. Pidevalt muidugi puhast liha ei saa.

Minu, kui linnainimesest (ja muuseas ka korteris elava) toortoitja jaoks, on see küll üllatus, et sealiha peaks koertel kõhulahtisust tekitama Doberi jaoks on seakont peamine, millest kondivajadust täidetakse ja ega ma siis puhast konti anna- ikka liha ka ümber. Väiksemaid sea jalgu ja päid söövad ka taksid (pea peab küll ikka dober ära lõpetama). Väidetavalt on sealiha koera jaoks raskem seedida küll nii, et õrnema seedimisega isendid ilmselt võivad tormiliselt reageerida. Toortoimise juures on aga üldine reegel, et igat uut asja hakatakse andma vähehaaval. Meie taksidel ei ole vahet, anna mida tahad kui palju tahad millal tahad aga doberit krõbina pealt toorele tuleb "meelitada"- esimesel päeval mitte rohkem, kui takside täisports, sest muidu võib küll kõhu lahti võtta ning seda üldsegi mitte ainult sealihaga vaid ka kanaga.

Mis ussirohtu puutub siis see on mürk. Selle andmine on valik kahest halvast. Ise ikka vahest annan aga 4 korda aastas kindlasti mitte. Nö. looduslikeks ussirohtudeks soovitatakse näiteks küüslauku (ettevaatust kogustega- liiga palju tekitab koeral aneemiat- mitte rohkem, kui kaks küünt suure koera puhul), kõrvitsaseemneid (soovitatavalt värskelt purustatud ja pikema perioodi jooksul igapäevaselt, et kõik ussid välja saada) ja nisuiduõli. Ananass, papaia ja küüslauk peaks muutma koera igasugu parasiitidele (ussid sealhulgas) ebaleedivaks. Soovitatakse ka ussikahtluse korral koera ööpäeva jagu paastuda lasta ja siis riivitud porganit, kaalikat või peeti anda, mis aitab usse välja ajada. Kui usse on palju siis tuleks muidugi tabletid appi võtta aga igaks juhuks tervele heas vormis koerale minu käsi väga kergelt seda andma ei tõuse. Pigem peidan küüslauku liha vahele (minu ablaste elukate jaoks ei olegi muud vaja, kui mingi neelatava suurusega liharulli sisse peita ja teiste koerte juuresolekul lõugade vahele susata- ei mingit närimist ja kui ka keegi hammustab läbi siis on saanud isegi hobusele vägisi küüslauku anda, koer on selle kõrval köömes) ja pudistan kõrvitsaseemneid. Siiani ei ole päriselt ussirohtu vaja olnud ka doberil, kes enne lastega koju jäämist minuga igapäevaselt varjupaigas tööl kaasas käis. Tervele hea immunsüsteemiga koertele ei hakka ussid nii lihtsalt kallale.

Aga mis siis tegelikult nii valesti öeldud sai? Eesti näituste sagedase külastajana oli minu jaoks üllatav, kuidas Poolas ja Saksas käivad jahimehed oma jahikoertega näitustel! Esimese hooga tundus Poolas, et kõrval on lihtsalt jahikoerte erinäitus aga ei- terve rivi baieri verekoeri ja kõikvõimalikke hagijaid koos traditsioonilistes riietes jahimeestega täiesti tavalisel rahvuslikul näitusel. Nagu Volliriho ütles- see on traditsioonide ja uhkuse asi.

Soomest ma üldse ei räägi. See, kui suur on vahe sealsete ja siinsete inimeste mõtlemise vahel tuleb nö. minu alal väga hästi välja- Soomlased veavad Eesti varjupaikadest endale neid koeri, kes on kohalike jaoks liiga vanad või kol... see tähendab mitte nii atraktiivse välimusega (kusjuures konkreetselt küsitaksegi- kellest te arvate, et siin lahti ei saa), eestlane tuleb tihti kohale, esitab tellimuse (mis suuruses, iseloomu, värvi, kõrvaasendi ja karvatüübiga) ja kui ei ole sellist pakkuda, siis ei jõua ära kuulata, kui nõme ja mida kõike veel see varjupaik ja sealsed töötajad on. Ma ei tunne Soome jahimehi aga kui arvestada sealse üleüldise suhtumise erinevust siis on raske uskuda, et seal kehtivaid reegleid (või siinkohal pigem nende puudumist) saab otse siinsetele oludele kohaldada.

Meil oli varjupaigas mingi hetk kass juba pikalt sees, sõi normaalselt aga ikka nagu koonduslaagrist tulnud. Läks aega enne, kui mõistsime nende teiste elajate vastu ka tõrjet teha. Iuuu, mis sealt välja tuli (öökiv smaili kuluks ära).

Aga lisaks ussirohutamisele tasub kaaluda koera toortoidule panemist. Ma olen erinevate kuivtoitudega koeri söötnud aastad (sh kõige kallimad, mis meil saadava ja kõige odavamaid vaid hädaolukorras) ja kui tundub, et kuivtoidul koer on ilus ja terve siis toortoidule pannes võtab ennastki imestama, kui palju parem võib asi olla. Pudruga sama asi tegelikult (ei ole see koer ikka terasöödik, kaer rohkem hobuste värk). Koera jaoks on liigiomasest toidust toitained kõige paremini kättesaadavad seega ka koera tervise seisukohast kõige parem ning on aidanud väga paljudel koertel vabaneda paljudest müstilistest tervisehädadest mille peale ka moodsate arstide mõistus ei hakka.

Toortoidu põhimõte on üritada koerale selline frankensten-saakloom kokku ehitada loomade osadest põhimõttel 80% liha (süda läheb siia alla), 10% söödavat konti ja 10% organeid (millest pool maks). Mulle tundub, et minu elukad saavad konti küll rohkem aga sellised % on targemate poolt välja toodud. Praegu peaks jahimeestel eriti hea hooaeg olema- minugi koerad söövad seda osa põdrast, mis parema kraami lõikumisel üle jäänud.

SIIN üks teema selle kohta.