Põhimõtteliselt nõus hr.Tedrega, kuid kas suudab tema seletada kes see siis surmava lasu tegija on. Pole harvad juhud kui seltsis üks selline "määraja" on, ning siis jällegi trofeed kipuvad nagu rohkem väljavalituile kukkuma, kui ülejäänutele. Minu arvates on tähtis et seltskond valikuga rahul on ja kui minu seltskonnas sallitaks neid ***** lihtsalt trofeede pärast, siis vale seltsi valinud olen.
Samas mina suht toreda seltkonnaga lävin, kuna sarnase juhtumi korral nii esimese kui ka teise lasu tegija loovutasid trofee ning panid selle jahimajas seinale. See ainult sisendab enesekindlust seltskonna valikul.

Meil on samad seadused mis Tedergi kirja pani, kuigi vene ajal olid ka muud lood,et enne vaata mehele otsa ja siis alles looma peale.
Lasu tulemus ju lahkamisel näha ja kui kaks meest lasevad siis ikka ju tyeine teiselt poolt.Oli kunagi ka juhus,kui lastud põder pani kaloppi kadunud isa püssi ette.Pärast isa lasku kukkus peahaavaga maha aga esimene laskja oli tabanud südant ja sarved sai omale esimese lasu teinud noor jahimees.Alati ei tähenda esimene tabamus ju sarvi.Oli juhus, kus mees lasi kopsupaugu põdrale kes selle peale aint liikumiskiirust suurendas ja kadus.Lund ja koera polnud ning arvasime, et möödalask, ka otsimine ei andnud tulemust ning tulime ära.Viimane ajaja aga silmas põõsaste vahel maas liigutab midagi ja läks ligemale ning lasi ülestõusnud põdra ära.Kui poleks mees looma silmanud, oleks see ka rebastele saanud ja nüüd võtsid mõlemad laskjad liisku kellele pea seset tegu oli lehmaga.Kuid on endalgi noore jahimehena lastud sarved maasoleva looma armupaugu tegijale antud.Aga siis oli vene aeg.

Jahile minnakse selleks,et loom kätte saada,mitte vigaseks lasta.Jacki jutu järgi peaks põder(või siga,vms.)kuuluma vennale,kes laseb näiteks elukal kõrva peast ära.

Jack eksid nati,kirjas peaks olema lugu vene aegses jahieetika raamatus ,et suuruluk kuulub esimese surmava lasu teinud kütile.Haavlijutt muidu õige.
Aga üks lugu.Olime jänesejahil 4-5-e mehega ja hagijas lõi jänese metsatukast välja ning esimene mees lasi nii,et jänku käis mitu tiiru üle pea kuid hüppas püsti ja vaevaliselt liikus võsatutti keset põldu.Keegi naaberpundi mees nägi, jooksis sinna,lasi paugu õhku ja tuli välja jänes käes ning ise hõikas, et nägite kui hästi ma külge sain.Meiepundi laskja mees aint sülitas ja kogu lugu.Seda õhkulaskmist nägin ise sõbraga kaugemalt pealt aga hakka nüüd jänese pärast õigust ajama,pealegi tohtis siis päevas lasta aint ühe jänese mehe kohta ja looma oli oi kui palju.

Meil laskis eelmine põdrajaht mees põdral esijala alt,põder liipas 100 meetrit edasi kui teine mees piinad kustutas.Kui teist kütti poleks juhuslikult teise sihi peal ees old oleks ilmselt põder siiamaani liipand.Minu arvamus on see kes ikka liikuva looma kustutab on laskja.Kui ikka loom edasi ei liigu ja keegi talle armupaugu teeb seda ei saa küll kuidagi laskjaks titulleerida.Kuidagi segane see jutt tuli, aga loodan et mõttest saate aru!

_

Eriline nahaalsus.Loom kuulub ikka surmajale seega sinule.Tore küll,jälita ja hoolitse,et haavatud looma piinad saaks lõpetatud ja siis võetakse loom kah ära.Tore jahipealik teil.

