Jääger-online jahindus foorum

annaliisa kirjutas:no jaa, aga koerad?

Noh, siis jälle kaks võimalust
1. koerte surmad pole sellega üldse seotud
2. koerad sõid ka pliimürgitusse surnud linde või kotkaid??? . . . ja surid ka pliimürgitusse

Kummaline! Väga kummaline! See, et mõnel mehel võib katus ära sõita ja teeb paugu kotka pihta - ok. Aga pliimürgitus? Pole Eestis veel nii lühikesel ajaperioodil nii palju surnud kotkaid leitud ja pole kunagi kuulnud, et mõnel leitud surnud kotkal oleks surmapõhjuseks olnud pliimürgitus. Siin kaks võimalust - kas see ikka pole pliimürgitus või on seda ka varem esinenud, aga keegi pole hakanud nii peenelt surma põhjusi otsima? Plii mürgitab küll, aga seda peab ikka siis suures koguses seedeorganites olema. Senini arvanud ikka, et see rohkem selline veekogude põhjast toitu otsivate lindude suremise võimalus. Aga kui ametlik versioon selline, siis tuleb uskuda!

Loen ja imestan, kuidas keegi mingist maopaugust selliseid järeldusi teeb, et moon ei tapa. Mina sattusin kunagi ühe seltskonnaga Balodise juurde tiiru ja nägin siis oma elus esimest korda Barnauli moona. Sai teist ilma rahata nii palju proovida kui hing igatses ja omal aega oli. Sai ka võrrelda teiste moonadega, aga need teised moonad pidid siis juba endal kaasas olema. Tõsi, meie hulgas polnud tipplaskureid ja nende kommentaarid jäid seekord olemata.
Minu püssist ja minu laskeoskuste juures mina küll selle moona laskeomadusi ei saa laita. Kõik paugud, mis tegin, olid ilusasti kobaras koos ja mahtusid sellisesse 3-4 cm ringi. Ühtegi tõrget ei kogenud ma siis ega ole ka edaspidi kogenud.
Ostsin sealt endale kaasa mingi 4-5 karpi padruneid - just selle pärast, et hind oli nii naljakalt odav. Kas mingi 3.50 või midagi sinnakanti. Olen neid padruneid ka jahil proovinud ja lasknud vähemalt ühe põdra, 4-5 siga ja mõned kitsed. Mina küll ei ütle, et see moon ei tapa. Ühtegi nendest loomadest ma otsima ei ole pidanud. Kõik nad on jäänud kas jalapealt või siis mitte kaugemale kui 30 m laskmiskohast. Põdral oli selgroopauk ja see kukkus kohe sammugi tegemata. Vahemaa oli kusagil 70 m.
Tõsi, see moon lõhub hirmsasti. Ühel lastud kitsedest lendas pool külge minema ja selline asi ei meeldi mulle kohe mitte. Kuul laguneb tõesti looma sees tükkideks. See mulle ka ei meeldi. Aga, et keegi oleks pidanud minu Barnauliga lastud looma veel mingi muu moonaga tapmise eesmärgil üle laskma, seda ei ole küll kunagi olnud.
Aga pehmel kuulil on ka ju omad eelised. Nii mõnedki mehed ütlevad, et rebast hea lagedal põllul lasta - kuul ei lähe hulkma. Niikui lumekoorikut puudutab, nii vaid tinavihm järgi mis omakorda enam kuhugi kaugemale tapva jõuga ei ulatu.
Miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et mind riivas suhtumine. Riivas suhtumine ühte väga tublisse mehesse, kes seda moona müüb. Kui me suhtume jahirelvadesse sellise tolerantsiga, et olgu mehe valida, kas ta käib jahil Hollandiga või Kalasnikovi baasil tehtud relvaga, siis peaksime suhtuma tolerantsiga ka laskemoona valikusse. Kirjelda moona ja tema toimet, aga ära kasuta sõnu "saast" jne. Kui ei meeldi, ära osta!

Ats kirjutas:No nüüd ajasid küll kotleti isu tükiks ajaks ära

No ära sellepärast nüüd kotletid tegemata jäta! Mul tuttavaid mehi, kes teevad ikka seast ka kotletti, aga panevad pärast praadimist need veel koos potiga ahju ja annavad kaane all korraliku kuuma peale. Aga selliseid verise sisuga mahalakaid kotlette ma ise enam ei tee.

