Jääger-online jahindus foorum

Viimased kogemused (2009) ameerikast jahiasjade tellimisel on kurvad - netikulleri andmetel ei saatnud USA toll siiapoole teele pakki, kus laadimismatriitsid, trimmimise pikkuspulgad ja püssi rihma aasad. Eelmine aasta "keerati kinni" lahtiste kuulide toomine. Kui tootel kasvõi "haisugi" et taktikaline või militaarkasutuse võimalusega, on väga tõenäoline, et seda kätte ei saa (või kui tollis vahele jääd, siis ära võetakse).

Mis optikatesse puutub, siis mulle endale tundub, et USA-st ei tasu tuua Euroopas toodetud marke. Need on kohalikega võrreldes kallivõitu.

Vaatan üle. Aga arvan, et 9,3x62 on selles suhtes üks "tänamatu" kaliiber - kuul suht jämme ja kesta kael lühike.

Ääretult tähtis teema - rikoshetid! Seda enam viimaste õnnetuste valgusel.

Võiks teha kohe eraldi alafoorumi (ohutustehnika?). Korjaks kokku foorumlaste kogemused, kirjanduses objektiivselt tehtud testide tulemused (vaevalt et Eestis rikosheti tekkimist süstemaatiliselt keegi uurinud on) ja kujundaks mõne ohutust tõstva harjumuse/reegli. Siin on mitmeid küsimusi - nt. kui palju erunevad kuulitüübid ja kaliibrid rikoshette annavad (äärmus: on ju teada pisikeste sõjakaliibrite ja nihutatud raskuskeskmega "rändkuulide" imetrajektoorid). Mis pinnad ja mis nurkade alt rikosheteeruvad? Minul endal on kogemus, kus kuul rikosheteerus pehme lumehange pinnalt (ka vee vastu põrkamine suurel kiirusel (skuutrid) olla nagu vastu betooni lajatamine). Kui kerge oksapuude metsas võib muuta kuuli suunda 10-15 kraadi ja enam, siis on väga paljudel suletud maastikel ja kitsastel, rohkem või vähem kinni kasvanud metsasihtidel peetud jahid üliohtlikud. Kas rikosheti oht on suurem kui oksake kõlgub jahimehe läheduses?(ehk palju siis peaks enda ümbert puhastama). Kas ajujahis tuleks kasutada vaid teatud kuule (nt. Mega tüüpi tömpe ja vältida isegi plastotsaga teravaid variante)? Arvestades meie teema nõrka arendust (aga teades ühe ja teise jahikaaslase suust kommentaare järjekordsest "urisevast" kuulist) on isegi hämmastavalt hästi läinud.

Jälle kaks huvitavat teemaarendust: päästmine ja vaatamine/kujutis ajus.

Esimese kohta kurdaks, et suudan küll aeglaselt ja pikalt tõmmata (seega ei nihku tabamispunkt enne luku kõpsu ära), aga kummalisel kombel olen täheldanud väikest äranihkumist luku töö ajal eriti kui väga õrnalt püssi hoida (püüdsin "juurutada" kauglaskjate õrna relvahoidu ). Algul arvasin, et põhjuseks on luku osade liikumine (tekib ju luku töö ajal kineetiline energia ja võimalik et väike raskuspunkti nihkumine), aga praegu tundub, et probleemi allikas on päästiku käiguraskuse muutus (see läheb ju luku tööle rakendumise järgselt kergemaks) ja n.ö. kisun püssi paigast ära ootamatu päästiku takistuse muutumise töttu. Raske öelda, kas see luku käivitumise järgne äratõmme ajaliselt jõuab mõjutada kuuli lendu (kui kuul pole veel rauast väljunud). Igatahes tundub, et harjutades tõmbama rangelt püssi teljes ka peale luku käivitumist (klõpsu) annab parema tulemuse (ja nihe väheneb ka relva tugevamalt õlas hoides).

Teine teema - erinev vaatamine. "Prillipapana" olen täheldanud, et sihtimiskoht muutub kui erineva peaasendiga (prillide nurgaga) läbi optika kiigata. Samuti mõjutab täiesti märgatavalt, kas vaadata optikasse rangelt tema keskteljelt või on silm vähe vasakule või paremale nihutatud (optika serv ei ole ilusasti ühtlane). Seda on hea kaeda kui püss pukis kinni ja erinevalt "vaatetorusse" piiluda - võib oma 5 cm 100 m pealt sihtimiskohta nihutada. Ju on minu varasem arusaam ekslik, et optika ei vaja nii perfektset ühele liinile sättimist kui lahtine sihik. Lõppkokkuvõttes taandub aga ka see probleem laadi sobivusele ja võimalikult heale ning ühesugusele pea asendile sihtimisel.

