Pärast suitsu soola panemine oligi selleks, et maru kaua säiliks. Nii võeti veel liha pool aastat hiljem kasutusse, kui tarvis läks. Ega siga väga tihti tapetud ja ega meitel ei tehtud slaavipäraselt - kes notsuse tappis, see tervet küla toitis ja nii käis asi külakorda.

Säilimiseks jah,kuigi suitsusink söödi keskmiselt ikka sügiseks ära ja meil oli muidugi jahimeeste värk ja oli ka ulukiliha ikka tihti laual.Pärast sõda oli aint väikeuluk põhiline jahiloom(jänes ja part-hani) ja seda meil ei suitsutatud,söödi keedetud ja smooritud kujul ära(ahjus tehtud jänes,oi,oi).Aga saunas suitsutatud sealiha oli maal suvel tavaline toit ja selleks,et suitsusaunas midagi suitsetada,pidi ikka rohkem liha olema.Muide,korstnas suitsetati mõnel pool jah sealiha ja olid kohe spets korstnad ka selleks olemas,isegi linnas.Näiteks oli mantelkostnal kohe vastav koht liha suitsetamiseks.

Elu aeg põdraliha kotleti või ahjus küpsetatuna palgest sisse ajanud.Asjal hoopis parem minek kui seda va vinsket põtra eelnevalt sisetunde järgi mingi aeg suitsus hoida enne potti toppimist.Maitse kordades parem.