On keegi siin sellisest ütlusest ka midagi kuulnud?

mis jama see nüüd on, et keegi pole veel vastanud. ei tahaks uskuda, et keegi sellest midagi kuulnud pole. vaatajaid sellel teemal praeguseks ju 30.

Mida sa kuulda tahad ,pealkiri ütleb ise kõik ära Ja meiekandis see vana tõde.Uluk on selle ,kelle esimene kuul v viimane haavel looma tabas Kivi kotti!

Seda tahtsingi kuulda, väikest arutelu lootsin teemal. Kindlasti pole kõik noored jajimehed sellest kuulnud.
Kirjutama ajendas mind üks paari aasta tagune lugu, kus ajust tulnud põtra tabas esimene kütt kopsu, seejärel jooksis loom teise küti eest läbi ja see tabas looma koba peale kaela(lülidesse) ja loom jäi muidugi maha. Laskja selgitamisel oli(ma ise ei olnud kohal) selline triangel lahti läinud, et hoia ja keela. Esimene laskja oli noor ja teine juba vana tegija. Kuna seltsis on enamik vanemaid mehi, siis võib kolm korda arvata(kaks viimast ei loe), keda toetati. Ja sellest, et uluk on selle lastud, kes teeb esimese tabava lasu kuuliga, polnud vanamehed midagi! kuulnud. Küll soovitati igasugust tsirkust teha- küll loosida ja luuavart heita jne. Tagatipuks veel variant, et üks aasta on sarved ühe pool ja järgmine aasta teise mehe seina peal...
Kuna varsti algab ajujahi hooaeg, siis arvasin, et vähemalt siin saab asjad selgemaks räägitud. Hea on kuulda, et kusagil sihuke reegel ka toimib.

antud loo puhul oleks pidand põder selle olema kes kopsu lasi,sest kopsu pauk võtab igal juhul looma maha,kõik oleneb sellest kuhu loom pihta saab kui esimene pauk riivab ja teine mees laseb maha siis on loom igal juhul teise mehe oma , a üldiselt on see au asi mina küll teise mehe trofeed endale ei igatse ,mul ei ole selle üle mingit rõõmu kui ma tean et loom on tegelt teise lastud.

Nu jahh, selle kopsupaugu nägid nad ära alles hiljem, siis kui loom maas.
Kui ta selle teiseni (vanema meheni) väga kaugele jooksis ja tema paugust kohe kukkus, annaksin mina siiski põdra vanemale mehele, a samas oleks liisk isegi sellises olukorras parem olnud, sest mõlemal nats õigus.(üks haavas surmavalt ja teine sai maha)

See esimese kuuli jne seadus on vist juba paruni aegadest .Sedasi võiks ju mõni trohveed imustav mees ka surnud loomale ligi astuda paugu ärateha ja ongi laskja au tema.Jo see selliste tegude vältimiseks väljamõeldud on.Õige kütt, nagu öeldakse, ennast võõraste sulgedega ei ehi IKivi kotti!

Jutt õige, päris üks-ühele ei saa seda ütlust võtta. Muidu poleks ühtegi haavtud looma metsa jäänud, kõik oleksid esimese kuuli omad või kuidas. Ikka loeb esimene surmav pauk. Teate isegi neid haavatuid loomi kes mitmest mastist läbi läind kümneid kilomeetreid ja lõpuks veri jäljelt ära kaob. Kui poleks seda teist või kolmandat pauku olnud, oleksid paljud loomad jäändki metsa.

Ikka loeb esimene surmav pauk-millega ka loom maha jääb.Laskja au peaks talle jääma sest vahel parandab ka eelmise laskja praagi.Kui loom peaks ära minema siis nii mõnigi mees salgab lihtsalt haavamise maha ja teab täpselt millise mätta sisse ta kuuli põrutas.

ma olen ka pigem seda meelt, et loeb siiski esimese SURMAVA lasu tegemine. meil on samuti paar korda sarnaseid jutuajamisi olnud, aga kui üks mees ikka põdrale kuuli tagumikku laseb ja teine ta jalapealt niidab, siis ei tohiks väga palju küsimusi tekkida, olgu vanad kombed ja ütlused millised tahes.

