"Austus"

Kui miskit tahab väljaütlemist , siis siin on koht, kus seda teha.
Vasta
tädimaali
Postitusi: 104
Liitunud: N Mär 31, 2005 3:28 pm

"Austus"

Postitus Postitas tädimaali »

Teemast "karu liha metsas" - kasutaja "aadu kadakas":
Tõsine asi ju. Rääkimata käitumisest, mis seondub karu austamise kohalt peale jahti.
ja kasutaja "tireb":
nõus 1) nagu kirjutasid uluk on austust väärt ka peale positiivset proovi
(antud kasutajate ütlemised vaid viitena sellele, mis pani taas mõtted käima ja ajendas teemat tõstatama). Viimasel ajal palju mõelnud selle peale, kuna see jookseb tihti igaltpoolt läbi (olen ise peaaegu keskealine, üles kasvanud jahimeeste suguvõsas, koerajuhina jahil käinud aktiivselt varsti 8 aastakest ja nüüd ka nö noorjahimehe paberid igaks juhuks hangitud, viimased 7 aastat linde kasvatanud ja kogenud, kui raske võib olla omakasvatatud-poputatud loomi hukata ja tarbida - ei arva, et midagi eriti tean, aga päris puruloll enam ehk ei ole - loodan vähemalt ise!), hiljuti näiteks Facebooki põhjamaiste jahimeeste grupis keegi kaasjahimees hakkas pahandama, et lindude ja koeraga oli pärast jahti pilti tehtud ning polnud saaki "piisavalt austavalt" eksponeeritud (linnud olid ilmselgelt kotist võetud, natsa "nässus" ja lihtsalt maha pandud, mitte kuidagi mingi reegli järgi ritta seatud) - mina pole siiamaani aru saanud sellest "uluki austamisest peale surma". Mis mõttes ja mille jaoks tegelikult ... uluk ise on surnud ja tal on ju juba nö "suva" (vähemalt nii me tegelikult ju arvame, kas pole - kas me muul juhul teda ikka tahaks tükeldama ja sööma hakata?), temale (või tema sugulastele) see, mis peale surma tuleb, enam midagi tagasi ei anna. Looduses kistakse lõhki ja süüakse ära, igaüks on kellegi söök enamvähem (kasvõi ainult bakterite ja viiruste), ja mingit "austamist" (nagu inimene seda ette kujutab oma peas ja reeglites) ei käi. Kas see siis nt on "austav", et kohe peale surma nägu maha kistakse (nülitakse), tükeldatakse ja 30 eri mehe kotikesse topitakse, näiteks hakklihaks tehakse, lihavasaraga tambitakse, keedetakse-täistopitakse-vardasseaetakse jne? Minu jaoks see nii veider topeltmoraal (või omaenda süüme äraostmine?). Osad lähevad veel nii kaugele et enne küpsetamist justnagu ei või piltide/trofeedega "eputada", aga peale söögiks valmistamist e. söögipilte võib küll juba panna ja kiita. Kui rääkida mingist austusest, mis ka kellelegi teisele peale omaenda süüme reaalselt korda peaks minema (ehk et elusolendile, kes seda austust tunneb või ei tunne), siis vast enne surma toimuv (austus, hoolimine, empaatia) on oluline. Teisele elusolendile võiks mõistuse ja eetikanormidega inimene loomulikult üritada võimalikult vähe kannatusi põhjustada - elementaarne; saan aru mitte-lihasööjate põhimõtetest (et neil on mingi muu arusaam, kuidas surnukehaga võiks ümber käia ja miks nad kedagi tappa ei taha ja liha ei söö), saan aru vajadusest osad surnukehad sanitaarsel moel ära likvideerida jne jne. Aga muus osas - ei saa aru ja olen uudishimulik, et kuidas osad inimesed enda jaoks oma mõttemaailma korrastavad, niiet seal mingeid suuri vasturääkimisi ja topeltmoraali pole - kui see on mitteaustav, kui lihakeha lihtsalt metsas viskad või nt oksa unustad peale lasku asetada ja soolestamise juures käised üles käärid, aga igasugused traktori taga metsas välja vedamised (niiet muld kadunukese silma läheb ja juurikad selle pahupidi kriibivad, näiteks) ja lihatöötlus on igati "austavad".
Ei taha üldse teravalt teemat üles "kiskuda" (olengi lihtsalt otsese ütlemisega tüüp), teistel inimestel võib vabalt olla oma arvamus ajadest, aga olen ajaga väga uudishimulikuks selle "austamise"-teema üle läinud.
TRG
Postitusi: 284
Liitunud: L Apr 23, 2011 8:36 pm

Re: "Austus"

Postitus Postitas TRG »

