Männikul Kaitseliidu tiirus on 50 m siga, kohe kaks tükki; Männikul jahilasketiirus on 35 m siga.
Ja väga vinge oleks, kui lasketiirudedele kehtiks mingid standardid või kasvõi soovitused. Praegu on nii, et ehitad asja valmis ja hakkad kasutusluba taotlema - tuleb kohale politseiametnik (kes kurvemal juhul on äsja relvaosakonda tööle määratud ja alles viib ennast valdkonnaga kurssi), kes lappab seadusi, vaatab sinu kätetööd, kratsib kukalt ja ütleb, et muidu on ok, aga vot too sein seal tuleks vist ikka natuke paksematest tellistest teha.
Aga vaat vindi 50 m peale sikutamises oli tõesti ka minu käsi sees. Jaanuaris EJS-is toimunud laskekatsete alasel nõupidamisel, kus olid esindatud juhatuse liikmed, lasketiirude valdajad, tuntud laskurid ja keskkonnaministeerium, sellisele konsensusele jõuti. Sest 35 m pealt vindiga laskekatse tegemine, kui igapäevaelus summitakse 150-200 m peale, on naeruväärne. Alternatiiv oleks, et mingisugustki taset hoida, tabamisala suurust proportsionaalselt vähendada. Käesolevat määrust aluseks võttes oleks 35 m seisva märgi tabamisala siis 10/50*35= 7 cm. Läks lihtsamaks või?
50 m seaga lasketiirusid on Eestis täiesti piisavalt. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on ainult 35 m seaga lasketiir kuulilaskmise seisukohast nagunii poolik rajatis, kuna seal pole võimalik läbi viia laskeharjutust "Vintrelvast Jooksev Metssiga", mida teatavasti sooritatakse 50 m pealt (nii ISSF kui jahivariant). Ja lõpuks ärgem unustagem, et laskekatse vastuvõtmine on haldustoiming, mida tehakse halduslepingu alusel. ID-kaarti ei saa ka kohalikus bensiinijaamas uuendada. Praegu on meil terve hulk lasketiirusid, millega on olemas leping, kuid kus reaalselt laskekatsete vastuvõtmist ei toimu, ehkki seadus (õigemini määrus) siiani võimaldas. Igaks juhuks pidada mungal üks kehaosa olema, riigilepinguid igaks juhuks teha pole mõistlik.