Üks näide sellest, kuidas jahieetika puhul on kriteeriumiteks inimese suhe ümbritsevasse loodusesse, suhtumine teistesse inimestesse (liigikaaslastesse) ning iseenda hinges tasakaalu leidmine/hoidmine. Selliste "suhete" tase määrab ära meie käitumise. Ka sellise, mis võib teistele tunduda imelik, veider, kuid inimesele endale suhteliselt absoluutse (püha) loomuga.
"ÖÖbikut ei tohi reeta" (raamat Rein Maranist) alapealkiri "Põdra kuningriik":
"Minu vana hea tuttav on kõrgema haridusega jääger Harri Põldsam, temasuguseid on Eestis vähe. Ma ei seedi turist-jahimehi, veidi rohkem kannatan kohalikke kütte, aga Põldsami moodi jäägreid ei mõista ma üldse hukka. Olin näinud, kuidas Harri palus andeks äsja maha lastud sokult (Harri arvas, et mind pole kuulmis- ega nägemisulatuses). Tal on loomadega välja kujunenud oma suhe, just nagu minul on see suhe kõigi elavate olevustega kujunenud läbi kaamera."

Jahieetika - üks vana ja vaidlust tekitav teema

Viimases Jahimehes (juuli-august 2014) on üks tore artikkel "Jaht on rüütellikkuse kool I".
Kuna pealkiri on nii üleva sõnastusega, siis jätsin mitmel korral ajakirja need leheküljed vahele, aga täna hommikul lugesin artikli läbi. Peab ütlema, et nii lihtsalt ja selgelt ei ole ammu keegi jahieetikast kirjutanud.

Siia juurde üks omapoolne kogemus minu enda jahimeheks arenemisel. Olime sõbraga sokujahil, mul oli üsna uus püss ja kange tahtmine pauku teha. Läkski nii, et sokk tuli mulle ette ja lasksin soku ära. Sõber tuli ligi, surus kätt ja muidugi käis sinna juurde veel minupoolne emotsionaalne kirjeldus, kuidas ma pillitasin ja kuidas loom tuli jne. Aga kui hakkasime tabamust kontrollima, siis kuuli sisenemise auk oli küll õiges kohas, ilusasti rinnaku all südame piirkonnas, aga väljatulek ei olnud sugugi ilus. Loom oli minu ees seisnud diagonaalis ja selle tulemusena olin tabanud ka magu. Maksa muidugi polnud praktiliselt ollagi. Sõbra sõnad, et "siin nüüd liha korralikult maitsestatud, pole vaja oma pipart enam raisata " lükkasid mind mainitud artikli kontekstis natuke kõrgemale tasandile - pärast seda jahti jälgin ma alati piinlikult looma asendit ja kui see pole õige, siis jätan paugu tegemata.
Ühesõnaga - tahan öelda, et jahimees arenebki kogu oma jahimeheks oleku aja; et kes kiiremini kes aeglasemalt ja kõik artiklis loetletud arengujärgud tuleb läbi teha. Ja on hea kui sul on kõrval kogenud ja eetilise hoiakuga sõber. Muidu võid jäädagi näiteks "autost laskja" tasandile. Paberite järgi jahimees, aga olemuselt lihtsalt ...

Selle artikli peale mina lihtsalt ohkasin Jutt iseenesest väga õige kuid millegipärast see ei kehti kõikide kohta. Osade jahimeeste "arendajaks" on ainult raha. Võtke kasvõi viimati siingi laineid löönud varakevadine põdrajaht ning koheselt rendijahipiirkonna tagasimängimine nagu mina aru olen saanud samade meeste kätte. Ehk siis sügavamalt peeglisse vaadates on ka meil olemas võrdsemast võrdsemad. Et need asjad reaalsuses nii käivad teatakse tegelikult nii EJS kui ka RMK-s, ministeeriumist rääkimata.
Siin olen ma Ain Aaviku mõttega nõus - rahaahnus jahinduses hakkab vastu.
Samuti ajakirjanduses ringlev kuvand jahimehest kui alkoholiuimas relvaga metsas ringi tuigerdavast mehest...
Kes seda kuvandit aga loob - ikka meie ise

lugesin ka viimaks seda rüütellikuse kooli artiklit.
kõik ju kena. aukartus elu ees, jahimeheks arenemine jne on universaalsed asjad.
ent endiselt tuleb Kuristiku tänavalt kanget kadakasaksluse lehka. ei saadud ka selles artiklis läbi ilma medalitejagamise soovide ja jahikuningate mainimiseta...
samuti on uude saksa keelest tõlgitud Jahimehe käsiraamatusse meie maavillaste wannabe'de poolt külge poogitud Püha Eustachiuse ja Püha Hubertuse tähistamise päevad, mida originaalteoses ei leidu.

edit: link rüütellikkuse-artikli elektroonilisel versioonile: http://www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=333

Oeh... ega see pole ju ka esimene kord (ammugi mitte viimane), kui eestlane tahaks olla rohkem katoliiklane kui paavst ise

BM

Otsin ja otsin jahiajakirjast, et kus neid kuningaid ja medaleid mainitud on - no ei leia! Siis mõtlesin, et kasutan arvutit, et kusagil peab ju ka Jahimehe elektrooniline variant olema, et kasutan seal siis otsingut. Ja ennäe imet - elektroonilises artiklis kirjutise lõpp hoopis teine ja seal tõesti jahikunnidest ja medalitest juttu . . .
Jah, siinkohal olen sammal.habe`ga nõus, et päris jahil päris jahimehed medaleid ei jaga. Ja kui kellelgi on sellise medali ootus, siis ta ikka vist päris jahimees veel ei ole Et on veel arenguruumi