Ma arvan, et seisa julgelt enda eest, sest nagu küsimust pole, kelle saak. Mul olnud ka kord, kui lasin dubleega vihmaveetorust täistuuridel ärajooksva noore põdrapulli külili ning esimene klemm oma kuidagimoodi kaelapauguga kohe ligi ja et tema sarved. Olin noorem, leplikum ja mida veel. Lõin käega, ei viitsinud vaielda tolle vennaga(jahijuhataja ka veel). Ehk poleks pidanud jätma.
Teine lugu oli faasanijahis, kui sain faasani "kukkuma" ning kuna tihedalt oli kraavil mehi, siis kukkuvat lindu lasi veel kaks meest (no nii, et lind ei saanud maha kukkuda, vaid lasti ülespoole tagasi ). No minust need vennad jäidki sinna kraavile seda asja jagama, et kes ikka viimasena surmas. Lind põhimõtteliselt paistis läbi.
Aga arvan, et Sinu lugu palju selgem ning kui meestel väheke aru peas on, siis peaks saagi ikka looma surmajale austusega üle andma.

_

Minu parim praktika on olnud sellise põhimõtte järgi, et loom kuulub sellele jahimehele, kes looma peatab. Siit paluks mitte välja lugeda, et "sellele, kes armupaugu teeb!"
"Esimene kuul ja viimane haavel" - see tuleneb minu arusaamist mööda kultuurist, kus üldjuhul haavatud suurulukit asub jälitama palgaline "koeramees". Meie jahikultuuri ilmus selline arusaam äkki ja kusagil 90nendate alguses. Mina seda õigeks ei pea, sest meie tavaliselt palgalist abijõudu ei kasuta. Samuti puudvad meil tavajahtidel nö teenindajad (jäägrid, relvakandjad jne)
Endal ei ole kunagi jahi käigus sellist konfliktsituatsiooni ette tulnud. Küll aga olen kuulnud igasugustest analoogsetest jamadest.

Sellega 100% nõus.Nimelt peatab.Sest on kordi nähtud põtru,kes peale pauku jäävad shokis seisma,maha ei kuku.Ja siis üliagarad hakkavad temast sõela tegema.
Teine moodus-TAVALISELT kukub loom sellele küljele,kust surmav kuul sisenes.Ehk kui pole puid/kände,mis kukkumist takistavad,juhtubki nii.Aga seda just rindkere paugust.Enda nädal tagasi lastud vimane põder-galopist kaelaluu pauk-pani ta peaaegu kukkerpalli tegema ja lamama jäi sisendhaav ülesse.
Mis puutub "palgalisse koeramehesse",siis koera poolt leitud haavatud ulukilt jagatakse ka koerale võrdväärne teistega portsion.Ja tabajaks ikka laskja,mitte koeramees,kui see esimene pauk ikka surmavasse tsooni läks.Selliseid olen kohanud,aga harva-rohkem jagatkse ikka naistele/ämmadele,kes just "portsioni" järel kaasa võetud ja keda terve päev peale esimest aju metsast välja otsitakse,"koeramees võib aga soolikad võtta"

Lihtne küsimus, kas oleksid selle hundi ka siis tabanud, kui kaaslane poleks teda haavanud?
Eks ta muidugi mõru pill on alla neelata, aga mis teha.
Parimat

See juba kaaslase viga, et kriimustas ja eks neid eksimusi haavamise näol tuleb ette kõigil ning seal pole küll kedagi teisi süüdistada kui ainult ise ennast.

Sinu loogika järgi kuuluvad ka kõik kütiliinil lastud ulukid ajajatele,sest kui ajajaid poleks,poleks ka uluk kütilinile tulnud .Mõru pill jah
Looma kerge haavamine ei anna mingit õigust pretendeerida trofeele,kui just ise teda ei taba.Vältimaks just selliseid situatsiooni olen mina,kui koeramees,haavatud uluki jälitamisele koertega võtnud kaasa just laskja,kes vere vabastas.Ja siis,kui koerad hakkavad seda looma piirama,võimaldanud "haavajal" oma viga heastada.Paraku olen ka piisavalt palju näinud üliagaraid tegelasi,kes kuuldes koerte tööd aju sees on jooksnud kütiliinist metsa ja enne mind,koertejuhti,jõudnud ulukini ja seal püssiga vehkinud.Ja kõige huvitavam on see,et pole suutnud neile selgeks teha,miks see vale on .Nendel jäi ikka õigust ülegi!

Jahimehe kursustel A. Lillemäe rääkis kah et viisakas oleks ikka trofee surmajale jätta. Edu vaidlemisel!