Paremini ei oskagi öelda.
Peale enda sisse salvestatava mängu ilu, salvestub sinna ka muud taaka.
Lasksin eile selle kevade 2 esimest kobrast. Aga.... nagu ütles Uulu all eelmisel sügisel pardijahis üks Sindi taat meeste kohta, kes summisid kõike mis lendas- ne sebe, ne ljudjam.
Lasksin vees ujuvaid loomi. Ja sinna nad ka jäid. Tabamused endaarust suht head, kraav lai vaid meetrit 4, vett vast meeter, põhi tasane, voolu praktiliselt ei ole, korralik koprasulane teleskoopridva ja suure kolmikuga tipus kaasas. Jahmerdasin ridvaga pool tundi ja ei midagi.
Päris Laskurkorpuse Sõrve dessanti teha ei tahtnud
Tulemus- sitt tunne ja öösel unes uuesti jahil. Nüüd juba sileraudsega vindi asemel. Aga lasuni vist ei jõudnud.
Vana tarkus ütleb, et oota kuni kaldele tuleb. Teine tarkus ütleb- lase ära, paremaks situatsioon ei lähe. Tulingi teiseks- gorjatšie estonskije parni.

Mina olen aja jooksul seda õppinud, et mitte loomad ei ole palju targemad ja inimesele sarnasemad, kui enamasti arvatakse, vaid vastupidi (muidugi kõik on relatiivne ja sõltub taustsüsteemi valikust). Siin tulebki mängu see, mis kakuke ütles: "Õige ta on, et seda tehaksegi ennekõike iseenda pärast ja enda sees on see mängu ilu võlu. ... " Tuletage meelde Sigmund Freudi, kes (siinkohal tema teooriat äärmuseni lihtsustades) ütles, et kõiki meie liigutusi määravad kolm tegurit: nälg, surmahirm ja suguiha. Nii lihtne (või tegelikult keeruline) see eluke ongi. Mängu ilu käib muide selle viimase teguri alla: lasu tegemata jätnud jahimees tunneb end parema inimesena, käitub koju minnes parema inimesena nii et ka tema naine näeb teda parema inimesena ja ... kas ma eksin?
Nii ta on, isegi samariitlus on tegelikult egoism - teisi aidatakse ainult selleks, et endal (vahest küll väga kaudselt) paremini läheks.

Väga hea.

artiklit lugedes tundus, et selline ilus ilukirjanduslik (ei ole mõeldud halvustavalt) jutt.

Taspisi loen ka vanemaid teemasid.
Enne sokujahte ning muidki jahte oleks ehk sobiv see teema siin uuesti üles soojendada. Tegemist on ikka väga olulise väärtushinnanguga (aukartus elu ees) ning meie jahimeestel tihti kadumaläinud iidse seadusega. Olen lausa kindel, et aukartuse puudumine elu ees on üks suurim eksimuste tekitaja jahinduses/jahipidamises.
Teemas on muuhulgas ka kommenteeritud, et tegemist ilukirjandusliku lähenemisega. Arvan (oma kogemustele tuginedes), et sageli tegemist ikkagi erinevatel intellektuaalsetel tasanditel asuvate elusorganismide kommunikatsiooniga. Sellest hoolimata pakun Teile tsitaadi ilukirjandusest, et ehk leiab paralleele reaalse elu tarbeks.
"Mees, kes teadis ussisõnu" Andrus Kivirähk:
Kui naeruväärne tundus meie lihtsa toiduhankimise mooduse kõrval külainimeste nõme jaht, kus ühte põtra pikki tunde taga aeti, hulk nooli huupi võssa läkitati ja seejärel ikkagi üsna sageli paljaste kätega ning pettunult koju mindi. Oli ju vaja vaid paari sõna, et põder enda voli alla saada! Nagu praegugi. Suur ja tugev põder lesis minu jalge ees ja ootas hoopi. Ma oleksin võinud ta ühe käeliigutusega surmata. Aga ma ei teinud seda.
Selle asemel võtsin ma õlalt lähkri ja pakkusin põdrale juua. Ta lakkus vaguralt. See oli vana pull, päris vana - pidi olema, sest muidu poleks ta mäletanud, kuidas peab käituma üks põder, kui inimene teda kutsub. Ta oleks rabelenud ja rapsinud, püüdes kas või hammastega puulatvadest kinni hoida, samal ajal kui iidne sõnajõud teda minu poole kisub, oleks tulnud minu juurde nagu narr, kuna ta nüüd tuli kui kuningas. Sellest pole midagi, et ta tuli tapale. Ka seda peab oskama. On selles siis midagi alandavat, kui alistutakse muistsetele seadustele ja kommetele? Minu meelest mitte. Ma ei tapnud iialgi ühtegi põtra lõbu pärast - mis lõbu sellest teost ikka leida võib? Meil on vaja süüa, toidu hankimiseks oli sõna ja seda tundsid ka põdrad ning kuuletusid sellele. Alandav on kõik unustada, nagu need noored metssead ja kitsed, kes sõnu kuuldes põiena lõhkevad. Või külainimesed, kes käisid kümnekesi püüdmas ühte põtra. Lollus on alandav, mitte tarkus.

