Kas keegi rästast on proovinud? Ja kui siis millist. Lõuna euroopas on nad väga popid jahilinnud, aga omal on siiamaani ikka mingi tõrge ees...

sai neid ikka õhupüssiga lasta

pole ise proovinud, aga kui sul soovi on võin ma suvel tuua sulle mõne, mis ma õhukaga ära olen koksand

Mul plaanis millalgi ära proovida (ma siin ilma igasuguste tõrgeteta ), aga eks see võtab natukene aega enne kui ma mõnele sobival momendil sobiva varustusega manu pääsen.
Ps. Madis (või keegi teine), kui 4 + rästast kätte juhtub tulema ja viitsimist ka asi nii kaugele viia, et kas puhastada ja külmutada ja millalgi minu kätte või enne roiskumist minu kätte toimetada, siis ma võtaks asja ette küll.

Hallrästast mina enne küll ei proovi, kui keegi kes proovind, seda just taevani ei kiida... Jõledalt on nad kõiksugu satikaid täis.
Aga laulurästas tundub kuidagi puhtam lind olevat. Ja vähemalt hetkel neid üsna lihtne lasta - jalutad õhtul mööda sihti, puud raagus ja laulavad ja eksponeerivad end kui jõuavad.
Kui kellelgi on kogemusi, kuda maitseb ja kuda kõige parem valmistada on, siis ootaks huviga!
Ps. Eelmine suvi viibisin mõnda aega lõuna Prantsusmaal, kus peetakse päris kõvasti jahti ja kuna seal muud praktiliselt ei ole, siis on peamiseks jahiobjektiks rästas ja talvike, ja neidki annab tikutulega otsida. Üldiselt loetakse kordaläinud jahipäevaks seda et tuled koju ühe talvikesega, olles päev otsa mägedes roninud ja võsas ragistanud. Rästas on juba hoopis uhke saak
See paneb mõtlema, et oleme ikka õnnelikud küll, et nii külluslikes oludes jahti saame pidada.

Ning just sellepärast, et emakesel Eestimaal veel nõnna palju kõiksugu säädusega lubatavat sulilist ja karvast jahisaaki leidub ei peakski meite jahimehed oma köögikunsti-alaseid oskusi prantslaste eeskujul kaunite laululindude peal timmima hakkama

Isu head

BM

Aegu tagasi nõuti igalt jahimehelt küll varese, küll hall- või hoburästa jalgu ja muudki veel. Vanemapoolne naabri jahimees, kelle hüvanguks neid lasta sai õhukaga, küsis, kas mehed (meie ikka) Rootsi kunni moodi kümnest varblastsest hommikurooga kah tellivad. No ikka! Tehti siis neist rästaist. On ikka hõrk värk küll!
Uudishimu, mitte nälg, on ikka see, mis ilvest, mäkra või muud loojaloodut proovima ärgitab. Ja ka teiste rahvaste tavadest või harjumustest aru saama paneb.
Tasub proovida. Satikad!? No parti puhastades ka neist puudus just ei tule.

kle FEEN ega su juured juhuslikult kuhugi aasiasse ei ulatu?
ise pole proovinud ,ei proovi ka , a meenus kuidas koolis õpetaja kiitis nii rebast,kährikut kui nugist. egas muud kui JÄTKU LEIBA

Pole see teema ,aga juttu ikkagi söögist
Talumees sõitnud linna turule tetri müüma ,teel lasknud ka ühe varese ja turul sättinud ka selle kenasti tetredega ühte ritta.Astunud siis ligi peenike proua ,vahtinud ikka tetri ,lõpuks jäänud pilk varesele ja kohe pärima ,et mis lindu tema on.Talumees vastanud :"Proua ,see on karnaakslindu,see on 25 kopik kallim ".Proua otsustanudgi kohe selle kasuks!
Kivi kotti!

kunagi kutsunud üks mõisahärra teise omale õhtuks külla koovlindu sööma,kokk hakkanud juba varakult vaaritama,aga õnnetuseks söönud kass koovlinnu ära,viimases hädas tellinud kokk mõisa jäägrit et see talle uue koovitaja tooks,jääger läindki jahile ,aga koovitajat polnud kuskilt võtta,last siis varese maha,kokk tegi varese valmis ja pakkus härradele,kui kojumineku aeg kätte jõudis öelnud külaline oma võõrustajale,et oli tore õhtu,aga seda koovlindu ärge rohkem pakkuge,et see maitseb nigu vana vares.

Ma ise oleks sama küsinud, aga prantsuse juurte kohta. Ei tea mina teist konnasöödikut.

Aga konnad muide on head . Peaks kraavi peal käima, enne kui kudemise ära lõpetavad. Kuigi suvel muidugi priskemad.

Nu, tõesti ei ole asiaat, ja ka mitte prantsuse päritolu. Nii palju kui tean, siis suuremalt jaolt eesti ja leedu verd ning sealt siis ka natuke saksamaale ja rootsi
Aga minu jaoks on kulinaarne aspekt ja väljakutse jahi juures tegelikult üks osa. Kui keegi nüüd arvab, et ma vaatangi looma nagu liha, siis see eksib rängalt. Looma hakkan lihana vaatama siis kui ta on juba kas nülitud või kitkutud. Ja minu jaoks on see üks osa uluki vääristamisest, kui loom, mis ka süüa sünnib, lihtsalt minema visata või nahk maha ja siis minema... jääb mul tunne, et osa vääristamisest jäi tegemata. Ja mälestuseks mingi maitseelamus ja õnnestumise korral ka retsept. Igasugused luud, nahad, sarved jms on küll toredad, aga nii head kulinaarset õnnestumist sean neist ülimaks. Ahjaa... nahast esemete valmistamine on ka üks tore väljakutse. Loen siin vaikselt ühte toredat raamatut vahepeal ja mõlgutan mõtteid, äkki jõuan kunagi ka tegudeni

njah, praegu lugedes näiteks laulurästa laskmislihtsusest küsiks, et kas keegi kulutab moona ka karnaakslindudele, keda on uskumatult palju siginenud ja mitte ainult linna vaid ka maakohtadesse ja juba olen näinud vägevaid võitlusi a´la karnaakslinnud vs muud linnud. just just, too elukas käib ilmselt ka laulurästa mune ja poegi hiilimas ja millest siis tulevikus prantsuspäraseid roogi moorida???? võiks vahepeal midagi hiinapärast proovida ehk et kõik mis liigub, see pannile?

Härrased!Meie väga loodussõbralik jahikalender lubab vareseid küttida 01.08-31.03.Edukat prõmmimist!