Tere

Puht praktiline küsimus?

Kus hoiate relvakapi võtit? Või võtmeid, kuna moon on ju väikse võtmega.

1.Enda kaelas
2. Kindlas kohas
3. Liba kohas (tehiskivi vms.)
4. Karu p*****

5. Või siis omakorda väikses seifikeses, kus on võtmed?

Paljudel on see siiski omaette küsimus, kus hoida. No autovõtmete külge ju ei riputa!

Nr 5 . Ja seifi võtmed pista nr. 4 ja tee kõva kisa.

On ikka inimestel probleemid.Kõige targem on hoida relvakapi peal

No selle koha peab ikka ise välja mõtlema, et teised nii lihtsalt ei leiaks, aga enesele kergelt näppu jääks. Täpselt sama lugu nagu igasuguste panga ja muude koodidega, võid ju panna mistahes keerulise, aga katsu ise meeles pidada. Mul igatahes vedeleb laua sahtlis põhimõttel, et kes juba korteri terasukse lahti lõhub, see ei hakkaks enam võtmete otsimisega aega viitma ja teeks seda kangiga kiiremini. Peitmise teemal lisan minu ühe tuttavaga 90-nendate algul juhtunud tragikoomilise loo. Mul tuttav sai suurema summa sularaga, mille omale koju tõi, et oli aga vaja kiiresti välja minna ja korter asus Tallinna kriminogeenses piirkonnas, siis tekkis vajadus see toas murdvaraste eest ruttu kindlasse kohta panna. Nii tuligi ta hea idee peale, et pistab raha ajalehe paberi nutsakuga prügikasti muu olmeprahi alla. Noh, et kes sealt prahi seest ikka mõistab seda otsida. Kahjuks olid aga saatusel omad plaanid, ning naine juhtus varem koju tulema, märkama, et prügikast on vahepeal täis saanud ja vajab välja viimist. Kui mees koju jõudis ja õnnetuse avastas tuhnis ta naisega koos läbi küll selle konteineri, aga kahjuks olid tollel ajal ohtralt esinenud prügikasti inimesed juba selle üles leidnud.

Nr5 koodiga

Kui hoiad ees siis ei teki probleeme selle otsimisega.

On olnud sama mõte! Nimelt peaks see asi olema relvakapile võimalikult lähedal, igaks juhuks.

Pseudoteema see kulla vanapoisid ja vanapapid ei ole, te võite seal oma tarekeses piipu popsitada jms., kuid paljudel relvaomanikel on lapsed ja ka poisid kodus!

Ja mis saab siis, kui relvaomanik otsustab ära surra?
Oletame, et võti on peidetud kohta, kus seda on lähedastel pea võimatu leida või on relvakapp koodlukuga (nagu näiteks mul) ning relvakapp ise on lastud seestpoolt jämedate kruvidega seina külge. Kas siis politsei tuleb suure relakaga kappi tükeldama või lammutatakse pool seina maha?
Suur osa jahimehi ongi ju vanuse poolest nö "kohe kohe minemas" ja ma arvan, et see on pärijatel üsna tavaline probleem.

Kas sa sellest oled kuulnud, et lastele õpetatakse/tehakse selgeks, et relvakappi ei puutu?
Aga kui seda ei oska teha, siis pane võtmed väikesesse seifi, ning nende võtmed omakorda väiksesse seifi või pista karu p..e.
Kas sa tõesti arvad, et inimesed hakkavad oma kapivõtmete kohta jagama?

On ikka pseudoprobleem inimesele!
Tõsine p..s lillelaste põlvkond!

