Veelkord jahieetikast

[aadu kadakas]

aadu kadakas kirjutas:
Kui naljapala, olgu siis...
..., kuid Sooviku ilmselt rääkis jahieetikast selle õiges tähenduses ning mehe oma hinges iseendaga tehtud kokkuleppest ja see liitub ka aukartusega elu ees. Ilmselt jahieetikast mittekinnipidamine (ebaõige jahipidamise õigustamine) ilmselt pole meil rebaste arvukusele piiri suutnud panna.


Viimasest lausest ei saa kohe üldse aru, loe nii- või naapidi.

Ja ei olnud päris naljapala. Pigem oligi mõeldud õela torkena pidevalt "jahieetikast" jahujate pihta.
See läheb küll sellest teemast kaugelt mööda, seega võiks kuhugi mujale kobida.
* Ole nunnu ja defineeri "jahieetika selle õiges tähenduses"
* Sa liha sööd? Mis kuradi aukartus elu ees?
* Rebane ei ole mitte põhjuseta lindprii sellest ajast alates, kui inimkond loomi kodustama ja põldu pidama hakkas.

päikest,

Mul pole küll mingisugust põhjust "nunnu" olla, kuid siiski pean õigeks reageerida. Sooviku ja Aivar00 vastused jäid küll kahjuks rebasejahi teemasse maha, kuid ehk saab needki siia, kui moderaatorid õigeks peavad.
Kõigepealt soovitan lugeda jahieetikast kasvõi näiteks "Jahimehe käsiraamatust" (T.Randla, 1979) lk. 168-173. Eks on palju muudki materjali.
Tsiteerin: "Jahieetika all mõistetakse jahimehe moraali. Inimesel, kes liigub looduses püssiga, tekib loodusega eriline vahekord. Selle vahekorra sisu on kohustused ja austus looduse vastu, südametunnistus ning jahiõnn. ... Austus elusa looduse vastu on terve moraali avaldus. Jahimehes ei tohi iialgi vallanduda kirg loomi tappa. ... Südametunnistus ja jahiõnn on mõisted, mis tegelikkuses samuti lähtuvad jahimehe suhetest loodusega ja mis ajapikku ka oma sisu muudavad. Kui jahimees tõttab metsa röövulukeid hävitama, et kasulikke päästa selleks, et neid oleks küttimiseks võimalikult palju, minetab ta oma südametunnistuse, sest enne seda kuulutas ta jahipidamise - oma armastatud harrastuse - otseselt sõltumatuks saagist. Teiste sõnadega, jahimehe südametunnistust ei tohi teha sõltuvaks hea ja kurja, st kord kasulikeks ja kahjulikeks liigitatud metsloomade antagonismist."
Muuhulgas magavat looma pole eetiline küttida.
Moraali ja eetikat on vaja inimesele enesele. Ja kohe kindlasti ka jahimehele.
Küsimus pole üldse selles, kas liha söön või ei. Küsimus on intellektuaalses tasemes.
OT! aga mõtteaineks looduses käitumise kohta. Korra olin metsandusliku eksperdina kaasas, kui üks metsaomanik oli kogu oma metsa "seljatanud" ning inspektsioon päris, miks nii? Vastus oli, et kõigil oli mingi defekt, vähemasti kõverad olid. Kui uurisin, et eks enamikul inimestest on ka mingi "defekt", kas peaks ka nagu samamoodi käituma, sain vastuseks; "absoluutselt"!

[valaskalakene]

Tänud! Seda raamatut pole ma lugenud. See tsiteeritud osa vähemasti on küll ajastule kohane ümmargune mittemidagiütlev jura.
Kas keegi ei ole tõesti kirja pannud midagi enam vähem ammendavat, kust minusugune puupea, kui tekkib näiteks mõte magavat või tiinet looma lasta, saaks järgi vaadata kas see ikka on eetiline. Nagu kümme käsku näiteks või kommunismiehitaja moraalikoodeks. Praegu jääb mulle küll tunne, et niipalju, kui on eetikast rääkijaid, on erinevaid eetikaid.

Ma ei tea, kas see, et magavat looma ei ole eetiline lasta, on sinu eetika osa või on see sealt raamatust pärit, aga äkki sa oskad seletada, MIKS ei ole eetiline?

Ma ka tsiteerin natuke, allikas Wikipedia:
Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt.
Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvakas ja teoreetilisele filosoofiale vastanduvaks.
"Eetika" võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika, spordieetika, ajakirjanduseetika, internetieetika, ärieetika, röövlieetika, külaeetika.

