Jääger-online jahindus foorum

Kult räägib õigust. Üleüldse soovitatakse igale vindimehele spordikast alustada (.22LR ehk Toz vms), se pidavat õpetama kõik, mis vindilaskmise tehnikast, hajumisest, päästikutehnikast, külgutuule mõjust jnejne vaja õppida on. Ütlevad, et "täiuslik õpetaja". Olen nõus, sest tulin ise suuremate kaliibrite juurde just seda rada, ja ei kahetse. Kui vaja trenni teha, siis ikka 22-ne välja ja rajale, ei lähe ise rooste ja ka rahakott ei kasuta sel puhul nii roppe sõnu... 6,5 või 7mm - nende vahel on veel üks suurepärane kaliiber, nimelt 6,8 mm ehk .270 Winchester. See pole muud kui 30-06 kest millele on 6,8-ne kuul otsa pandud, ja kesta ennast on hästi natuke pikendatud (püssirohu mahult on ta täpselt sama). See on suts ägedam kui 7X57 ja 6,5X55 või 6,5X57, aga ta pole ligilähedaseltki selline hambaplommide lahtivõtja kui 7mm Rem Mag. Kuid viimatinimetatu kaitseks on eespool õigesti öeldud, et palju sõltub relvast, selle lae kujust ja komplekti sobivusest laskjale. On tõesti püsse, mis 7mm rem mag-i täiesti talutavaks teevad, kuid soovitaks raskema rauaga varianti - tassida kehvem, kuid lastes oled tänulik. Ka sõltub sama palju kuuli kaalust ja laengu tõsidusest selle kuuli taga. 7mm-08 on samuti suurepärane, see on 308 7mm kuuliga. Paljud (kes ise ei lae) arvavad, et see on 7X57 versioon lühikese luku jaoks. Ballistiliselt on nad üsna võrdsed, ja 7mm-08 on suurepäraste täpsusomadustega, nagu ka 6,5-sed. Mina küsiks hoopis seda: kas sa tahad mõnusat püssi, mida endal mõnus ja nauditav lasta (ja mis selletõttu ka jahil efektiivseks osutub, kuna teed seda hästi ja täpselt), või tahad sa vinget riista, millega saab suht iga eluka poole miili tagant ära kustutada? Kui mõnusat püssi, siis võta mõni 6,5-stest või 7x57 või 7mm-08. Kui vinget riista tahad, võta 7mm rem mag. 270 on kuskil nende vahepeal, ja üks maailma polulaarsemaid kaliibreid üldse. Siin eespool märgiti aga õigesti, et mida vingem mats, seda katkisem loom. Ega keegi peale su enda ei saa sellele vastata. Kuid 6,5-sed tapavad suurepäraselt ja on suisa mõnusad lasta. Nii 7x57 kui ka 7mm-08 on samast puust, nende eelis 6,5-ste ees on sutsuke suurem kuuli maksimumkaal . Kuigi see ei määra suurt palju.

Aitäh Vanguardi testi eest. Ootasingi et keegi sellest juttu teeks, sest kaalun isegi selle omandamist. Mullegi meeldis lukk, ja õlga istus ta kah hästi. Kahtlema pani nagu see, et ta on odavate püsside lahtris (hea firma odavam versioon), ja suhteliselt uue asjana pole veel kuigi selge, milliseid "nurki" seal sirgeks on aetud. Igatahes, samm edasi, ja aitäh!

Sorry, unustasin peaasja ära: ma ei tea, mis värk Euroopas (EL) on, kuid suure lombi taga on eestlaetavad umbes poole odavamad kui vindid. Kallimad hakkavad hinnalt vintidele lähedale jõudma. See on seal aga terve tohutu tööstus, variante on x arv, igale rahakotile ja maitsele. Eelpool toodud asjalik soovitus üheraudsest venelasest vähendatud laengu/musta püssirohuga on vist seaduste muutumiseni parim lahendus ehtsa eestlaetavaga võrreldavat elamust saada.