Et keegi asjatult ei näpiks, võiks relvakapil olla kiri; "Avada peale minu surma!"

mu pägalikud said küll üsna hästi treenitud et relvad on näppimiseks ja vaatamiseks ainult koos issiga.

meenus: konstaabel või urjadnik või mis nende nimed olidki käis kunagi koduseid olusid kontrollimas.
uuris mu toonaselt elukaaslaselt et kuidas suhtutakse relvade olemasollu, kas lapsed saavad ligi, kas hirmus ei ole jne. rahuldava vastuse saanuna ütles kergendatult umbes nii et "aitäh proua, võite kööki tagasi minna." hea et raskeid asju ligiduses ei olnud. kuid kui pilgud võiksid tappa, oleks õnnetu pristav sealsamas kohas teenistuskohustuste täitmisel hukkunud...

Nimelt nii ... mina olen vähemalt kolmas põlv jahimehi meie peres ja kasvasin üles ajal, kui sileraudseid püsse sai osta kultuurikaupade poest, ei pidand neid ei registreerima (va jahipiletile kirja panema) ega seifi toppima. Igas toa nurgas seisis mõni püss, tihtipeale ka pudel pära kõrval ja ei tulnud tatikale pähegi püssi näppida, isa tegi selgeks, et kui tuleb aeg, siis hakkame koos neid asju avastama ja nii läkski. Samas naabripoisid, kel relvi käepärast polnud tegid igasugu lollulisi küll maa seest väljakaevatud sõjamoona küll susspüssidega ja said ka viga.
Lastele tuleb lihtsalt selgeks teha, et on asjad, mida EI TOHI puutuda ja nii ongi, mõned tänapäeval keelatud kasvatusvahendid abiks. Igasugu põhjendused on tatikate juures mõttetu ajaraisk, niikuinii ei jõua kohale.

P.S. kõikse kindlam on seifi võti pista kurja koera kuuti ... tänapäeva eesti politsei igatahes ei julgenud mul õuepeal autostki välja tulla ja andis akti hoiutingimuste vastavuse kohta läbi autoakna

Vot kus nüüd isad tulid vanaisasid hurjutama! Võti ikka teadlikult kapi sahtlis, sest pere liikmed küllalt lõike näinud ja lihtsalt ei paku rohkem huvi. Lapselaps veel liiga väike kapi avamiseks, relva koostamiseks ja laadimiseks. Eks omasid tuleb ka lihtsalt tunda, see jutt, et ei tohi ei toimi üldsegi kõigi puhul ja olenemata sellest et mulle seda omal ajal ka triikmasina juhtmetega(suulisele keelule lisandus füüsiline kinnitus) tihti kinnitati sai ikkagi keelatud asjadega tegeletud. Olenemata sellest, et ema ja kasuisa jahti ei armastanud, ega relvi ei omanud sai kodus ikka olme keemiat kasutades nii mõnigi pauk esile kutsutud.

Järelikult vähe või kehvasti kinnitatud. Vaata, nt selle et tulist ahjuust ei tohi puutuda saavad lapsed selgeks peale esimest katset. Siin toimib vääramatu karistuse printsiip elik igal juhul karistatakse ära, pole võimalust pääsemiseks. Sama koduste karistustega, kui vähemalt nädal aega istuda ei saa, siis püsib meeles küll.
Aga kui relv on lapsele teada, igapäevane asi nagu isa kingad, siis ei tekita ta ka ebatervet huvi, igasugu peidetud-keelatud asjad, eriti kui veel kodus nendega ei tegelda, tekitavad ikka huvi.
Ka minu lastele ei tekitanud relvad sellist ebatervet huvi. Õnneks mul küll tüdrukud ehkki üks neist juba kümmekond aastat jahimees.

Soovi korral õhupüssi tüdimuseni. Suurema huvi korral teismelisele kõige kergema laenguga pauk sileraudsest, padi relva ja õla vahel ning küljelt toetada. Koheselt on selge, millega tegu ja rahu mõisas. Teist pauku ei soovitud, kuigi lahkelt pakuti. Tädi räägib siiamaani, kuidas vanaisa lubas korra püssi lasta. Möődunud on 60 aastat.