Võib vist öelda, et jahieetika on üks sellistest eetilistest süsteemidest?
See paks kiri tsitaadi algul on minu tehtud. Minu arvates on see oluline.
Näiteks on eetiline (viisakas) võõraga tuttavaks saades kätt anda, onju? Miks? See on pärit ennemuistsest ajast kui parema käe ette sirutamisega näidati, et seal ei ole relva ja kavatsused on heatahtlikud. Jne.
Ehk eetika ei ole kunagi tekkinud tühja koha pealt. Mis on eetiline on ka praktiline/otstarbekas/vajalik.

Me ei saa seda kunagi täpselt teada aga ma usun, et kui ürginimene kivikirvega mammutit küttis, oli ta väga õnnelik, kui selle une pealt kätte sai. Millal magava looma küttimine ebaeetiliseks muutus?

Kui kõht on tühi, siis tugevam sööb nõrgema ära. Minu arust on see OK. Jahieetika ütleb mida?

Kui küsimus on "arvukuse piiramises" (mina eelistan "hävitamist"), siis mida tiinem seda parem ju?

Kui kõht on täis, siis tappa selleks, et naabrimehe või -naise ees eputada sarve või kihvaga on minu arust hullem "pikendamine" kui autodega eputamine. Jahieetikud?

Aitab praeguseks, andke tuld!

[aadu kadakas]

Teie jutt on mõnevõrra laialivalguv ning keeruline oleks vastust antud foorumi raamidesse mahutada. Või peaks hüppama fil.puiesteele? Siiski arvan, et isiklike ning üldinimlike kreedode lahtiseletamine ei sobi ka lõppeks sinna.
On ikkagi tegemist normide ja kriteeriumitega, mida inimesed ja ühiskond on kokku leppinud. On täiesti arusaadav, et kui elu raske ja nälg majas, siis ilmselgelt eetilisus kaob/väheneb, kuid see siis näitabki moraalset hetkeseisu. Inimene pole minu arvates mingi loom (omades küll sama koostist, mis muu elav), vaid "mõnevõrra" kõrgema intellektiga, vaimsusega, kui soovite. Seega tuleks aru saada, et tegelikult on universum terviklik ja samamoodi ka terviklik on meie loodus.
Miks magavat looma pole eetiline lasta? Eks ikka seetõttu, et loomal peab olema võimalus põgeneda, enese eest seista. Küllap pole vaja rebast lasta ka enda elushoidmise pärast tänasel päeval. Pealegi on saanud ulukite arvukuse reguleerimisest mitte eriti tark ja läbimõeldud toimetamine. Hävitamise sõna, ma arvan, pole aga sobiv kasutada. Sellise ettekujutusega elusast loodusest ja selle toimimisest oleme soos mis soos. Ja pole mõtet loota, et miskid käsulauad probleemi lahendavad, kui inimene loodust enam ei tunneta.
Aga veelkord, formuleerige äkki täpsemalt, mis Teid selles teemas nõnnapalju vaevab?

[unt]

Vaata, valaskalakene, et eetikat kõige lihtsamini ja ilma Wikipeediata seletada, võiks öelda nii, et see on sügav sisetunne õiglusest. Jah, see võib olla erinevates ühiskondades ja inimgruppides erinev. Aga see on alati õigluse ülim ilming mingis määratletud ruumis. Poliitikad ja suunad (kasulikud ulukid/kahjulikud ulukid) muutuvad. Eetika on püsivam. Ma ei tapa tapmise pärast. Ja ma ei õigusta tapmist mingite ettekäänetega arvukuse reguleerimisest või mis iganes vajadusest. Kui ma oma tapetud ulukit ei söö, ei tarvita tema nahka, ei kaitse tema eest oma pere, naabreid või pudulojuseid või mis iganes sellist, siis mind ei huvita kellegi seisukoht, et neid oleks vaja hävitada. Tappa ja hävitada saab ainult vihates või ükskõiksusest elu vastu. Aga minu eetika ei luba mul olla elu vastu ükskõikne, ammugi looduses kedagi vihata. Kui ma jään nälga ja loom muutub mulle konkurendiks toidu hankimisel, siis ma saan "sisemise õiguse" teda tappa.
Jahieetika, ehk siis küttimise eetika, ei ole võibolla nii range. Aga küttida saab looma austades. Siit tulevadki sellised jahieetika "põhinormid", et ei lasta ujuvat lindu, ei lasta magavat looma, ei lasta tulukeid tiinuse ajal ja palju palju muud. Tiinet looma ei saa küttida - tema küttimine on lihtlabane tapmine, ehk siis hävitamine. Aga tapmine ja hävitamine ei ole jälle küttimine.