Juhtsilm sõltub ajust (ehk siis enamasti kas vasku- v. paremakäeline ja vastava poole silm). Neil kel on vägistatud käelisus (nt. vasakukäeline on sunnitud paremaga kirjutama vms.) on imelikke kombinatsioone. Käelisus on aju ehitusega seotud, aga selle organi tohutu kompensatsioonivõime lubab sageli edukalt ümber orienteeruda. Ka pilt silmapõhjas on tegelikult "jalad ülespidi", aga aju keerab selle õigeks. Kui prillid ette panna, mis omakorda pildi ringi keeravad, siis mõne aja pärast (oli vist kusagil 2 nädalat) ärkad ühel hommikul ja pilt on taas ajus õieti keeratud Teagi, kas on parem sihtimisõlga vahetada või sihtimissilma.

Duv'il õigus - magnumpadrunites kasutatakse aeglasemat rohtu (ka raskema vindikuuli puhul kasutatakse). Magnumpadrunid ei anna enamasti suuremat laengu kiirust. Pigem vastupidi - laeng on aeglasem (kuigi suurema kaaluga ja katab pirakama ala) ja nt. minul on raskusi pardijahis kiirelt magnumi ja tavalise pealt ümber orienteeruda - ettevõtmise maa on erinev.

Selles eelmises rohelises jahiraamatu trükis on teema üle arutletud ja toodud ka andmeid, kui palju püssirohu lisamine rõhku tõstab ja kui palju tina lisamine seda teeb. Kaugele laskjale oli seal minu mäletamist mööda õpetus vähendada tina hulka, et saaks suuremat rohulaengut kasutades suurema kiiruse (energia seotud kiiruse ruuduga). Kunagi olen ostnud spetsiaalseid kaugele laskmise haavlipadruneid (long-range). Neil olid spetsiaalsed kausid padruni põhjas, nikeldatud terad konteineris ja tavaline kaal haavleid. Rõhk oli vähe kõrgem kui tavalisel padrunil ja töötas just kiiruse suurendamisel mitte haavlilaengu hulga tõstmisel.

Ohtlikku kolkimist ei saa püssi kasutades vältida, sest luku peab ikkagi hooga kinni laskma ja ette ju ei tea, kas kinni kiilub. Teoreetiliselt võiks olla võimalik luua padrunipesa kujuline kalibraator (nt. vanast püssirauast), millega siis valmis padrunisi testida. Kui see jublakas on lühike ja taga lukku pole, siis on ilmselt kergem ka väheke kinni jäänud kesta välja saada. Netipoodides pole selliseid kalibraatoreid müügil näinud.

Olen nõus, et tiheasustusega kodus poolautomaadi lukku plaksutada ja padruneid rauda tõmmata ei ole eriti inimsõbralik tegevus. Keldris üksi, toru ots liivakoti suunas on vähe ohutum. Jahile minna kahtlase moonaga (nt. karu v. sea puhul, muudest suurematest maailma loomadest rääkimata) on mõnes mõttes "vene ruleti" erivorm. Loomulikult ideaal on probleemitu padruni "tootmine" igas olukorras. Kahjuks kinnistub minus järjest enam veendumus, et seda saab teha 100% kindlusega vaid tööstusliku tehnoloogiaga (ja siingi on paremaid ja halvemaid firmasid). Korduvlaadimisel koduste vahenditega on häid, aga kahjuks vahel ka halbu partiisid (ja pagan seda teab mis kõik mõjutab?). Sestap ühes varasemas kirjas mainisingi, et viimasel ajal käin jahis eranditult poe moonaga (kui poolautomaadist rääkida).

Laadinud olen varasemalt aastaid Eestis tehtud kalibraatoritega ja ilma pressita (haamriga). Sellised relvameistri poolt tehtud kalibraatorid ei kalibreeri kogu kesta. Spetsmäärdeid polnud ka kusagilt võtta ja ega teadnudki tahta. Asi sai ära aetud. Ühed ja samad kestad käisid nii hulga kordi läbi. Isegi pikkusesse ei lõiganud algusaegadel (polnud sellist head foorumit ega infot )

Praegu on Hornady Classic press ja Redding/Lee/Hornady matriitsid.

