Jääger-online jahindus foorum

mul ka ikka vastupidine mulje asjast jäänud, ehk siis et kult ikka otsib emist, mitte vastupidi, ja see mu meelest nagu ongi loodusseadus (?)kuigi tänapäeval.... mine tea

Ja seda ütlesid sina, mitte mina !!!

No ma vaataks seda assja sellise nurga alt hoopis, või õigemini esitaks küsimuse.
Kas see siis on eetilisem, et lasen sellel koerte (näiteks laikade) pundil, seal kõrvad ja kärsa ja saba ja jalad jne elusast peast ära närida?
Aga ma ju pean seda tegema, kuna noaga pista pole eetiline ja laskmis võimalus tekib mul heal juhul alles siis, kui siga on juba tõenäoliselt surnud (koerte poolt maha murtud), kui ma just ei taha riskida mõne koera tabamisega.......
Koerte omanikuna ei teeks ma seda viimast aga iialgi!


Nii et ma arvan et pole midagi ebaeetilist koera/koerte eest noaga seatapmises.

Njaah, peaks, aga ei ole.
Tean päris mitut, suht kauaaegset jahimeest (ei ole noorjahimehed), kes loomal sisikonda välja lasta ei oska, ei suuda, ei viitsi ja ootavad käed taskus kõrval, kuni keegi selle nende eest ära teeb.

Näiteks lasi üks meie jahimees varitsusest põdra ja kui loom maas oli, kutsus ta meid appi, nii looma metsast välja vedama kui ka sisikonda välja laskama, väites et no läheb ju müüki äkki teen midagi valesti

Tean isegi kahte sellist jahimeest, kes lasta suudavad aga nülgida mitte, ei kannata noh... üks neist hakkab ikka kohe öökima kui soku v põdra magu peaks katki olema

Ic, ega ma isegi suht praktikata, kuna isa on koguaeg öelnud, et ah ma teen kähku ära... AGA TEOORIA ON MUL TUGEV

Ka Pärnumaal Halinga vallas oleme pasaseid Metskitsi näinud/küttinud.

rajaleidja kirjutas:Kuna teema algataja pole ise veel asja valgustanud, siis valgustan sind natukene ise. Koer on minu mäletamist mööda pärit soomest, tuli siia koos soome jahituristidega. jahi käigus läks kaduma. Hiljem leiti koer siiski ülesse, aga millegi pärast sommid koerale järele ei tulnud. Nii ta tema kätte jäigi.
Olen sama meelt, et nii vana koera võiks ikkagi enda juurde jätta, seda enam kui ütled, et koer ka tööd teeb. Kui õieti mäletan, siis tahtsid seda koera ära anda, et teist koera omale võtta. See on aga küll paha-paha.

Ah või nii on lood, et olude sunnil on see koer sattunud teemaalgataja juurde, nu jah nüüd veidi mõistan, seda äraandmise soovi. Et kui pole ikka ise tahtnud võtta ja täiskasvanud koer on sulle lihtsalt sattunud, enam ei kritiseeri vaid tunnen lihtsalt vaesele koerale kaasa
Ja loodan et leiab omale veel pere...

PS! saba liputas ta ka harva, muidu lihtsalt ülbelt tuli su juurde ja surus ennast vastu või ronis kohe esikäppadega sülle, iialgi ei saanud võõrad aru mis värk on, kas ta nüüd kuri v sõber, sest saba ju ei liputanud

Ühel meie hooldusala jahimehel kah kunagi oli karjala- karukoer. See konkreetne koer oli küll jube vahva iseloomuga, no peale vaadates kohe oli sellise (mul on kõigest savi) olekuga koer . Nunnutamist tahtis hirmsasti, ühisjahil käis kõik jahimehed läbi kuni kellegi ikka leidis kes kõrvatagust sügas
Ja kui teda nii -sama vaatates jäi mulje nagu oleks tegemist unise karuga siis metsas tegi ta tööd ausalt ja kui ikka täitsa võõras õue läks ja mingit varianti polnud et tegemist on jahimehega (kes metsa viiks ja kõrva sügaks) valvas ka maja, eriti madala ja monotoonse haukumisega
Minu arvates hästi vahva koer, ei tea küll kas see ongi selle tõu iseloom aga see koer jah oli siis selline.
Ja ma usun, et kui ma ei oleks tulihingeline L-Siberi laika fänn võtaksin ma selle koera omale küll, kuigi mulle pigem meeldib selline särtsakam variant, võlus selle koera (vabandust väljanduse eest) pohhuiism mind

No loodame et õnnestus, sest kui ka tema võttis koera 3 aastasena enda juurde oleks äärmiselt kurb kui ta nüüd jälle kodu peaks vahetama, pealegi mina isiklikult ei võtakski sellist koera, kuna tema psüühika ei tõota just päris korras olla .

