Mida sa sellele seaduseandjale esitad? Seaduses ju jahiohutus ilusti kenasti kirjas. Täita tuleks neid lihtsalt.

Läks vist teemast välja.
Mõtlesin midagi ńiisugust viewtopic.php?f=14&t=2863

Mulle jääb arusaamatuks, et mida soovitakse seaduses muuta?

Sellised mehed peaksid psühholoogiga natuke vestlema. Endal on ka mitu korda kuul mööda vihisenud, kuid need olukorrad on olnud enda halvast kohavalikust. Mõned unustavad looma nähes kõik muu lihtsalt ära ja see on päris suur probleem. Ei häbene öelda, et olen ise käinud psüholoogi juures kui elus rasked hetked (mitte jahiga seotud) on ja olen aru saanud, et inimeste reaktsioonid tulenevadki nende psühholoogilistest eripäradest, kuid psühholoogi abiga saab nii mõndagi muuta. Ise jätan alati ohtlikus olukorras laskmata ja ei lase sellest häirida, kui pärast manitsetakse, et oleksin pidanud ikka laskma. Ning hooajale tagasivaadates on selge, et olen täiesti ohututes situatsioonidest lasknud lõpptulemusena rohkem loomi, kui need manitseijad, kes ennem laskmist situatsiooni läbi ei mõtle.

Jutt küll üldiselt õige, kuid psühholoog sulle küll selgeks ei tee millal lasta ja millal mitte . See, et on olemas selline kontingent jahimehi, kes looma nähes kohe ka lasevad olen minagi näinud. Minu isikliku arvamuse järgi on tegemist selliste meestega, kes on väga vähe jahil viibinud (s.o. ei suuda uluki nägemisest tekkivat adrenaliinilaksu enam kontrollida) . Ja neid on nii noori kui ka vanu. Analoogne värk ka pukis istudes- algaja jahimehena võttis nn. värina sisse ja tahtsid kohe lasta nii kui loom silmapiirile sattus. Nüüd istud rahulikult ja lased loomad sööma, vaatad, valid millist lasta ja alles siis hakkad teda optikasse püüdma, et ka lasu tulemus hea oleks.

Teatav tendents on tõesti jahis veedetud tundide ja paugu kontrollimise vahel, aga ma pole kindel kas seal otsest põhjuslikku seost on (aga kohe kindlasti pole see ainus põhjus). Mina olen kohanud ka nii jahis veedetud aja kui ka lastud ulukite poolest väga staažikaid mehi, kes kuidagi sõrme sirge hoida ei suuda. Üks neist tunnistas mõningase eneseirooniaga, et jah, tahtejõudu napib (paugu tegemata jätmiseks siis). Aga võib-olla ka erand kinnitab reeglit.

Eks mehed ole jah väga erineva psühholoogiaga. Mõtlesin siin, et üks põhjus võib olla ka selles, et enamasti on ainueesmärgiks loom kätte saada. Ja juba see kinnisidee kannustab neid tobedaid eksimusi. Loomulikult on jahi eesmärk ju loom tabada, kuid ei hinnata õigesti pingeolukordi ning keskendutakse vaid loomale. Ka see, et tihti muutub luure jahiks, näitab, et pole aega ega tahtmist pisut valida, piirkonna loomad selgeks teha jmt. Pukist "enneaegne pauk" ilmselt jah kogenematusest-kärsitusest.

Muidugi on väga oluline osa jahijuhatajal ühisjahil, sest "pehme" juhtimise all kipub igasuguseid asju juhtuma. Kas siis ajumehed liiguvad nii nagu ise tahavad või mõni "tublim" mees otsustab oma individuaalseid oskusi näitama hakata või pannakse ohtlikumad mehed lihtsalt vale koha peale.

Kuidas mõjutab jahiohutust ajajate liikumine?

Ronivad enne jahi lõppu kütiliinile töllerdama.

See on ka nii ja naa, kuna ajusse võib lasta. Tihedas kuusetihnikus pole vist ka väga meeldiv ajajana kükkida ja oodata aju lõppu või küti kuuli?

Kui ajaja jõuab enne teisi välja, siis ütled talle "Koht"

Ajaja peaks olema ise juba käinud sõnakuulekuse algkursustel ja teadma oma "kohta".

Tegelikult väljendusin vähe viltu. Mõtlesin ikka kütte, mitte ajajaid...sorry

Tegelikult on pea kõikidel enamvähem võrdsed võimalused jaht untsu keerata või ohtlik olukord tekitada, vahet pole - ajaja või kütt. Kõik on tahtmise, oskuste ja halva õnne taga kinni.