Ja veel siia juurde, et suurem tõenäosus tänapäeval jahis on saada pihta jahikaaslase kuuliga kui surra keeritsussi tõbisse. Ma ei ole küll mingit kindlat statistikat teinud, kuid mäletamist mööda on keeritsussi tabandumisse surnud viimase paarikümne aasta jooksul vaid mõni üksik inimene (meenub mingi jutt kellestki metsavahist), aga jahikaaslaste poolt saab igal aastal paugu pihta oma kaks-kolm-neli jahimeest.

Ja veel meenub populaarteaduslikust kirjandusest, et keeritsuss on eluohtlik vaid suure tabandumise korral (kui ikka sealiha neid ussikesi täitsa täis on!). Et kui inimene sööb ära vaid mõned (mõnedkümned?!) elujõulised isendid koos ulukilihaga, et siis pole asi veel sugugi hull. Ja ma ei tea ka seda, kuipaljude inimeste vahelihast on pärast nende surma anatoomikumis või lihtsalt lahkamisel keeritsussi suhtes uuritud ja millised on tulemused. Aga ma tean seda, et keeritsuss on inimorganismile ohtlik vaid parasiidi paljunemisperioodil - et siis tungivad ussikesed läbi sooleseina veresoontesse ja kui neid on väga palju, siis võivad ajukapillaare ummistades tekitada insulti. Juttu on ka olnud kopsupõletiku tekkimise võimalikkusest.
Ma ei tea, ma pole ei veterinaar ega ka meedik. Võibolla keegi, kes asja täpselt teab, viitab mõnele artiklile või kommenteerib asja täpsemalt.

Seoses keeritsussiga üks kogemus oma elust . . .
Kunagil ca 20 aastat tagasi olin väga huvitatud, milline see keeritsuss mikroskoobi all välja näeb. Pilte ja joonistusi olin juba näinud, aga tahtsin keeritsussi näha nö naturaalselt. Leppisin ühe tuttava veterinaariga kokku, et kui saab mõne positiivse proovi, siis helistagu ja tulen kindlasti vaatama. Läks mööda kusagil pool aastat-aastake, ja oligi kõne. Kihutasin siis kohe ka kohale ja tõesti - kahe surveklaasi vahel laiaks litsutud 21 (24?) lihatükikest metssea vahelihasest ja kolmes tükis olid keeritsussid täitsa olemas. Täiesti klassikalised, nagu siin teemas ka üks pilt ülesse pandud on. Minu mäletamist mööda oligi nii, et ühes tükikeses oli üks, teises kaks ja kolmandas kolm. Ülejäänud tükikestes ei olnud näha midagi. Istusime siis koos mikroskoobi taga ja tegime veel kolm või neli ringi nende surveklaaside vahel. Igas ringis siis 21 (24?) killukest laiakslitsutud liha. Ja mitte üheski tükikeses ei leidnud me enam ühtegi keeritsussi?!
Mida siit järeldada? Seda, et mikroskoobi all on suur vedamine, kui leiad nakatunud loomast mõne parasiidi ülesse. Et see on nagu natuke loterii moodi - kui veab, võidad, kui ei vea, ei võida! Sellest ajast alates ei kasuta ma kunagi metssea liha toiduks ilma, et ma seda korralikult läbi ei smooriks.
Oleks sellel vägagi kogenud veterinaaril sattunud esimesse ringi see lihatükike, mis meil teises, kolmandas ja neljandas katses, siis oleks selle metssea rümp olnud keeritsussi suhtes negatiivne ja asi oleks läinud söögilauale. Ja ma olen kindel, et selliseid, tegelikult keeritsussi suhtes positiivseid lehakehi, kus lihtsalt veterinaaril ei ole proove tehes "loteriis" vedanud, on söögilauale läinud küll ja küll. Aga korralik läbikuumutamine hävitab need ussikesed täiesti.
Ja nii ma nüüd teengi - proovi viin veterinaarile küll, lihtsalt huvi pärast, et äkki joppab. Aga metsea lihast naljalt kotletti või šašlõkki ei tee.

mosse kirjutas:No see väide, et kotkad sõid Venes mürki ja tulid meile surema, pärineb Urmas Sellise suust, kui ma ei eksi. Pole Urmasega hiljuti rääkinud, seega konkreetseid kahtlustusi ei tea, aga iseenesest pole lugu sugugi võimatu. Esiteks oli tegemist vist valdavalt noorte lindudega (aga vanadki võivad talvel päris laialt ringi liikuda), teiseks pole ka lindude hulk eriline näitaja - Vilsandil näiteks on merikad taviti lausa parves, korraga võib näha kümmet lindu. Raipe peal päris Aafrika pilti välja ei anna, aga mitmekaupa ikkagi. Seega ei kiida takka ega vaidle vastu. Kõhutunne ütleb, et koerte ja kotkaste surmad on üksteisest sõltumatud lood.