[rajaleidja]

Mosse juba teises teemas ütles: Igal jahimehel on oma jahieetika, omad tõekspidamised. Ühe jaoks on ebaeetiline lasta ujuvat lindu, minu arust on see aga väga praktiline Üks ütleb, et magavat rebast pole eetiline lasta, teise jaoks tundub see aga kõige eetilisem: unepealt teise ilma minna justkui kõige parem ju. On ju kõige olulisem looma surmamine kõige kiiremal viisil. Mis vahet siis on, mis asendis ta sellel hetkel on. Räägitakse, et eetiline on anda loomale võimalus. Kas rahus söövat või pulmatralli tegevat kitse/sokku lastes anname neile võimaluse? Võimaluse anname neile siis, kui esimese paugu teeme õhku, siis loeme kolmeni ja seejärel üritame tabada jooksvat looma. Mis puutub tiine looma laskmisesse, siis minu teada suurel enamustel jahiulukitest, kellele peamiselt jahti peetakse, algab jahihooaeg peale jooksuaega või jääb jooksuaeg jahihooaja sisse. Seega emasloomad võivad olla suure tõenäosusega tiined. Ma arvan, et enamustele jahimeestele on oluline see, kui kaua juba tiinus on kestnud.

[valaskalakene]

Aga veelkord, formuleerige äkki täpsemalt, mis Teid selles teemas nõnnapalju vaevab?

Ma proovin - põhiliselt vaevab see, et eetikast jahi kontekstis (jahieetikast siis) on igal (või peaaegu igal) sel teemal sõna võtjal justkui oma arusaam.

... On ikkagi tegemist normide ja kriteeriumitega, mida inimesed ja ühiskond on kokku leppinud.

Ma ise arvan ka, et võiks sedasi olla. Aga kui igaühel on oma arusaam ja samas peaks justkui kokkuleppega tegemist olema, siis midagi ei klapi. Kui on tegemist kokkuleppega, siis võiks see selleks, et ei oleks erinevaid tõlgendusi, kuidagi fikseeritud ka olla. Sellepärat ma küsisin definitsiooni/seletust ka enne.
Näiteks (ja ma ei vaidle konkreetse näite puhul, mis on õige või vale, see on lihtsalt näiteks). ütleb A, et magavat looma lasta ei ole eetiline. B ütleb, et on eetiline. Väga häid põhjendusi saab tuua mõlema väite õigustamiseks. Näiteks (ja jälle ainult näiteks) "loomal peab olema võimalus ennast kaitsta" versus "magav loom ei tunne, ei saa arugi. Kuidas nüüd viisakalt tõde välja selgitada?

... Ja pole mõtet loota, et miskid käsulauad probleemi lahendavad, kui inimene loodust enam ei tunneta.

Aga kui inimesed objektiivselt tunnetavad loodust erinevalt? Tänapäeval on see reaalsus. Veel 150 aastat tagasi oli see tunnetus erinevatel inimestel suht sarnane, täna on tunnetused väga erinevad. Võta talumees, kelle kanu rebane sööb, võta linnamees, kes nelikümmend tundi laua taga istub ja igapäevaselt käib lakk-kingaga ja võta siis veel see mees, kel nälg majas aga kaheraudne nurgas ja siis võta veel mees, kes lihtsalt aja igavusest suht tihti metsas luusib, sest leib on laual niikuinii ja talle see lihtsalt meeldib, aega ka on. Ahjaa, selle mehe võiks ka näituseks võtta, kes Saksamaal maisikahjusid kinni taob kasvatajale, kuna sigadel oma arusaam maaharimisest.
Kuidas siis jääb kas on vaja käsulaudu/kokkuleppe fikseerimist või ongi igal mehel oma eetika? Arusaamine asjast võibki vabalt erinev olla aga eetika peaks justkui laiem kategooria olema ja kõigile enam-vähem sama tähendama?

Teiseks vaevab see, et jahieetikat kasutatakse justkui silmakirjalikkuse kilbina õigustamaks asju, mis võibolla sisetundega kõige paremini kokku ei klapi.