Otse loomulikult Arvestatakse ikka surmavat lasku mitte mõnd riivakat v mao pauku
Olin veel algaja ,kui juhtus selline naljakas juhus :Olime ühes põllus mitme mehega kitse passimas ,põllu keskel oli seljandik ,mis meid üksteise eest varjas.Hakkasin juba ära tulema,sain keset põldu ,kui kõlas kaks pauku.Kuulen kits tuleb kappadi,kappadi täpselt üle seljandiku minu peale,tõstan püssi,aga enne kui vajutada jõuan vajub kits kokku ja surnud.Teisega täpselt sama lugu.Mehed tulevad mõne ajapärast järgi ja ei jõua ära imestada miks ma ei lasknud.Seda suurem oli meeste üllatus ,kui neile surnud kitsesi näitasin.Oleks olnud nüüd trohvee,kas poleks nii mõnigi mees paugu teinud ja keegi poleks isegi asja õigsuses kahtlema hakkanud Tahan selle jutuga öelda ,et mehel peab ikka endal selgroogu olema et ausalt autor selgeks teha ja mitte võõrast trohveed või laskja au himustama hakata.Paraku on ka selliseid mehi Kivi kotti!

a ega iga loom ei jäägi kohe maha,mul endalgi läks sokk sådame lasuga 50m edasi niiet polnud teine asigi ja siis jalapealt kukkus-oleks keegi veel enne lasknud olekski sarved läinud-hea et åksi olin.
ikka tuleb vaadata kuidas keegi tabas.
ja on ka surnud loomi åle lastud,mehi igasusguseid

Samas .. ei maksa neid riivakaid ja maopauke kah päris maha teha. viimased kolm põtra, mille laskmise juures olen olnud said just riivamisi haavata või maopaugu ja tänu sellele jõudsid koerad neid kinni pidada. Muidu oleksid läind. Eriti kui ilus trofee, siis laseb mees ka ebasobivast asendist, nt otse eest või tagant kauge maa pealt. Ja see ei käi enda õigustuseks, ajajana pole selle laskmisega asja olnd.

Iidsetest aegadest alates on jahieetika juurde kuulunud põhimõte, et uluki tabanud kütiks ja trofee vääriliseks loetakse ulukit tabanud esimese kuuli või viimase haavli tulistanud kütti. Seda on põhjendatud sellega, et uluk, keda kuuliga tulistati (enamasti ikka suuruluk) ei pruugi tabamuse järel kohe kukkuda, vaid võib edasi liikuda enne kui ükskord maha jääb. Haavlitega laskmise puhul loetakse saak küti omaks, kelle lasust loom kukkus. Seetõttu on kuuliga laskmise puhul tähtsaks peetud uluki tabamise põhimõtet, kus loetakse oluliseks esimese tabamuse poolt uluki “peatamine” sõltumata sellest, millisesse kehapiirkonda teda tabati. Nii peaks trofee kuuluma esimese tabamuse teinud kütile, sõltumata sellest kas tabati makku või kõrva või südamesse. Sellise põhimõttega aga ei taha ma sugugi nõus olla. Õigem oleks ehk ikkagi trofee omaniku selgitamisel kasutada kaalutlemisemeetodit, mis tähendab, et uluki tabajaks tuleks lugeda kütt, kes tegi esimese surmavalt mõjuva lasu. Ka sel juhul võib tekkida vaidlusi trofee omandamise üle kui esimesena tulistanu tabas makku ning teisena lasknu jällegi kopsu. Selliste vaidluste puhul võib õige mehe leidmine osutuda väga keeruliseks. Õiglaseks ei saa pidada seda, et trofee hakkab kuuluma tegelasele, kelle lask ainult ulukit kergelt haavas. Aga kui kerge haavamine (ja kui rohkem kuule ei tabanud) osutus teguriks, mille tulemusel koerad uluki kinni pidasid, siis on mõistlik, et kütiks loetakse esimese tabamuse tegija.

Kunagi juhtus selline huvitav lugu, et sõber kaotas 5-harulised sarved seetõttu, et ei raatsinud maas rabelevale põdrale kuklalasku teha. Ta lasi küll põtra ning kuul tabas selga selgroost ülevalpool. Põder muidugi kukkus maha ja hakkas esijalgadega rabelema. Sõber lootis, et tabas põtra surmavalt ja jäi sinna ammulisui vahtima, endal püss tühi. Põder hüppas sellise molutamise peale püsti ning lippas minema nagu polekski tal midagi viga. Järgmine kütt, kes asus pool kilomeetrit eemal, lasi põdra korralikult surnuks ja sai niimoodi sarved ka endale, sest sõbra kuul oli põdrale tekitanud ainult kerge lihahaava.

Tuleb märkida, et selliste selgroo lähedale saadud tabamuste tulemusena (lihahaav) on meil mitu, juba kindlaks saagiks arvatud põtra jäädavalt kaduma läinud.

Huvitav komme siis kõrval vahtida kuda loom rabeleb, et ehk kõngeb ära ja ma hoian õlle raha ikka padruni pealt kokku. Selles jahiseltsis kuhu mina kuulun sellist asja küll ei ole, kui loom maas aga elab siis armupauk igaljuhul !