Ei vaidle vastu. Niipalju kui mina tean, ei saa senini isegi kotkaste suremist veel faktiliselt omavahel siduda. Ühine nimetaja vaid oletuslik, nagu ka see, et Venemaal mürki söönud.

Eile, 15ndal leiti surnud merikotks ka Kunda lähedalt. Seega siis - 2 tk Läänemaalt, 1 Hiiumaalt, 1 Pärnumaalt, 1 Võrtsjärve äärest, 1 Tartumaalt ja nüüd siis ka Kundast. Tervel Eestil praktiliselt ring peal.
Hoidke silmad lahti ja öelge seda ka oma jahikaaslastele, kes ei loe foorumit. Kes see muu ikka metsadest neid kotkalaipu leiab, kui mitte jahimees. Või vähemalt on sellise liikmeskonnaga organisatsioonil see leidmisvõimalus väga suur. Ja andke kindlasti info Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Samuti siis, kui näete mõnd elusat, aga jõuetuse tundemärkidega kotkast või kulli. Kui teda hiljem ülesse ei leiagi, siis vähemalt saab paikkonna kirja.

Ja muidugi võiks infot anda ka jahikoerte kummalistest ja äkilistest suremistest ja kindlasti lasta need üle vaadata veterinaaril. Ja kui surmapõhjus jääb ka veterinaarile arusaamatuks ja on mingigi võimalus, siis säilitada laip kusagil sügavkülmas.

Mingi jama on lahti! Aga mis jama?

Hea laskuri poolt peale lastud relv ei pruugi teise hea laskuri käes samasse punkti tabada. Asi selles, et teatud osa nägemisest on mehhaaniline ehk siis optiline (silma lääts), aga pilt vaadatavast on ikkagi juba aju toodang, kujutluspilt, mille aju toodab teatud närvidelt impulsse saades. See tekkiv pilt, ehk siis aju poolt toodetud kujutis ei pruugi erinevatel inimestel olla ühesugune. Kindlasti on laskureid, kelledel see langeb rohkemal määral kokku, aga kindlasti ka neid, kellel see kujutis on suurema kõrvalekaldega. Mõlemad võivad olla head laskurid, aga relv tuleb peale lasta igal mehel vastavalt oma "kujutluspildile".
See ei ole nüüd minu väljamõeldis. Tegelesin kunagi püstolilaskmisega ja nii seletas seda minu tolleaegne treener. Tegime treeneri eestvedamisel isegi selliseid võistlusi trennikaaslaste vahel, et lasime kolme-neljakesi kõik kordamööda ühest relvast (et ei oleks seda juttu, et kellelgi on parem püstol!) 30 lasku ringmärki ja siis mõõdeti lasketulemust asetades läbipaistva märklehe tsenter kõige tihedamale kobaraosale ja loeti sedasi silmad kokku. Laskmise ajal oma tabamusi läbi "truba" vaadata ei tohtinud. Kõigi võistlejate kobarad asusid märklehtedel erinevates kohtades.
Oma kogemustele tuginedes oskan siia lisada vaid seda, et optikat kasutades tundub mulle, et selline kõrvalekalle erinevatel laskuritel on palju väiksem kui lahtise sihikuga lastes. See võibolla seletab ka Kaupo jutu, kuidas nad Priiduga ühest ja samast relvast tabasid 100 m 1cm2 kleepsu. Aga oma kogemus ütleb mulle ka seda, et lahtise sihikuga 300 m distantsil lastes ei pruugi võrdväärsete laskurite puhul teine mees üldse märklehte tabada, kuigi püssi omaniku lasud olid ilusasti kusagi keskel kobaras. Aga teeb väikesed parandused ja juba püss laseb temagi käes.