Küllap pole vaja rebast lasta ka enda elushoidmise pärast tänasel päeval. Pealegi on saanud ulukite arvukuse reguleerimisest mitte eriti tark ja läbimõeldud toimetamine. Hävitamise sõna, ma arvan, pole aga sobiv kasutada.

Sa ütled, et reguleerimine pole tark ega läbimõeldud. Ma ei tea kas on või ei. Eetika võetakse appi - "kui tiinet looma ei tapa, siis on OK". Nii või?
Eetikanormid on ajalooliselt kujunenud praktilisest vajadusest/otstarbekusest lähtuvalt. Kui nüüd endale sügavalt silma vaadata ja tunnistada, et käib arvukuse reguleerimine (arutlemata selle üle kas see on tark või läbimõeldud, reguleeritakse ju massiliselt) siis mis kuradi vahet seal on kas loom on tiine või ei? Tiine looma puhul reguleerid efektiivsemalt lihtsalt...
Söögi hankimiseks - siis on lugu tõesti teistmoodi.
"Hävitamine" on teine hea silmakirjalikuse näide. See on eestikeelne sõna, mis asja täpselt kirjeldab. "Arvukuse reguleerimine" on lingvistiliselt ebatäpne ja sobibki hästi sinna vene ajal kirjutatud raamatusse, mida enne tsiteerisid.
Asja sisu ei muutu, vahendid ei muutu, tulemus ei muutu aga asjade õigete nimedega nimetamine on ebaeetiline?
Ajame ümbernurgajuttu ja asi muutub eetiliseks?

Ma ei saa sellest jahieetika asjast aru. See justkui läheks vastuollu etikaga üldiselt - ausus, asjade õigete nimedega nimetamine, sirge jutu ajamine ja teistega arvestamine.


päikest,

[unt]

Mosse juba teises teemas ütles: Igal jahimehel on oma jahieetika, omad tõekspidamised. Ühe jaoks on ebaeetiline lasta ujuvat lindu, minu arust on see aga väga praktiline Üks ütleb, et magavat rebast pole eetiline lasta, teise jaoks tundub see aga kõige eetilisem: unepealt teise ilma minna justkui kõige parem ju. On ju kõige olulisem looma surmamine kõige kiiremal viisil. Mis vahet siis on, mis asendis ta sellel hetkel on. Räägitakse, et eetiline on anda loomale võimalus. Kas rahus söövat või pulmatralli tegevat kitse/sokku lastes anname neile võimaluse? Võimaluse anname neile siis, kui esimese paugu teeme õhku, siis loeme kolmeni ja seejärel üritame tabada jooksvat looma. Mis puutub tiine looma laskmisesse, siis minu teada suurel enamustel jahiulukitest, kellele peamiselt jahti peetakse, algab jahihooaeg peale jooksuaega või jääb jooksuaeg jahihooaja sisse. Seega emasloomad võivad olla suure tõenäosusega tiined. Ma arvan, et enamustele jahimeestele on oluline see, kui kaua juba tiinus on kestnud.

Ei vaidle Rajaleidjale vastu. Ongi palju eetilisi seisukohti. Need seisukohad ongi vastuolulised. Ja igaüks kujundab oma. Ja kas munarakk on hakanud arenema looteks või ei ole seda veel mitte, ei olegi minu jaoks tähtis.
Toon kaks näidet:
1. Olin seltskonnaga põdrajahil, paar soomlast jahikülalistena ka kaasas. Ühtäkki leidsime kraavist, kael ja pea veest väljas, lamava põdralehma. Kuna asi oli minu otsustada, kuidas edasi käituda (meil oli põdraluba täitsa olemas), siis pärast mitmeid ponnistusi teda sealt üles ajada (mitte selleks, et teda tappa!), millised ei kandnud vilja, otsustasin, et tuleb teha armupauk. Arvan, et otsustasin eetiliselt õigesti, sest ilmselt loom oleks sinna jääkülma vette varem või hiljem uppunud. Kui olin sellise otsuse langetanud, siis kargas üks soomlastest mulle kohe ligi ja palus luba ise lasta. Ma olin nõus, sest ei mina ise, ega ka keegi seltsilistest, ei olnud sellest vaimustuses. Aga me oleks asja ära teinud, sest meie otsus oli meie arvates õige ja ainuvõimalik. Kui soomlane siis selle paugu tegi vaatasin ma oma mehi. Kõik olid pea ära pööranud. Aga soomlase silmad põlesid ja suu oli naerul. Ta tappis ja tundis sellest mõnu! Minu eetikasse selline asi ei mahu.
2. Mees lasi soku. Sokk oli haavatuna maas ja kui mees teda lõpetama hakkas, lõi sokk teda jalaga. Sellepeale murdis mees sajatuste saatel sokul kõik neli jalaluud ja alles siis lõikas loomal kõri jahinoaga läbi. Ka see ei mahu minu eetikasse.
Aga kui kellegi jahieetikaase need lood mahuvad - jah, siis ma olen selle vastu võimetu. Ma saan olla ise eetiline omas seisukohas, ma saan oma käitumist propageerida, aga ma ei saa kedagi vägisi oma eetikat tunnustama sundida.

