On ka selliseid tegelasi, kellel püss ja optika korralikud aga moona võtavad jahile kaasa 1-2 pauku...

on teada fakt et jahis käivad ka inimesed kes mitte ei peaks sinna minema.

Juttu jah kõvasti sellest, et kui esimene kütt laseb lihashaava või maopaugu, aga põder ka kopsupauguga edasi joosta võib(ekstreemsem veel: meil lasti otse südamesse ja lasi veel mõnisada meetrit edasi) Mis siis teha kui esimene kopsu läheb....siis edasi lidub ja teine pauk makku läheb? Et loeb siis ikkagi see kes ta jalult ära võtab ehk lõplikult peatab?

Vaat sellisel juhul see esimese kuuli lugu sobibki kõige paremini,sest teine mees ju tulistas praktiliselt surnud looma,mis sest et veel jalgel Kivi kotti!

<no ei tea, meil pole küll kellelgi erilist vaidluseisu tekkinud, et kes lasi või kelle loom. Kui on laskjate seas mõni noor jahimees, siis saab enamasti kõhkluse korral talle, sest vanadel on niigi küllaga. Enamasti aga uuritakse rohkem seda kuhu tabas kuul, kui seda kelle kuul. Pole vist nii auahneid mehi kambas...

Olin ükskord soomlastega jahis ja meie mees lasi loom pani edasi .Kui pärast soomlaste käest küsiti miks te ei lasknud oli vastus järgmine - loom peab pauguga maha jääma. Võib olla selles vastuses peitub võti.
Tegelikult on asi ikka nii kui küsimus ei ole trofees siis vahet pole kõik on rahul, aga kui on trofee siis tuuakse kõik faktid välja, kui vaja võetakse isegi vanaema käest tõend, et saada laskja au. Minu arvates võiks asja lahendada liisuvõtmine ja see peaks olema jahiseltsi eeskirjades kirjas, et mingit vaidlemist ei tekiks.

Vaidluste vältimiseks on muidugi mõistlik jahiseltskonnas igasugused põhimõtted juba varakult kehtestada. Ei tahaks küll kellegi võõra tabatud trofeed enda omaks pidada kuid leidub ka teisitimõtlejaid, keda õigele rajale kallutada on mõnikord üpris raske.

Kunagi ennemuiste (25 a tagasi) lavastasime ühele põikpäisele “täpsuskütile” sellise aupaiste, et kogu seltskond sai hea ülevaate tema karakterist. Lavastus oli selline, et kollektiivjahil tulistasid põtra kaks kütti, kumbki erinevast küljest. Mõlemal kütil olid relvad erinevate kaliibritega, ühel 16, teisel 12. Põtra tabas ainult üks 12-kaliibrine kuul, seega 16 kaliibri mees lasi puhtalt mööda. Aga möödalaskja, kes oli hirmus ihne sell, oli kange vaidlema, et tema on pihtalaskja, hoolimata sellest, et kuuliauk oli hoopis teise külje peal. Kui looma lahkamiseks läks, siis võtsime ühe 16-kaliibrise kuuli, lõime selle kiviga lapikuks, tegime kuuli veriseks ja rääkisime möödalaskjale, et ikka tema oli tabamuse autor ning soovisime talle sel puhul õnne. No läks tegelane siis ikka nii ülbeks, et toppis lõpuks terve maksa kotti ja põdra pea ka veel takkajärele.

Meil on viimastel aastatel selle probleemiga vedanud.
Enamus laskjatest teeb aastas minimaalselt 400-500 pauku tiirus ja niipalju paistab sellest kasu olevat,et pahatihti ei antagi teistele võimalust
teist korda lasta.Isegi armupauku on vaja olnud harva teha.
Siit moraal-lase enda võimalused korralikult ära,siis pole vähemalt sinu
asi,kuidas teistel vaidlus edeneb.

Jahisaadus kuulub jahiloa saanud isikule, kui jahipidamise heade tavade või jahist osavõtnud isikute ja jahipiirkonna kasutaja vahelise kokkuleppe alusel ei toimita teisiti. (JAHISEADUS)
Selleks on igas jahis jahijuhataja kes mõistab õigust.

Samas on tobe see liisuvõtmine. Seda ses suhtes, et kui täpselt lasknud kütt peab liisu tõttu ilusad sarved ära andma mehele, kes lasi makku või tahakintsu või jumal teab kuhu veel, siis on ikka mõru maitse suus küll. Esmalt peaks vast ikkagi vaatama, et kes kuhu lasi. Kui see selgust ei too liisuvõtt:)

Targem annab järele. Omal ka paar sellist juhust olnud. Enamuse meestega läheb vastupidi vaidluseks, et hoopis teine lasi, kui asi segane on. Oma õigus on küll suur, aga meestevaheline arusaam peb kah olema. Eks meie riigis ole ka neid, kes võrsemast võrdsem, kuid egas selle sarvepaari pärast eluaegne tüli ka kellegile head tee. Meie kandis õnneks suur trofeeloom väga haruldane. Võibolla ka sellepärast "lenksude" üle suurt vaidlust pole olnud. Aga issanda loomaaed on väga kirju.

Olen kuuliga laskmisel esimese surmava paugu poolt. (Uluk ei pea kohe maha jääma ja reeglina võib joostagi veel mõnikümmend meetrit). Ainuke erand ehk siis kui haav küllalt raske, et koerad kinni peavad (põtra)- meil siiski sel juhul saab trofee see, kes lõpuks ära laseb. Haavatud loom võib ju olla mitmepäevases liikumises ja lõpuks ikkagi soodsate ilmaoludega või õhtu edenedes ära kaduda. Sea puhul ei loe mingi haavamine ja koerte kinnipidamine- tuleb ikka loom pikali panna. Kui seal on veel jõudu liikuda koertega ja vastugi hakata, pole ta veel kellegi oma. Aga tihti see lõpetab, kes alustab.
Ei ihka ise ka võõrast trofeed, sel poleks mingit väärtust.

Suvel leidsin viljast soku. Oli paugu läbi tagakintsu ja mao südamesse saanud, lõpetasin looma ära. Sarved olid ilusad, panin ilma süümekateta omale seinale ei hakanud esimest laskjat otsima. Laskja on ikka see kelle paugust loom maha jääb.

Ja selli paugu peale oli veel elus !??

Oli elus aga ei liikunud enam, kui juurder läksin üritas ennast püsti ajada, aga ei jõudnud. Kuuliauk oli rohekaks tõmbunud, vanem jahimees arvas et kui elab siis liha kõlbab. Lahkamisel leidis vend soolikatest kuuli kesta, kui ma toas südant lahti lõikasin leidsin kuuli südamiku.