tony kirjutas:Eks igaüks kiidab oma.Mina jälle võtaksin MP 221 kal. 45/70

No pagan! Mõlemad on väga head relvad! Küsimus vaid maitses.

kirp kirjutas:Kui ei tegele, pole mõtet ka tühjalt uhkustada.
Enamus Eesti jahimehi ei saa kroonisele 100m pealt pihta, olgu ta siis pingiga või ilma. Veel kehvem on lugu 300 pealt nagu näitasid ühed hiljutised võistlused.
Harjutama tuleb hakata, mitte arvata, et oleme kõvad. Ja siin on tõsiseks mureks tiirude puudus. Üle 300-seid vist eriti ei olegi (Võrus pataljoni oma ja vahest veel mõni üksik).

Toreda lehe andis peeter. Päris huvitavad ballistika kalkulaatorid ja üleüldse huvitav teave ka rauapikkuse mõjust laskmisele. Enamvähenm asi siis selline, et iga kaliibri jaoks on oma optimaalne rauapikkus. Kuskilt maalt alates pole mõtet raua pikendamisel - sealt enam ei suurene kuuli algkiirus ja seega ka otsesihtimise võime.
Jahimehele on oluline, et teatud distantsil saaks hakkama looma suhtes surmava lasuga. See oleks suuruluki puhul, ma kujutan ette, kusagil 20ne cm laskekanal. See tähendab, et kuuli tabamus võib olla eri laskekaugusel +10 kuni - 10 cm. Mina sain oma relva puhul selliseks distantsiks kuusagil 170 m. Iseküsimus on kuuli energia 170 meetril?! Ilmselt 45/70nega põtra nii kaugelt lasta - parem las läheb! Aga kuni 130nd võib kindlasti headel tingimustel proovida ja ma usun, et selline lask ei ole lihtsalt "plärtsutamine".
Nüüd edasi . . . nagu kipub ikka olema, kaldutakse teemast kõrvale. Ma ei näe mitte mingitki sidet snaiperi ja jahimehe vahel! Snaiper, kes tabab 100lt meetrilt kroonist münti, on jahil sama vähe tegemist kui jahimehel 300 m tiirus. Mitte seda ei taha ma öelda, et heade laskurite hulgas pole häid jahimehi, nagu ka heade jahimeeste hulgas häid snaipereid. Aga ma tahan öelda, et selline, eriti pukilt laskmine, kus laseb 90% pukk ja püss ja 10% mees püssi taga, pole jahiga küll kuidagi seotud.
Seega - mündi tabamine 100 m distantsil või selle mittetabamine - nagu meie idanaabrid ütlevad - hui s nim! Sellist eriväljaõpet on vaja tõesti snaiperitele. Hea kui taibukas jahimees kasutab selliste suurepäraste laskurite kogemusi endale sobiva relva soetamisel ja laskmisvõtete õppimisel.

Küsimus relvameistritele ja ballistikameestele - mis muutub kui sama laengu juures võtta kasutusele sama kaliibriga relv, aga pikema rauaga? Noh, näiteks - mul on relv, mille rauapikkus on 22 tolli, kaliiber 45/70. Ostan relva, mille rauapikkus on 32". Padrun sama. Saan ma oluliselt juurde täpsust või laskemaad?

Paigaldasin oma Marlinile ühe väikese 2,5x optika. Ja lasin seda optikat peale. Tegin parandust alt üles ja seejärel natuke paremale. Päris keskele ei jõudnudki. Pime tuli peale. Aga - tundsin head meelt relva stabiilsusest. Nagu pildilt näha, oli viimase 4 lasu hajuvus vaid 3,6 cm. Seda 100 m distantsilt. Laskemoonaks Winchester 45 -70 Government 300 gr. Nädalapäevad hiljem proovisin uuesti - et kas optika ikka püsib ja äkki saab veel paremaks. Siis sain tule küll rohkem keskpunkti, aga hajuvuseks jäi 4,7 cm.

Muidugi pean ikka siia lisama, et lastud on looduslikes oludes pehmele seljakotile toetades, mitte spetsiaalselt abivahendilt, nagu profid teevad. Aga ühe lihtsa jahirelva kohta ikka päris ilus tuletihedus!