Aga kas tõepoolest on võimalik et sa võtad jahikoera, nagu a´la jahirelva? Ostad, proovid, ei vasta sinu ootustele, leidsid parema- vahetad välja....?!
Ma ei tea, kas olen liiga emotsionaalne aga no juba sellest päevast peale kui kutsikad koju olen toonud on nad mulle väga kalliteks PERELIIKMETEKS saanud . Isegi see Taks kes mu närvid seest võib süüa oma trikkidega on siiski meie pereliige, olenemata tema puudustest.

To teemaalgataja:
Ja no kui nagu tõutunnistus on koera võtmise juures nii oluliseks määrajaks siis sry aga miks sa ennem välja ei uurinud kas ikka 100% saad need paberid talle???
Ma kohe lausa kuri...sest ei salli kohe üldse sellist assja kui koera võetakse nagu assja

Hmm, ma ei mõista... ainult sellepärast et pabereid pole annad ära, viie aastase koera, kahju nagu pole v, pereliikmeks pole saanud ??? Viis aastat koera kasvatada ja siis ta lihtsalt ära anda, kummaline, õige peremees nii ei käitu, aga noh eks see ju minu arvamus ja ma ei tea ju ka rohkem kui sa siin kirjutasid

15. vene-euroopa laika

1. Karjala karukoer
2. sama
3. sama
4. täissöödetud põdrakoer?
5.
6.vene-euroopa laika
7.Karjala karukoer
8. sama
9.vene-euroopa laika
10.vene-euroopa laika
11. vene-euroopa laika (nagu ka juba selgus)
12.
13.vene-euroopa laika
14. mingi lambakoer
15.

See on tõesti jube lugu sul Jahisportlane. Ei oskagi öelda muud, kui et tore, et kõik ikka hästi lõppes.

Kuigi ma küll oma koerast ei loobuks, mitte mingitel tingimustel, isegi kui jahikaaslastega mingi jama, koer annab ju kinni panna.
No jah ma tean, et ega see lihtne pole, kui koer teistele pinnuks silmas. Ka meie pundis ühel mehel olid alailma koerad lahti ja talle öeldi korduvalt, et pane kinni. Aga ikka ajasid koerad omapead metsas loomi taga. Öeldi siis karmimalt ja ikka ei pannud mees koeri kinni. Kuni ühel päeval lihtsalt üks koertest enam koju ei tulnud.
Nii et ka oma hooldusala mehed võivad hulkuva jahikoera peale nii kurjaks saada et püssi tõstavad.
Kui selle loo peale mõtlen, mõtlen vaid üht, kahju et peremees oma sõprede (koerte) suhtes nii hoolimatult käitus ja lasi asjal nii kaugele minna

To muhv:
Mul on tunne, et ajad nüüd midagi sassi???
See ei vasta küll kuidagi laika kirjeldusele.
Sa ikka tead milline koer on laika

Teemaalgatajale: kui koera on õpetatud, et õuest välja minna ei tohi siis ta ka ei lähe, aga esimene aasta tuleb siis koguaeg koera jälgida ja kohe noomida/karistada kui oma piiridest väljub.

Minu nüüdseks 3.a. L-S Laika oli 2,5 aastaselt kadunud 10 päeva.
Jahi pidamis kohast ta kuigi kaugel ei olnud aga probleemiks kujunes Tallinn-Pärnu mnt. millest ta loomaga üle jooksis ja sealt enam tagasi tulla ei osanud /julgenud(?) vaid liikus aina kaugemale. Meie aga ei osanud seda arvata et ta üle maantee on ja otsisime päevi hoopis teisest kandist.
Kleepisime kuulutusi, kuulutasime Elmar raadios tänu millele ka koera lõpuks leidsime.
Ööbisime kohas kus teda nähtud oli jätsime süüa ja oma riided sinna, aga ei midagi, lõpuks siis 10ndal päeval, kui lootus hakkas juba kaduma helises telefon, et seal ja seal on nähtud.
Kiiresti autosse ja terve perega kohale, otsisime mitu tundi ei midagi, ei jälgi ei koera. Ja mitte keegi küla elanikest polnud ka näinud, mõtlesime juba et äkki polegi meie laika jne. Siis aga peatasime ühe auto ja nemad olid ca 1km tagasi tee peal sellist koera näinud. Kähku keerasime auto otsa ringi ja kimasime sinna. Ja seal ta lonkis mööda tee äärt kõhn ja väsinud, kui temani jõudsime siis ei tundnud ta meid algul äragi (nii kurnav oli see rännak tema jaoks (ta lausa nagu kartis meid, kui inimesi ilmselt oli teda ka hirmutatud sest kes siis ikka võõrast oma õue tahab), õnneks oli meil teine koer ka kaasas (taks) ja kui tema autost välja lasime siis taipas ka laika et nüüd on kõik, see õudus ja üksindus on äbi ometi omade juures. Need 10 päeva olid kohutavad sest tegemist ei ole ainult hea jahi koeraga, eelkõige on ta meie pere liige.