USA-s on tõesti igale relvale oma jahisesoon - vibudele, muzzleloaderitele ehk eestlaetavatele, käsirelvadele ja siis vintidele. Ei ole tähele pannud, et üks seltskond seal teist põlastaks - nt. vibu/ammumehed vindimehi vms, sest sageli on asjal samad mehed! Vähemalt pooltel vindimeestel on muzzleloader kapis, nagu ka mõni siledaraudne - ja vastupidi. Inimesed satuvad relvade ja jahi juurde eri teid pidi. Ja seal osatakse nii sellest, teisest kui kolmandast lugu pidada, ühtki halvustamata. Eesti on mõtlemises ja seadustes kõigest üsna kaugel maas, et annab järgi punnida. Isiklikult saan küll aru, et tegu on sama (jahi- või relva-)haiguse eri vormidega, ja ei näe mingit põhjust miks ei võiks meilgi samamoodi asju korraldada. Kas nüüd just eri sesoonidena, aga kasvõi samal ajal, ja eri relvadega. Üldiselt kipub meilgi asi rohkem spordi ja taastumise (recreation) kanti minema, üha vähemaks jääb neid, kellele (odav) lihakilo esmane on. Loodus, vaikus, linnakärast eemal olek, üksiolek, enda proovilepanek, põnevus, saagi avastamine, jälitamine, võimalik tabamine jne jne. Pluss relvakäsitsemine, stressitalumine (adrenaliinihoos enesevalitsuse säiltamine) jpm. Saan hästi aru, et vibu/amb ja eestlaetav on väga nakkavad haigusvormid. Kõigeks ei jätku aega/raha (kõigil), mõnel aga vist jätkub, ja miks siis mitte. Muuseas, üks selline kild: vindilaskmine olevat teadus, haavlipüssilaskmine aga kunstivorm. Tõepoolest, point on olemas.

Täpselt nii, Kaupo. Tore, et tõid 222 Rem Magnumi kah sisse, nüüd on lugu praktiliselt täielik. Aga mõõtudega (või õigemini nende nimedega) on tõesti jama, sest isegi meie siseministeeriumi spetsid ei tea, kas on 5,6 või 5, 56 või 5,7, igaüks räägib natuke omamoodi. Hea, et siin omavahelgi mingi soti kätte saame, sest keegi meist ei tea kõike.

Ei tea täpselt selle nimetuse all ühtki riista, kuid pakuks, et ilmselt peetakse silmas Derringeri tüüpi ühelasulist, kuid kaheraudset (ülestikku raudadega vms) vestitaskusse mahtuvat enesekaitserelva. Sellised olid saadaval (ja on tänaseni) paljudes kaliibrites, ning ääretulepadruneid on selles relvas kasutatud mitmeid, ehkki tavaliselt eelistati natuke tõhusamaid kaliibreid kui 22LR.

Mil-doti kasutus-eeldus on, et oskad täpselt määrata looduses enam esinevate objektide (puud, põõsad, kivid) mõõtmeid (nõuab trenni, kuid vilumus tuleb kähku) ja teiselt poolt tead selles piirkonnas enam esinevate tehisobjektide (bussipeatuste sildid, liiklusmärgid, paneelide aknaavad, telefonipostid, heinapallid jne) mõõtmeid. Rõhutan, tehisobjektide mõõtmeid tuleb teada. Paha pole kõiki neid mõõta ja tulemused üles tähendada, sest siis kui sama objekti läbi püssisihiku näed, siis sa enam ei arva, siis sa tead, ja su arvutus tuleb täpne. Teada tuleb ka oma laskemoona ballistikat (hämmastav on, et palju jahimehi ei tea sellest peaaegu midagi, ja ei oska arvatagi, et näit. 6grammise ja 11grammise vindikuuli lennurada on oluliselt erinev. Loeb ka kuuli väline kuju). Sellepärast on soovitav kasutada nii vähe erinevas kaalus kuule kui võimalik, stressiolukorras on siis vähem segadust. Vali endale välja üks või kaks, äärmisel juhul kolm kaalu, ja tea täpselt, kuhu need tabavad kogu praktilise laskedistantsi ulatuses. Võsas ei tähenda see kõik kuigi palju, kuid lagendike ääres on asi tõsine. Distantsi mõõtmise kiirendamiseks mil-dotiga on mujal maailmas saada ka mil-dot lükatid (mil-dot calculator), mis on plastikust, (s.t. painduvad ja ei purune), kiired ja täpsed, maksavad nii 200 eeki ringis (umbes 15 dollarit, vt netti). Mil-doti punktid toimivad ka abi-sihtimispunktidena, eeldusel, et tuntakse oma kuuli lennurada: siis pole risti vaja nihutada. Kuid olulisim on, et see kõik tuleb pratikas järgi proovida, aga märklaudade, mitte loomade peal. Alles siis saab rääkida tegelikust kasulikkusest. Snaiprid tohivad mil-dotiga kauguse määramisel eksida max 5%. Ka on vaja teada oma praktilist maksimaalset laskekaugust, üle selle pole mõtet üritada. Sõjväesnaipritel on terve süsteem hindamaks, kas lasta või mitte, ja esimese lasuga tõenäolise tabamuse protsent on seal väga olulisel kohal: alla 60% ei lasta.