Pole filosoofias eriti tugev, aga minu arvamus on, et kütitud looma austamine tuleneb ebausust ja ka traditsioonist :M . A'la austad kütitud looma ja tänad jahijumalanna Dianat, siis saad järgmine kordki looma küttida (eestlane ju küllaltki ebausklik inimene :) ). Traditsiooni all mõtlen seda, et kütitud jahiulukeid on austatud juba pikka aega ja austatud on neid kogu selle aja võibolla sellepärast, et jaht loomale pole kunagi nii: "Oh ,ma nüüd lähen ja lasen (uluk) ära". See lihtsalt minu arvamus asjast :lol:
Õnne peab olema
Kasutaja avatar
sammal.habe
Postitusi: 1180
Liitunud: P Jaan 04, 2004 7:43 pm

Re: "Austus"

Postitus Postitas sammal.habe »

Tädi Maali jutus on ühes pajas keemas nii trofeefotograafia temaatika kui ka austus kütitud looma vastu üldisemalt. Aga mida Maali konkreetsemalt teada tahab? Austusel ja lugupidamisel on oma gradatsioon, igale jahimehele/naisele oma kangusastmes.

Aga miskist Diana austamisest ei pea mina midagi. Eestis pole sellist jumalat olnud. Kellel kangesti vaja sakste moodi olla, torgaku endale saba taha ja mingu Saksamaale öökulliks.
Kasutaja avatar
H:Owl
Postitusi: 172
Liitunud: E Nov 19, 2012 3:30 pm

Re: "Austus"

Postitus Postitas H:Owl »

Üks Tädimaali arutlusest omakorda tõuget saanud mõttearendus.
Paljud meist tunduvad käivat metsas omi mänge mängimas. Tänases Eesti Vabariigis on vast väga vähe (kui üldse) inimesi, kelle elus toimetulek sõltuks oluliselt tema isiklikust jahiedukusest (ma ei räägi siinkohal jahiärist, sellest allpool). Seega oleks nagu alust oletada, et me käime vabal ajal mängimas Wilhelm Telli, Rambot, Winnetoud, Buffalo Billi või mõnda teist rohkem või vähem tuntud kütti.(Kõrvalmärkusena olgu märgatud,et päris omamaiseid eeskujusid on visa pähe tulema.) Või lihtsalt üldistades alfaisast (või miks mitte -emast), kes oma jõu, oskuste ja teadmiste varal perele-hõimule elatist hankimas käib. Iga sellise mänguga seonduvad omad reeglid, kombed, tavad ja rituaalid. Need viimased käivad kaasas konkreetse mänguga ja ratsionaalsetele kaalutlustele siin eriti sõnaõigust ei anta. Et jahiseltskonnad (jahiseltsid) moodustuvad enamasti põhiliselt territoriaalsel alusel ja mitte mängueelistuste järgi, võib see vahel pingeid tekitada. Sellise küti täpsem taksonoomiline määratlus võiks olla Homo sapiens ludens venator ehk siis eesti keeles Arukas Küttimängiv Inimene.
Lisaks sellele liigub meie metsades veel teinegi eelmainitud liigiga välimikult äravahetamiseni sarnane alamliik Homo sapiens faber ehk Arukas Asjatav Inimene (mõnede autorite arvates isegi eri liik Homo faber ehk Asjatav Inimene), kes parasiteerib esimesena mainitud liigi (tihtipeale välismaise päritoluga) isenditel. Ei midagi isiklikku, Tädimaali, aga enamasti on just sellele liigile iseloomulik 100-protsendiliselt ratsionaalne mõtlemine ja maailmanägemus. Samas aga on nad sümbioodina sunnitud kaasa mängima oma peremeesorganismi poolt eelistatavat mängu ja oma tegelikku liigilist kuuluvust varjama.
Kas ehk siit ei tulenegi puhutised katsed keskeuroopalikke jahikombeid, kui kõige maksujõulisema klientuuri lemmikmängureegleid meilgi seadustada.
Ja mis tähendab öelda hüvasti
kärmele ponile ja jahile?
Elu lõppu ja kiratsemise algust

Pealik Seattle?
Kasutaja avatar
aadu kadakas
Postitusi: 1469
Liitunud: T Veebr 16, 2010 2:21 pm

Re: "Austus"

Postitus Postitas aadu kadakas »

Lugesin H:Owl`i mõttearendust ja kokkuvõttena oli huulil vaid "Vau!" Kohe kuidagi ei meenu, et keegi oleks selliselt suutnud kokku võtta eesti jahinduse hetkeseisu.
Midagi arvata ka. Eestlasest jahiline oleks ehk vaid metsavend või normaalne metsavaht, keda ehk sünniks ideoloogia ette rakendada. Selline, kes eluspüsimiseks mänge ei saa endale lubada. Hetkel muidugi ei eksisteeri kumbagi, kui mängijad välja jätta.
Lugesin teist korda veel. Sama emotsioon.
Vasta