[valaskalakene]

Vaata, valaskalakene, et eetikat kõige lihtsamini ja ilma Wikipeediata seletada, võiks öelda nii, et see on sügav sisetunne õiglusest. Jah, see võib olla erinevates ühiskondades ja inimgruppides erinev. Aga see on alati õigluse ülim ilming mingis määratletud ruumis. Poliitikad ja suunad (kasulikud ulukid/kahjulikud ulukid) muutuvad. Eetika on püsivam. Ma ei tapa tapmise pärast. Ja ma ei õigusta tapmist mingite ettekäänetega arvukuse reguleerimisest või mis iganes vajadusest. Kui ma oma tapetud ulukit ei söö, ei tarvita tema nahka, ei kaitse tema eest oma pere, naabreid või pudulojuseid või mis iganes sellist, siis mind ei huvita kellegi seisukoht, et neid oleks vaja hävitada. Tappa ja hävitada saab ainult vihates või ükskõiksusest elu vastu. Aga minu eetika ei luba mul olla elu vastu ükskõikne, ammugi looduses kedagi vihata. Kui ma jään nälga ja loom muutub mulle konkurendiks toidu hankimisel, siis ma saan "sisemise õiguse" teda tappa.

Aitäh. See on hästi kirja pandud ja ma olen tsiteeritud osaga 100% nõus. See on sinu arvamus/arusaam. Minu oma ka.
Lisaks sellele, et eetika on püsivam, peaks see olema ka üldisem (kui ühe või kahe inimese arusaam, poliitika või suunad).
Midagi (suhteliselt) universaalset. Paljud eetikanormid on kirja pandud ja osa neist saanud seadusteks.
Jahieetikaid tundub olevat peaaegu sama palju, kui sellest rääkijaid.

Ahjaa, sellega, et tappa saab ainult vihates või ükskõiksusest elu vastu, ei saa nõus olla. Tappa saab ka lihtsalt praktilisest vajadusest, söögi hankimiseks näiteks. Või nagu sa ise ütled - kaitsmaks oma peret. Selleks ei pea vihkama või olema ükskõikne elu vastu.

[aadu kadakas]

Kui võrrelda Skandinaaviamaid Eestiga, siis eristub just nimelt nende sotsialiseeritus ja meie individuaalsus. Lihtsalt meie ühiskond on väga kirju oma erinevate käsitlustega moraalist ja eetikast ning ühiskondlikust kogumist ja sarnastest normidest oleme veel väga kaugel.

[rajaleidja]

Ma arvan, et see eetika jaguneb jämedalt võttes kahte lehte. Üks siis selline üldlevinud eetika ja teine selline igamehe enda tõekspidamine. Üldlevinud eetika siis justkui see, et loom tuleb surmata võimalikult kiiresti, põdralehma ei lasta vasika eest, emist põrsaste ja kitse talle eest. Poegimis ajal loomi ei häirita jne. Sellise "individuaalse" eetika alla kuuluks siis juba see sama varasemalt räägitud ujuva linnu ja magava looma laskmine.
Kunagi üks mees ütles mulle ka, et ujuvat lindu ei ole eetiline lasta. Küsimuse peale, miks, ei osanud ta vastata. Keegi kunagi ütles, et ei ole eetiline, ju siis nii on.(Ärge nüüd lugege kohe ridade vahelt välja, et Rajakas lendavat lindu ei lase )

Eetikaga seoses tuli meelde kunagi Lillemäe poolt kirjutatud artikkel Eesti Jahimehest. Käis kuskil jahil ja kiitis nende eetikat ja austust kütitud ulukite vastu. Nimelt seal maal ei lohistata kunagi tabatud ulukit. Alati kantakse. Ja siis ma mõtlesin, et mida küll ütleksid meie mehed, kui järgmisel põdrajahil neile öelda, et vot nüüd on nii, et põder tuleb selga võtta. Nii on eetiline