Ära pikalt mõtle, osta kahles!

Springfieldist veel, olen seal jänkiländis neid Springfielde vaadanud, kuid isegi päevavalges oli juba näha et Leupold on oluliselt parem. Olen vaadanud ka Meoptat, ja saan ainult kiita. Tõsine asi, ja ei usu, et kvaliteet kasutuses probleeme tekitama hakkab.

See on tõesti igivana ja lõppematu teema, sest igaühele on tema oma armas. Tapavad kah kõik üsna tõhusalt, ja nii see jutt keerlema jääbki. Suur osa foorumitest ja relvaajakirjadest selliste asjadega tegelebki, üks tõestab üht ja teine teist, sageli on mõlematel oma point.
Paberilehe raua ja lae esiosa vahele mahtumine on lihtsalt üks kontrolli meetod, et mis liiki selle püssi kaba ja metalli kokkupanemine on. Inglise keeles on selle nähtuse nimi "bedding", soomlased kasutavad sõna "petaus". Osa püsse tehaksegi sellised juba tehases, et nende toru on lae esiosaga peaaegu täielikus kontaktis. Mõned sellised relvad töötavad suurepäraselt, ei mingit probleemi. See ongi üldjuhiseks kogu maailma relvaseppade juures: kui miski toimib hästi, jäta see rahule! Teine üldtuntud meetod on osaline press või punkt-press, s.t. enamus rauast on luku kruvist alates nn. vabalt hõljuv, lae esiosaga mitte kokku puutuv, kuid umbes 1 toll enne lae lõppu on kas epoksiidsegust või mingist muust inertsest materjalist (kasvõi nimekaartidest või paksemast kartongist) kerge padjake, mis avaldab rauale kerget survet. Väga edukas meetod, ravib hästi neid püsse, mis päris vabalt hõljuva rauaga (raud ei puutu kuskil vastu laesäärt) ei taha häid gruppe lasta. "Rahustab" raua, kuna summutab vabu võnkeid mõnel määral ja aitab saavutada konsistentsust. See on ka üks kergemaid meetodeid proovida, ei nõua relvasepa sekkumist. Üldiselt on tuldud järeldusele, et kui on probleeme või tahetakse antud relva "võimed" maksimeerida, tasub rauakanal lahti rookida. Kui see ei toimi, tasub veel proovida punkt-pressi. Kui ka see ei toimi, tuleb mõtlema hakata. Osad snaiprid kasutavad sellist meetodit, et püssiraud toetub epoksiidsegust padjale lukust edasi umbes 1-1,5 tolli pikkuselt, (mis toetab snaipripüssidel enamasti esinevat rasket toru ja aitab vältida luku esiosa liigset/ebaühtlast koormust), edasi on toru kuni lae lõpuni vabalt hõljuv. Ühtainsat, parimat meetodit pole, statistika ütleb, et enamus relvi laseb oma potentsiaali maksimumi lähedaselt kui toru vabalt hõljuma panna. Selle pärast snaiprite torud vabad ongi. Kuid see on sihuke teaduse ja nõiduse vahepealne värk, igaüks katsetagu ise. Luku beddingutest ma siin ei räägi, se on terve omaette teema. Nii et kui relva kätte võtad, peaks müüjalt uurima, et mis meetodit on tootja selle puhul kasutanud, seejärel kontrollima, millise kvaliteediga see on teostatud. Sageli on kontseptsioon ise OK, aga teostus kehva. Siin saabki igaüks ise midagi arvata ja teha. Kui on vabalt hõljuv raud, siis peab paberileht vabalt esimese lukukruvini või umbes sinnamaani vahele mahtuma.

