Jääger-online jahindus foorum

kui sulle tuleb suur lõrisevate lõugade ning irvakil olevate hammastega koer vastu, kas sa siis hakkad talle lugema igasugu seadusi või paned jalaga koerale rindu et viimane minema läheks!?

sul on õigus. kaliibrid on jah suured.

kas te ei ole kuulnud väljendit :
foorumites vaidlemine on nagu paraolümpia, isegi kui võidad, oled ikka puudega!
ärge keegi solvuge nüüd

Hammerite'ga soovitaks värvida, aga ei tea kas nõuab alla ka midagi ennem panna

ise soovitaksin retriiverit...koer on õpetatud esemeid tooma ning ei tohiks jäljele minna....võin vabalt ka eksida....

rääkisin snaiperpüssidest mis on armees kasutusel mitte jahikarabiinidest(I)

vaatasin sealt snaiprite relvasid...ega alla 15kg suurt ei leidu

foorumist on läbi käinud link kus on võimalik vaadata saksa metssigu LIVE...
http://www.wildtiere-live.de/de/
täna vaatasin nati ja pildile ilmus 7 siga...ja kohe peale neid 4 vöödilist põrsast ja 5'l emisel rippusid nisad, mis näitab et põrsaid on veelgi. Nädalavahetusel enda söödal põrsaid polnud, kas siis tõesti käib saksamaal loodus palju kiiremini, et praegu juba põrsad olemas?

panin oma panuse ka

aitäh teile kõigile kes on end vaevanud minu küsimusele vastamisega...

muide minu arust on praegu parim aeg kitsele "hiilimisjahti pidada" sest nagunii ei lase ja selle pärast pole ka püssi hädaks kaasas ning nende kahe asjaolu tõttu on sobiv proovida enda oskusi ning kui peale üht valet liigutust kits ära jookseb pole ka kahju...

ei viitsinud uut teemat alustada seetõttu panen samasse teemasse...

kas Te olete tähele pannud et kui ei ole relva kaasas ja proovid niisama hiilida saad palju lähemale kui küttimist ei ole mõttes....tekib selline tunne et loomad tunnetavad nagu "punast kuma"....et enam-vähem "nüüd on kellad" ja lähevad rutuga metsa....enadal sellega seoses kogemus et suvel otsisin jalgsi sokku ja ühe kultuuritüki peal oli põder...tema mind ei näinud aga mina teda nägin...tükk aega imetlesin teda ja siis mõtlesin et krt põder rikub jahi ära sest hakkas pimedaks kiskuma ja hakkasin suvaliselt tema poole kõndima....lõpuks jäin seisma sest ei julgenud lähemale minna, kes teab mis on metslooma peas....vahemaa oli alla 20 meetri...ja alles siis pani põder mind tähele ning selle aendusel pani rahulikku galoppiga metsa...

kas Teil on ka selliseid kogemusi olnud?

sry et panen nati teemast mööda. Vaatasin täna ETV'st saadet "Osoon" ja seal näidati kuidas kitsede ajuloendust läbi viidi. Teles näidati palju kitsi ning karjas oli ilusti eraldatavad need loomad kelle tagajalge vahel oli pikk karvatutt ja sarvi ei olnud, sarvi ei olnud ka neil kellel karvatutti jalgevahel ei olnud....mina järeldasin sellest et tegemist on sokuga kui jalgevahel pikk tutt on...ja siis tuli järgmine kari kus olid sokkudel ilusad nahksed sarved peas ja karvatutti polnud.

Küsimus: mille järgi saab praegu vahet teha kitsel ja sokul?

tuli küll liiga palju tutte ja jalgevahesid aga loodan et saate aru

lugesin kõik postitused hoolega läbi ja tekkis uus küsimus. On mul õigus et roomanisel tekib rohkem müra kui oletame kükakil kõndimisel? Ja sellega seoses tekkiski küsimus et kas loomasid krabin ja nagin suurt ei koti kui nad tundmatut kogu ei näe? Muidugi räägin siis krõbistamisest kui loom tegeleb oma asjadega.

olen olnud mõnda aega juba jahimees ja enamasti pean jahti vindiga, ainult kütiliinis mõnikord kasutan siledat. Lugesin teemasid ja jõudsin selgusele et paljud foorumlased käivad jahil siledatega....sellega seoses tekkiski küsimus et kui lihtne või raske on siledaga nt hiilimisjahti pidada kitsele, rebasele või seakarjale? Passimisjahis ning ajujahis minu arust suuri probleeme ei ole, kuna nendes jahitüüpides pole muud võlu kui ainult ÕIGE koha peal vaikselt seismine. ei kujuta ette kui osav mees peab olema et seakarjale ütleme 40 meetri peale hiilida....või ei olegi see raskus???

meil söövad kitsed vilja ja õunu....vihtasid kahjuks pakkuda pole aga soolakut külastavad tihti.

käega surmamine käib nii et võtad jänese kärvadest kinni, seljaga endaa poole ja siis tuleb tugev löök rusikaga kuklasse või kaela....
nii rääkis hr A.Lillemäe