[aivar00]

tsiteerin:
Ja siis ma mõtlesin, et mida küll ütleksid meie mehed, kui järgmisel põdrajahil neile öelda, et vot nüüd on nii, et põder tuleb selga võtta. Nii on eetiline

Ma arvan, et kui Viljandi naised käituksid samamoodi kui Teadjamehe poolt üles riputatud joonistusel , siis läheksid teie mehed (kaasaarvatud ka sa ise) omavahel kaklema-kes põtra kanda saaks

[valaskalakene]

Ma arvan, et see eetika jaguneb jämedalt võttes kahte lehte. Üks siis selline üldlevinud eetika ja teine selline igamehe enda tõekspidamine.

Vaata - kui on igamehe enda, siis see ei ole eetika. Definitsiooni järgi ei ole. On igamehe enda tõekspidamine, arvamus, komme, tava vms.

Väita, et igal mehel saab olla oma eetika on sama jabur, kui väita et igal mehel võib olla oma ausus, viisakus jne.
Eetika on kõigi jaoks ühesugune. Vähemalt samas ruumis, samal ajal.

päikest,

[sammal.habe]

n2ib, et m6ni mees igatseb ikka kommunismiehitaja moraalikoodeksit taga. et oleks kirjas, k6ik loevad ja joonduvad. kui ei, siis tuleb seltsimehelik kohus.

aga ei ole nii.
eetika on kindlalt piiritlemata, yldlevinud t6dede, p6him6tete ja k2itumisviiside kogum, mis sageli levibki k6neliselt.
ning kas ja milliseid aspekte sealt kodanik jahimees omaks v6tab ja austab, on juba individuaalne teema.
"aukartus elu ees" on Albert Schweitzeri, kuulsa humanisti samanimelise raamatu pealkiri. ja sealt see ytelus tuleb. v6tke raamatukogust, lugege. hea raamat, eesti keeleski olemas. annab m6tlemisainet.

meie esivanemad ilmselt selliseid eetikakysimusi enda jaoks ei pystitanud - puu k2est kysiti enne langetamist luba, karule peeti hingelepitamiseks peiesid jne.
samas, raskuspunktid olid mujal ja jaht oli rohkem elluj22mise teema kui meil t2nap2eval.

[andrus]

See asi peab sul tulema seest ja seda sõnadesse panna on ikka jube raske.Veel vähem mahutada seda kuskile piiridesse.

[Ahto Kattai]

Seltskonnas käitu nii ,et sinu käitumine oleks sulle endale ja kogu seltskonnale aktsepteeritav ! Ja ongi kogu eetika! Ja ilmselt tahame v ei taha võib erinevate seltskondade /kultuuride ja kogukondade eetika olla vägagi erinev.Kui keegi hakkab hullusti vastu rindu taguma ja rääkima looduse mõistmisest (jumalaks olemisest)ja muudest toimetustest mida kõike tuleks teha ja mida kõike ei tohiks teha siis minuarust pole see enam eetika vaid teistele oma tahte peale surumine.See milliseid piiranguid ,uskseid v ebauskseid rituaale inimene isiklikult endale seab on igaühe enda sisemine asi.Mõni mees läheb võibolla kohe koju tagasi ,kui hommikul mõni naine esimesna vastu tuleb.
Selle pika eelneva arutelu juures ma tabasin ennast mõttelt miks me ikka seal jahil tegelikult käime? Kas loodust nautimas ? Aga miks siis püss?; Kas arvukust piiramas? Kas see ikka meile tõemeeli korda läheb? ; Kas toitu varumas ? Kas see ikka on tegelikult vajalik?;Või on siiski selleks põhjuseks moment mill võid end jumalana /otsustajana tunda,kas võtta elu või mitte, inetumalt öeldes tappa?

Hiljuti telekas üks kriisikolletes käinud operaator rääkis oma jutuajamisest snaipriga.Horvaatias v kus iganes see oli.Mees istus oma "kahuriga" kõrghoones ja vaatas läbi optika vaenlase kaht sõdureid kaarte mängimas.Sõdurite vahel pingil lebas suitsupakk ,et snaipril oli suitsunälg, mees otsustas ,lasen maha selle kes esimesena suitsu võtab,olen hetkeks jumal ,kes otsustab! Kas pole siin midagi tuttavlikku?