Vastuseks Kaupole: oman ainult 9,3x62 poolautomaati (Argo). Selle kaliibri kesta täskalibreerimisel tekib kohutavalt palju "praaki", s.t. kesti, mis ei taha enam padrunipessa sisse minna (minul kusagil viiendik). Kummalisel kombel on mul enamus Norma kestad ja probleem seega sarnane Kakukese omale.

Tiirus mööndustega iselaetud padruneid poolautomaadis kasutades tähendab seda, et kui padrun kinni kiilub, siis võid rahulikult harjutuspäeva lõppenuks lugeda ja koju padrunit koukima minna. Kes on Argot (või ilmselt mönda teist poolautomaati, v.a. Kalashnikov) kasutanud, see teab, et luku kinni saamiseks peab selle kogu vedru laksuga ja luku hooga kinni laskma. Kui nüüd padrun kohe üldse sisse ei sobi, siis lööd selle lukuga tihedalt pessa kinni. Lukku täielikult kinni ei lähe, lahti ka enam ei saa (kestatõmbaja haak taga), automaadi luku käepide ka nirult väike. Nii togidki eest ja tagant ise Jumalat paludes, et selle vägistamise peale pauk lahti ei lähe. Mööndustega ohtlik

Mis puutub suudme kalibreerimisse, siis siin ei ole tõesti määret vaja. Määre ei aita kesta paremini möötu saada (enamus presse on nii tugevad, et isegi täispikkuses kalibreerimisel suruvad määrimata kesta matriitsi). Määre on hää selleks, et kest uuesti välja tuleks, sest sellesamase pressi "looma jõuga" võid kesta põhja alt ära rebida ja siis on lootus vaid mingite eririistadega ülejäänut välja õngitseda (või ostad uue matriitsi). Suudme kalibreerimisel ei suruta kesta enamust pinda väga tihedalt matriitsi sisse ja minu kogemusel pole mingit mõtet seda laadimise "plötserdamise" ehk määrimise osa teha. Olen sedasi 10 aastat vaikselt toimetanud ja täispikkuse matriitsid tolmuvad endiselt kapis.

Ei saagi aru, miks enamus foorumlasi-laadijaid kesti täispikkuses kalibreerida armastavad? Kes teistes püssides lastud kesti tahavad omal kasutusele võtta ei saa esimest korda tõesti teisiti. Aga juba kord oma püssist läbi käinud vask on väga hästi konkreetse relva padrunipessa sobiv. Läheb väga hästi sisse ja vähe tihedam juht on pigem erand mis kinnitab reeglit. Jahipadrunid tuleb nagunii kindluse mõttes enne metsa minekut relva pessa proovida ja selle tegevuse käigus saab väga edukalt need mõned üksikud vähe tihedamad tiiru jaoks kõrvale panna. Tihedad kestad muideks läheva taas lahedasse mõõtu kui korra ära lased.

Keegi neid peegliga variante müüb ka Eestis või on mõni hea netikauplus tellimiseks?

Laadinud 9,3x62, 30-06, 308 ja 6,5 Carcanot. Igal kaliibril on oma väikene "spetsiifika". Kõige kapriissem loetelust on 9,3x62 (mul ka lisaks Benelli Argo, mis hästi "tiheda" padrunipesaga). 308 tundub olevat kõige kergem kalibreerida. Kakukese kirjeldatud probleemi tõenäoliseks allikaks on kesta kaela kumeruse muutused kalibreerimisel (või teistsuguse kujuga padrunipesaga relvast laskmisel - näitena toodud IZ-ist lastud kestad teises püssis). Kuna kaela kumeruse õigsuse kontrollimist on koduste mõõteriistadega praktiliselt võimatu teha, siis ei oska arvata kas kael surutakse kokku või hoopis venitatakse kesta välja tirimisel pikemaks. Ise kaldun viimase võimaluse poole (venitatakse välja). Norma kestad on suhteliselt pehme vasesulamiga ja neid on kõige kergem "ära mudida". Mäletan, et Kakuke harrastab kogu kesta kalibreerimist (et siis ei tekkivat mõõtudega probleeme). Oma kogemus just vastupidine - kui lased samast püssist, siis eelistatult kalibreerin ainult suudme - mudib vähem kesta, selle eluiga pikem, kumerused ei saa kannatada ja õli ka pole vaja. Automaadid on omaette teema ja seni on mul kahjuks kinnitumas arvamus, et jahis tuleks kasutada vaid poe 1x laetud moona. Korduvlaadimist võib mööndustega harrastada tiiru tarbeks.

