Eesti Jahimees nr 3. 2009 lk 32. "Loojuva päikse taustal seisis kääbusmändide vahel hiiglaslik hirvepull. Hiilisin lähemale ja kolmekümne meetri kaugusel märkas koeraga lahingut pidav hirvepull mind. Hirv kangestus, vaatas ümberringi, hindas olukorda ja nähes selle lootusetust, jäi rahulikult paigale, mulle otsavaadates. Kaitseriiv maha, püss palge ja optika libiseb üle uluki. Ja peatub kui näen ta silmi. Suured. Niisked. Ja peegeldavad põlgust ja ükskõiksust. Lase! . ... ja püss ei tõuse enam".
Müts maha sellise mehe ees!
Oma sellesuvised, vast kuldsed sokusarved ei seisa mu suvekodu seinal teiste sarvede kõrval märksa lihtsamal põhjusel- loom heitis, peale pooletunnillist hiilimist, pikali mäletsema.

Njaa, elamus missugune, aga teadupärast on inimene ainuke imetaja kes suudab eluinstinkti alla suruda ja surma minna. Mul ka medalisarved metsas, võibolla järgmine hooaeg toon ära

Jah lugesin ka ,müts maha.Endal kohe meenus mitmeid juhuseid seakarjaga kus põrsad hulgas.
Kas söödal või põllus vahet pole kui ikka kindel pole siis jääb minul pauk tegematta.
Emise laskmisest olen suutnud 20 aastase staasi jooksul hoiduda.
Meil on mehi küll kes esimese sea selja pihta tuld annavad.Ega need mehed söötmise ja söödavarumisega ei tegele ka.Eks see südametunnistuse asi.

"Hirv kangestus, vaatas ümberringi, hindas olukorda ja nähes selle lootusetust, jäi rahulikult paigale, mulle otsavaadates. ... Ja peatub kui näen ta silmi. Suured. Niisked. Ja peegeldavad põlgust ja ükskõiksust. Lase! . ...".
Pragmaatik ja küünik nagu ma olen, pean muidugi kõik ilusa ära rikkuma (mis parata, töö selline ). Säherdust "Streljai menja!!!" mõtet ei saa kohe kuidagi hirve peas tekkida - tema aju ehitus on selleks inimese omast liialt erinev. Ilmselt loom ei adunud lihtsalt päris täpselt olukorda - ei taibanud, et metsast ilmunud kuju on jahimees (püssiga, kellega kaklema minna pole mõtet) ja kuna koera kisast olid närvid juba krussis, siis ei suutnud otsustada, kas põgeneda või rünnata.
Jahimehe poole pealt: justkui õilis ja üllas tegu, aga samas on sealt ainult väike samm edasi lääne-euroopa aristokraatlike jahitraditsioonide juurde (koertega uluki surnuksjooksutamine, odadega suskimine jne), mis (koos moodsate "püüa ja vabasta" kalapüügipõhimõtetega) liigituvad minu jaoks juba loomapiinamise alla. Oleneb kui pikalt ulukit enne laskmisvõimalust taga on aetud. Mäletsema heitva soku laskmata jätmine on tiba teine ooper - sokk ei teagi jahimehe lähedalolekust.

"Hirv kangestus, vaatas ümberringi, hindas olukorda ja nähes selle lootusetust, jäi rahulikult paigale, mulle otsavaadates. ... Ja peatub kui näen ta silmi. Suured. Niisked. Ja peegeldavad põlgust ja ükskõiksust. Lase! . ...".

Muidu ilus jutt ja kena lugeda aga eks ta ülespaisutatud on.Olen ise ka neid hirvepulle näinud ja nii mõnegi küttinud aga vot seda põlgust silmades "lase" pole veel näinud.Viimane lugu juhtus Lätimaal.Koerad läksid haavatud pulliga üle piiri (tagumine jalg vigastatud) ja mina muidugi järgi (püssi jätsin eelnevalt Eestisse).Seisin siis hirvepullist ca 10m eemal ja vaatasin temaga tõtt.Mingit põlgust tema silmis ma ei näinud,küll aga nägin hirmu ja paanikat ning viimast jõudu kokku võttes tegi see hirv sealt minekut.Iga loom võitleb ikka oma elu eest,mitte aga ei mängi kangelest.

Head inimesed.Kas on mõtet Agut torkida.Pean tunnistama, mul on respekt selle mehe ees .Seda hirvepulli lugu rääkis ta mulle 4-5 a tagasi,kui tal polnud kriipsugi kirja pandud.Oma kogemustest on jäänud hirvest mulje,kui ühest analüüsivõimelisest loomast.Ise olen rohkem varitsus-ja hiilimisjahi fänn ja olen alati ulukile halastanud, kui ta minu jaoks häbematult varakult ennast pakub.Näiteks,jõuad suures valges metsa äärde,vaevu jõuad ennast korda seada,kui ta juba tuleb sulle vastu.Ei tõuse siis mu käsi.See viga mul juba mitu aastat.Tahaks natuke metsahääli kah kuulata.Laskmiseks leiab ikka aega.