Tänan, Honkomees, suurepärane. Säästsid kirjutamise vaeva. Eks see padrunite nimede taga olev lugu tahab tundmist, nimed ise ajavad vahest lihtsalt segadusse ja teinekord on lausa valed (näiteks Charles Newtoni poolt 30-06 kestal aretatud 256 Newton, mis on tegelikult 6,5mm ehk .264 mõõdus) jms. USA mehed siiamaani kaklevad omavahel, et kumb ta siis on. Jama kui palju. Diameetrite näiline vahe tuleneb ka sellest, et mõned mõõdavad vintraua sisemõõtu vindi harja tipust, teised soone põhjast (Lazzeroni padrunid).

Lihtsalt selguse mõttes: 222 ja 223 peaksid kasutama sama kaliibriga kuule, sest 222 on 223 "vanaisa". Nugise jaoks üle spordika pole palju mõtet proovida, kui vahemaa üle 100 m ei kisu, ka 222 lõhub väikese looma ära, aga loomulikult on see ka õnneasi. Mu parimal jahisõbral on 222 Sako Varmint juba 7 aastat ja ma olen näinud, mida see rebase, partide-hanede, jäneste ja kährikutega teeb. Kui tervet looma tahetakse, siis peale lõksude on spordikas nugise jaoks parim. Kui vahemaa on aga üle 100 m, siis võiks kaaluda 222te. 223 on liiga tugev ka 200m pealt nii väikesele loomale, aga seda vahemaad tegelikus elus selle eluka jahtimise puhul vist ei esine.

Kui vähegi võimalik, peaks ikkagi kvaliteetoptika võtma, närve kulub vähem. Isikliku kogemuse põhjal reastaks nii: Zeiss esimeseks, siis Schmidt & Bender, Kahles, seejärel Swarovski jt. Schmidt&Bender on äärmiselt kõva tegija, kuid viimasel ajal on kuulda, et nende kvaliteet on kehvemaks läinud seoses odavama idatööjõu kasutamisega allahankeks (kooste tsehhoslovakkias). Swarovskiga sama lugu, konkreetne lugu oli, kui uus Swarovski läks seest uduseks (!), kuid se oli vaid üks juhus. Kahles on Swarovski subdivisjon, kuid pole selle margi suhtes kohanud ühtki kaebust. Soovitaks üldiselt kasutada oma sõpru USA-s või mõnda tuttavat, kes tulemas minemas on; hinnad on Euroopaga võrreldes umbes poole võrra väiksemad. Üks meil veel suhteliselt avastamata firma on Rumeenia IOR, kes tegi aastaid Zeissile allahanget, ja ma mõtlen kvaliteetset allhanget, juba sotsialismiajal. Nad kasutavad Saksa Schott'i klaase ja coatinguid, toodete garantii on ligi 30 aastat ja pilt läbi optika - noh, eks oma silm ole kuningas, kuid paljud on veendundud, et annab tippudele väga lähedale. Väidetavalt mõnele ettegi. Soovitaks kasutada Tactical mudeleid, need on mõeldud halba kohtlemist taluma, sõjaväe värk. Ehkki ma ei usu, et nad Hunting-mudelites kehvemat kaupa teeksid. Põhiline vahe on ristides, Tactical ristidel on kaugusemõõtmist ja kuuli trajektoori kompenseerimist võimaldavad ristid, mis ka jahil kenasti kasuks on. Eestis ju laiu põlde ja heinamaid külluses. IOR on Leupoldiga enam-vähem ühes hinnas (USA-s). Rootsi test tundub suht usutav.