_

Jube jama küll ,mul kama kaks kes selle hundi saab ,aga inetu kui keeg püüab avalikult ennast õigustada teisi maha tehes ja arvan ka et valetads meile kõigile! Laskja on paha ,jahijuhastaja on paha,keegi ei ütle mida jahil üldse teha tohib jne.
Miks ütlen, et valetad? Hunt pole kährik ,kellele inmene lihtsalt niisama ligi saab hiilida.Tean ainult paari võimalust kuidas otse ülevalt loomale selga tulistada,kui teie hundid just kahel jalal ei kõnni ja paksus kuusenoorendikus ei oota millal küti jalgealt ülesse hüpata. Tõde võiks ehk olla ,et jõutsid juba raskelt vigastatud/mahajäänud hundile küll järele ,aga mitte siiski piisavalt lähedale ,et teda haavlitega tabada.Kuigi juhus võis ju ka olla ,et mõni tera siiski hundini jõudis.Järgmine kord hundiga kohtudes oli aga loom juba ilmselt surnud ja oli veel tarvis trofee oma nimele vormistada.Ja kes ütleb,et sellest selga lastud paugust mõni haavel ei võinud ka esimest jalga tabada!
Kuna nüüd olen ilmselt ka mina ja need kes minuga ühte meelt on,pahad pahad ,siis luban ,et sellesse teemassa rohkem ei postita.Mõne aastapärast paistav ehk sulle endalegi antud teemapüstitus jaburana,nagu Feengi oma juhtumit nüüd teise pilguga vaatab!

kahtlen, et A.Lillemäe just seda sellisena mõtles kui meil kunagi aastaid tagasi metsas juhtus. Nimelt pronksi vääriline põdrapull sai kütiliinis tabamuse läbi kopsu nurga makku ja läks edasi. Pandi uus liin ette ja laskja läks loomale järgi. Laskja nati alla 60a mees jõudis uue liinini sisuliselt koos põdraga ja seal käis täielik sõda, põder juba pikali aga paar agaramat meest ikka laadisid ja lasid ning ühel oli aega veel teist meest eemale lükata kes ka trohveed püüda üritas ja oma püssitoru juba ammu surnud loomale suunas. Jahijuhataja otsus oli õiglane, sarved seniks tema käes kui kired jahtunud, lõpuks tunnistati esimese kuuli mees sarvede omanikuks ja seda ka teiste laskjate poolt.
Samas olen teise jahiseltsi pealiku seisukohta kuulnud ja tema arvates peavad sarved kuuluma viimase paugu tegijale kuna muidu ei taha keegi minna haavatud looma jälitama. Seda seisukohta mina ei jaga. Siin liitun ühe eelkõnelejaga ja arvan, et uhkust trohvee üle saad tunda õnnestunud jahi, mitte jahikaaslaste petmise tõttu. Kõige hullem on see asja juures, et ise tead kuidas situatsioon tegelikult oli ja ennast ei saa lugudega petta.

Pealegi armupauk on kohustuslik alati kui loom piinleb ja on juba maas aga ka see on surmamine, mina ei annaks oma trohveed armupaugu tegijale paljalt selle eest, et ta jõudis tabatud loomani enne mind.

mjahhh.....

esimesest kuulist e. mitme laskja puhul kellele kuulub trofee

tavaliselt jõuavad otsusele laskjad ise...
....ja kui ei jõua siis otsustab seda jahijuhataja...see ei ole küll kirjas üheski seaduses...aga ühtki paremat alternatiivi ka ei ole....oleks ikka naljaks küll oodata mingis trofeejagamis cases riigikohtu lahendit
.....jahijuhataja otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu...nagu jalgpallis mida iganes pärast videokorduselt nähakse ei muuda see otsust.....kõikidel otsusega mitterahulolijatel soovitan seda (jalgpalli)printsiipi meenutada/austada.

.....ilmselt niipalju kui on jahijuhatajaid on väikestes nüanssides nende õiglusmeel erinev...seega saan rääkida vaid iseenda printsiipidest jahijuhatajana


1. "esimene kuul" on hea lähtekoht....samas naha ripsakas või puhtast lihasest läbilask (mille puhul loom ei kuku) kuni turjakammi vahelt läbilask või alalõuast läbilask (siin loom ka korraks kukub, aga tõuseb uuesti) ei ole piisav lasukvaliteet et lugeda teda "esimeseks kuuliks"...sellise lasu puhul loom kas paraneb või ka halvemal juhul ka hukkub aga seda siis alles päevade või nädalate pärast e. teisisõnu see loom läheb pärast sellist lasku teoreetiliselt laskja jaoks minema ja teda ei ole võimalik laskjal jälitades kätte saada mõistliku aja jooksul.... st.vaid teist lasku tehes on võimalik loom kätte saada.....tabades teda elutähtsatesse piirkondadesse.
2. selleks "esimeseks kuuliks" tuleks lugeda ikka pihtamist elutähtsasse piirkonda e. teisisõnu see loom oleks teoreetiliselt mõistliku aja jooksul sellest lasust surnud ja laskja teda jälitades tema kätte saanud...
3. armupauk ei ole tabamispauk....see on halastus mitte küttimine....halastuspauk ei ole üldjuhul trofeepauk.
4. vaatamata eeltoodud printsiipidele ei ole elu kunagi nii mustvalge....mitu meest tabavad elutähtsaid piirkondi, kammivahelt lastud loom lastakse tõusmisel üle jne jne.jne ..siin teen kummarduse tormisele (kelle juhitud jahtides olen juhuslikult korduvalt osalenud) kes teeb oma näites(milles ma ei osalenud) salomonliku otsuse jätta trofee seltsile.

lõpetuseks
* kui jahijuhataja otsus ikkagi ei meeldi siis ....juhatage järgmist jahti ise (muideks mede seltis kõik jahijuhataja paberitega mehed juhatavad ühisjahte järgemööda) ....ja tehke seal õiged otsused mis niisamuti ei kuulu edasikaebamisele
* ja näide ka mu elu kõige viletsaimast trofeejagamisest jahijuhatajana : rmk maadele ostetud vasikaluba kuhu jahti minnes rmk pakkus laskmiseks(mitte omamiseks) ka oma laskmata lubasid (tegu jahiaja lõpupäevadega)....lasime vasika ja ka 5+5 pronksi(???)pulli ning rmk esindaja ütles et need sarved kuuluvad rmk-le kuna on nende piirkonna selle aasta suurimad....uskuge mul on laskja ees siiamaani äärmiselt piinlik....seda enam et väidab et need ta elu suurimad kuid seinal neid ei ole