Kaupo eelmine kiri oli huvitav, selles mõttes, et endal ka kogemus kuivõrd erinevalt erinevad inimesed ühest ja samast relvast lasta suudavad . Ja seda mitte niivõrd hajuvuse, vaid tabamiskoha osas märklehel. Eks mina ka kipu erinevatel päevadel sama komplektiga vähe erinevasse kohta laskma. Kusjuures tihedus ei pruugigi väga halb olla. Kas see on riietusest (talvel sall kaelas ), relvahoiust (külmaga kinnastes ) vms? Öeldakse ju et silm sihib, aga laad laseb. Mõni teadjam ja suurema kogemusega foorumlane võiks kommenteerida ja oma kogemusi relva hoiu osas pajatada.
Benchresti mehed pidavat hoidma relva hästi õrnalt, vaat et seda peaaegu mitte puudutades, esimene ja tagumine pukk all. Mina nii ei suuda, minu parimad tulemused on suht korralikult kinni hoitud relvaga. Seda hoiu asja on raske ka kuiva trenniga parandada, sest tagasilöögi aegset liikumist ju ei ole ja seda ka ei näe. Kuidas sa siis korrigeerid? Päästikuga risti ära tõmbamist on kuivalt küll hää "testida". Jõuluaegne vahe paugutamises mõjus just nii, et kippusin 2 cm kõrvale tõmbama. Tiheduselt istusid kroonises küll, aga rangelt võttes ei oleks suutnud seda Ivari kommenteeritud "enamlasest eesti mehe" täpsust saavutada.

Pole küll selle postituse teema, aga meie esiklaskurid võiksid agaramalt oma tehnikaid kirjeldada, et mida jälgivad, kuidas treenivad jne. Laskmise teema all alustati väheke laskeharjutuste õppematerjali avaldamist. Seda peaks kindlasti jätkama ja aktiivselt foorumlaste poole pealt kommenteerima. Praegustel ja endistel lasketreeneritel vahest ka meeles, milliseid õppematerjale NL aja välja anti ja kas neid ka kusagil veel liigub (nt. raamatukogus).

Kindlasti on väga andekaid, kes ise kõik õiged nõksud üles leiavad ja kõva tööga tipplaskuriks arenevad. Aga on ju ka väiksemaid vendi, kes vähehaaval pisitasa oma kroonise poole püüdlevad, olgu ta siis 100 või 300m eemal ja eriti püüne peale karikat hoidma ei kipu.

Ilusat algavat aastat!

Kui ei tegele, pole mõtet ka tühjalt uhkustada.
Enamus Eesti jahimehi ei saa kroonisele 100m pealt pihta, olgu ta siis pingiga või ilma. Veel kehvem on lugu 300 pealt nagu näitasid ühed hiljutised võistlused.
Harjutama tuleb hakata, mitte arvata, et oleme kõvad. Ja siin on tõsiseks mureks tiirude puudus. Üle 300-seid vist eriti ei olegi (Võrus pataljoni oma ja vahest veel mõni üksik).

Milliseid nahku soolatakse ja miks? Ja osasid kuivatatakse? Ja kuidas rahvas koisid nahkadest eemal hoiab. Parkimata löövad küllalt kiirelt sisse.

Nii ta on jah. Tundub et teistelgi sõjamoonadel, mitte ainult venelasel, kuna lihtsam teha. Enamasti odavuse huvides ka kõige korrodeerivam sütik.
http://en.wikipedia.org/wiki/Internal_b ... dan_primer

Sellisega lastakse siis 600 pealt alla tolli (http://www.6mmbr.com/gunweek051.html). Meil on vähe mehi, kes stabiilselt (!) sama tihedalt 100 m pealt suudavad.

Toru on vähe pikem kui 30 cm Ei usuks kohe, et niiviisi saab - juba füüsika seaduste vastaselt, kui arvestada tuult ja temperatuuride erinevusi ükskõik kui vaikse ja ühtlase ilma korral.