Aukartus elu ees peab ikka olema, ainult see on igaühel erineval määral ja väljendub erineval kujul. Ma ise ei ole kunagi laskmata jätnud kui loom ees seisab ja selle looma laskmise peale on välja tuldud. Kui keegi teine seda teeb, olen siiani pidanud seda tema eraasjaks ja pole minu asi teise otsuseid kommenteerida. Kui ta teeb seda minuga koos ühisjahil, siis peab ta ikka hästi põhjendama, miks nii käitus. Üldiselt on aktsepteeritav, et on erinevad arvamused ja käitumismudelid, peaasi, et üksteisele teiste eetikat peale ei suruta. Näiteks ei mõista ma üldse seda püüa ja vabasta stiili kalapüügis, mida jõulislt propageeritakse ja peale surutakse - kui rohkem süüa ei jaksa ja müüa luba pole, siis lõpeta püük. Lisaks on kala käes siis kui ta on kotis, aga kotist (pärast pildistamist) vette tagasipääsenud kala ei saagi minu arvates oma kontole lisada, poolik lõpetamata lahendus.

Kommentaariks selle kah muidu aktsepteeritava mõtte kohta. Erinevad arvamused, mõttemallid ning käitumismudelid on heas mõttes mitmekesisuse pärast ikka vajalikud. Küll aga on alati vajalik etalonide loomine ning nendest kinnihoidmine. Pean silmas ennekõike põhiväärtuseid, mille alla kuulub ka aukartus elu ees. Ühesugune elu ju kõigil elajatel sees, üksnes intellektuaalsus eristab tasemeid. Lause teine pool "... peaasi, et üksteisele teiste eetikat peale ei suruta." aga ajendas seda postitust tegema. Ehk, kui keegi ei tunne aukartust elu ees ning teeb jahi käigus palju totrusi, kuid ei suru oma seisukohti kellelegi peale, siis oleks nagu kõik korras! Viimastel aegadel on hakanud domineerima (ilmselt olude sunnil) selline mõttelaad, et mul on seisukoht vaid siis, kui konkreetselt mind miski asi puudutab. Kui ei, siis kõik ok. Teisisõnu pole minu asi, mis teised arvavad/teevad, kuid koos minuga nii ei sobi.

Ma ei oskagi nagu midagi vastata viimasele postitusele - aukartus elu ees peab loomulikult igaühel olema. Aga see väljendub erinevates situatsioonides erinevalt ja meil on erinev tundlikkuse aste, ka jahimeestel kui meid omavahel võrrelda. Nii et kui üks mees mingis situatsioonis otsustas mitte lasta, sest tundis, et nii on õige, siis pole tõesti kõrvaliste meeste asi seda kommenteerida. Austame seda tunnet. Samal ajal ei pruugi teisel mehel seda tunnet tekkida ja tema laseb - ega ta selle poolest eetiliselt halvem ei ole. Muidu kisub jutt juba sinna suunas, et ongi eetilisem mitte lasta ja õigem juba pilti teha. Ühisjahis aga peab nende tunnetega ettevaatlikum olema - kui ajajad on oma töö teinud ja põdra ette ajanud, siis võivad nad lasku mitte teinud mehele küsimusi esitada, kas kütiliin on ikka tema õige koht. Kui selline asi juhtub jahimehel üks kord elus, siis ehk saadakse sõbrast aru.

Ühinen duv kirjutatuga ja oponeerin mossele. Ega me ei tea neist teistest elusolenditest tuhkagi. Tegelikult ei tea ka inimesest väga paljut. Ja kahjuks oleme vastandanud end muule loodusele, end kõrgemale sättinud. Pole filosoofiat pikalt uurinud, aga endale tundub, et selline upitamine on kuidagi seotud tehnilise revolutsiooni tekkega (loodusrahvad käituvad hoopis teisiti). Nende arengute tulemusena lohutame end silmakirjalikult, et ju ei tunne/mõtle teised elusolendid sarnaselt (või kohe üldse mitte) ja see nagu õigustaks nende puhul sellist käitumist, mis inimloomade vahel lubamatud. Aga järjest enam selgub, et ega me nii väga palju erine kui arvame (ei aju osas ega muus - muideks biokeemiliselt oleme ka hirvega üle 95% sarnased). Väga ilus algus on järgnevas artiklis ja seal on muugi päris huvitav ja mõtlemapanevat. http://forte.delfi.ee/news/teadus/enami ... d=44707075
Ja veel üks ilus uurimus kus väidetakse, et millegi pähe määrimisel reklaami abil oleme sarnased
http://forte.delfi.ee/news/teadus/maail ... d=48568687
Nii, et aukartus elu ees (ka looma elu ees) on igati huvitav ja arendamist vääriv teema. Ise ei usu eriti üleloomulikku ja kõrgematesse jõududesse aga Kiviräha konstruktsiooni filosoofiline sügavus on hämmastav, mille üheks mõtteteraks on ka see, et kui me end loodusest välja arvame (külarahvas ju vastandas ka end muule loodusele), siis kaob ka suur hulk teatud võimeid loodust tunnetada ja juhtida ja tulebki suure kära ja teadmata tulemusega klapperjahte pidada, et toidust lauale tuua. Ainet mõtisklusiks nagu ütles Stirlits.