Ei andnud kohe rahu jutud ja kirjutised kormorani söödamatusest, sain ühe kätte ja eksperiment käivitus. Lähtusin kalatoidulise linnu valmistamise põhireeglist: väldi rasva ja nahka, esimene kupatusevesi viska minema ja kogu protseduuriga katsu valmis saada siis, kui kõrvalisi isikuid kodus ei ole. Antud juhul läksid käiku rinnalihad ja reied. säästsin ennast tüütust nükkimise ja nülgimise tööst. Käntsakad olid ööpäeva leos puhtas kaevuvees. Esimese kupatamise ajal tuli tõesti aktiivselt kööki tuulutada, teise keedu ajal olukord normaliseerus. Sool, must terapipar ja paar loorberilehte olid maitseks. Keetsin kuni pehmeks sai. Tulemusega jäin rahule. Nende ridade kirjutamise ajal nosin reit. Maitseb täpselt nagu kormoran st koskla, haha ja auli puhul esinevat traani maitset ei ole, on omapärane täiesti talutav maitse. Liha on tumedapoolne, keskmiselt kiuline. Mida veel? Ots on lahti tehtud, Feen ja teised metsakokad, olge julged, asi pole sugugi nii lootusetu. Mida Muki asja kohta ütleks teate isegi.

Kõik kõlbab süüa, mis ei karju hamba all. Kord lasin suure ilusa rebase. Nahk võetud, vaatasin kobe tükk, keedan koerale. Kui keedetud sai kutsusin koera ligi, et säh söö! Koer tuli köögiuksele, vedas ninaga õhku, ütles silmadega - söö ise! Mul kargas hing täis, tõin kaks õlut, kallasin kintsutükid ohtra majoneesiga üle, kuna maitseaineteta keedetud, ja sõin. Ja täiesti norm roog - umbes nagu keedukana majoneesiga!