Seda asja nimetatakse mängu iluks/võluks ja kõik ei peagi sellest aru saama nagu paljud ei saa ka sellest aru, et hea konjak on hea konjak ja mõne jaoks kõik üks ja see sama puskar, mida kodus kunagi aetud. Kui oled palju elusid võtnud (mis on tegelikult ju nii lihtne) siis on nauditav vahel seda ka mitte teha, kuigi käega katsutav võimalus selleks olemas.
Aga mõnedel lihtsalt on veres igast asendist ja iga ilmaga ära tinutada loomale. Sinna pole miskit parata.

Seda mängu ilu ja muud võlu sobiks nautida ikka varitsusel või hiilimisel. Aga koeraga loom lendu lüüa,ära hirmutada ja ummikusse ajada ning siis sealt mingit ilu leida??? kuidas keegi,mina eelistan esimesi varjante.Samas koeraomanikuna ei poolda ma ka koera narrimist sellisel moel.Ei oma Agu vastu midagi isiklikku,lihtsalt vaated on sellised.

Eks need eetikamõtted tekki ikka jahimeeste endi peas,loom nüüd inimese eetikast kinni küll ei pea ja omaks ei võta,temal teised vajadused ning elu eest võitleb lõpuni iga elusoled.Aga aukartus elu ees on ka minu arvates õige.

Hea Kellapoiss. Minul pole respekti ühegi Agu ees ja pole ma ka ühtegi teadlikult torkinud. Märtsikuu "EJ" pole minu postkasti veel jõudnud ja sestap kommenteerin lihtsalt Beretta tsiteeritud lõiku. Ja too tsitaat tundus rumal jutt olema.
Aga kordan veelkord, et see "mängu ilu" sõltub sellest, mida saakloom on pidanud enne tema surmamiseks soodsa situatsiooni tekkimist läbi elama. Kui looma läbielamised on olematud (ei teagi, et talle jahti peetakse) või tühised (koer haukus paar minutit), siis on uhke tunne ta laskmata jätta. Aga kui loom on tagaajamisega ära vaevatud ja "purki" aetud, siis minu isiklik aukartus elu ees nõuab tema kiiret lõpetamist. Ja veel ärge unustage, et pauku tegemata jättes teete te teene ainult iseendale (mis on loomulikult mõistlik, kes see ikka kassi saba kergitab ...) - loomal pole sellest sooja ega külma. Mõistet "halastus" tunneb ainult igavlev tsiviliseeritud inimkond, loomad ja loodusrahvad seda ei mõista - looduses on pääsemine ainult põgeniku enda teene.

Mosse kirjutas:
looduses on pääsemine ainult põgeniku enda teene.[/quote]

Stiilne näide:
http://www.youtube.com/watch?v=-rlS3N0LqUY

see viimane klipp oli küll hea

Kas me ikka teame metsloomadest kõike? Alles hiljuti oldi arvamusel, et loomad ei tunne valu, aga nüüdseks see arvamus ümber lükatud. Ka ollakse arvamusel, et loomad ei mõtle ja kahtlematta ei mõtle nad inimkeeles, aga kas ka mitte helide, piltide ja lõhnade keeles??? Aastaid 15 tagasi oli omapärane juhus põdraga ligi tund aega järjest peitust mängida, miks ta seda ilma mingi põhjuseta tegi on jäänud siiani arusaamatuks. Lihtsalt selle asemel et jooksu panna hiilis ta puu tagant puu taha ja kui mul ära viskama hakkas ja eemaldusin hiilis mulle järgi, pannes mind jällegi vastutegevusele. Kogu see luuremäng kestis kuskil tunni ja lõppes sellega, et põder unustas külje puude vahelt nähtavale. Mis oli selle põhjuseks? Ei olnud läheduses rivaali ei vasikat, nähtavus oli hea, st. ta sai jälgida minu liikumist lausa 4-50m pealt(loom lihtsalt liikumatut kogu ei erista) ja selles olukorras pidi tal olema pilt selge kellega tegu. Loom oli igati terve, heas vormis, koera mul ka ei olnud, ning puudus igasugune loogiline põhjus, mis takistanuks teda tavapärasel moel ära jooksmast.

Õige ta on, et seda tehaksegi ennekõike iseenda pärast ja enda sees on see mängu ilu võlu. Olgu ta siis milline tahes. Ja nii naljakas kui see ka pole on iseenda õnn just üks egoistlikumaid asju, ka teistele teenet tehes ja seda ise nautides. Ühisjaht on teine teema, seal mängivad seda mängu ka teised inimesed.

Olen palju pauku jätnud tegemata sokule jooksuajal, kui ikka ilmneb, et emane ka ligi ja trall alles pooleli. Kuidas sa kütid kesk kanget armastust.
Samas vahtides netist suurte jahikultuurmaade(keda EJS ka meile nina ette viskab kogu aja ) Saksa ja Poola videosid olin siiralt üllatunud kui sellises olukorras kütiti nii, et silm ka ei pilgu. Lõputiitrites veel jookseb kangete küttide video teinud ettevõtmise kontaktid. Minu jaoks devalveerib see nn eurojahikultuuri jäädavalt.