Hekler kirjutas:Sile on juba olemas(üheraudne), metsa pooldaks ikkagi vinti. Tegelikult hakkas Marlin täitsa meeldima. Teab keegi palju see püss kaalub ja maksab?

http://www.marlinfirearms.com/Firearms/bigbore/1895.asp - siit näed relva, saad tema manuaali ja võid vaadata erinevaid modifikatsioone. Ja siit saad teada, mis see püss Eestis maksab
Kaal kusagil 3,4 kilo vististi. Aga kui 4 padrunit magasinis ja veel 5 tk kaba küljetaskusse tagavaraks paned, siis kaal oluliselt muutub

Noh, ma ei tea miks, aga keegi ei soovita Sulle kaliibrit 45/70. Nõus sellega, et koeraga metsas olles on väga hea relv tavaline kaheraudne. Olgu ta kaliiber siis 12 või 20. Ise ma koeramees enam ei ole. Aga endistest aegadest on meeles, et vahel jäi siledaraudse laskeulatusest natuke väheks. Seda eriti ühe koeraga metsas olles. Ajas seakarja liikuma, tegi lärmi ja tõmbas tähelepanu endale. Siis oli hea sigadele kusagil 70-80 m peale hiilida ja üks ära kutsuda. See õnnestus aga paremini vindiga. Ja kui Sa ei taha tõrkeid ja ilmtingimata kahte rauda, siis mina soovitaks Sulle soojalt - astu Waldust läbi ja vaata seda 1895 aasta Marlinit. Meil siin kaks kõva koerameest - mõlemal 18 tollise rauaga Marlinid 45/70. Ja ma pole neid enam teiste relvadega koeraga metsa minemas näinud. Ääretult töökindel, kuul naljalt rikosetti ei lähe (kuuli valik 19,4g - 28 g), väga kiire ümberlaadimisega. Ja väga hea täpsus - tegin enda püssiga optika pealelaskmist (nagu juba ütlesin - ma enam koeramees pole ja kasutan 22 tollise rauaga Marlinit kütiliinis ja varitsuses ja ka hiilides) ja sain nelja lasuga 100 meetrilt kobara, mille suurim laius oli 3,6 sm. Mida sa veel tahad? Kui selline vibulukuga püss ei meeldi, siis muidugi iseasi, aga relvana ei saa tema kohta öelda mitte ühte halba sõna. Kui huvi on, vaata siit Relvafoorumi alt minu teemat Marlin 1895 45/70. Seal üht-teist kirjas.

Jahiseaduses olete kokkuleppele jõudnud, et JS ei keela kinnipüütud looma hukata jahipidamiseks mitte lubatud vahendiga. Toon siia juurde veel Loomakaitseseaduse sätte

§ 10. Looma lubatud hukkamine
(2) Looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi.

Kui olukord on selline, et loom on seaduslikult kinni püütud, relv ja selle kandmine on seaduslikud, siis ma ei näe vähematki vastuolu, et loom hukatakse püstolist/revolvrist. See, et Relvaseadus sellist konkreetset olukorda ei sätesta, ei ole veel piisav argument. Relvaseadus ega ka ükski teine eriseadus ei sätesta kunagi kogu laia ampluaad, mida nimetatakse eluks. Iga eriseadus sätestab omas kitsas valdkonnas olevad reeglid ja neid seaduseid tuleb vaadelda koos. Ja kui lähtuda Lomakaitseseaduse eelpool toodud nõudest, siis arvan, et kuidagi ei saa väita, et peale lasu püstolist/revolvrist oleks antud olukorras midagi kiiremat ja veel tõhusamat kinnipüütud väikeuluki surmamiseks. Me ei pea seda lasku ju tegema 12sest kaheraudsest, sest see lõhuks looma ja ka püügivahendi! Seega on siin ka otstarbekuse kaalutlus, mille tulemusena on täidetud vähemalt kolmest seadusest tulevad nõuded - tegemist ei ole jahipidamisega; valitud on looma hukkamiseks vähim kannatusi põhjustav hukkamisviis; me ei lähe relvaseadusega vastuollu, sest relvaseadus lihtsalt ei sätesta antud olukorda ja ühtlasi ka ei keela seda. Küll aga viitab Relvaseadus Jahiseadusele.
Ja on veel üks argument - kui seadused ei sätesta täpselt mingeid kindlaid olukordi, siis tuleb neid alati tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega puudub mõtekus pidada sellist uluki surmamist seadusevastaseks teoks.