Vabandage võhiklikust, aga küsiksin siinkohal, et kuidas seeni kuivatatakse?

väiksemad ja õhemad seened ajad tervelt niidi otsa ja suuremad lõikad enne seibideks. Riputa niidid puupliita kohale või ahju kõrvale ja... ongi nagu kõik

Kas kuidagi soolama või muul moel töötlema ei pea ?

Puhastatud võiks olla. Paremini kuivavad (ja on hiljem kasutatavad) puravike jalad. Kübarad soovitaks ilma nö käsnata kuivatada. Jalad võiks lõigata pikki ribadeks (keskmine kasepuraviku jalg nt 4-5ks). Maitseaineks saab ka seeni kuivatada (musta torbikut jms) aga see on juba omaette teema. Lisaks kuivatatakse nt punast kärbseseent, mõned suitsetavad ja krõbistavad seda üsna usinasti (noh, et maavaimudelt sõnumeid saada). Soola pole vaja lisada ühelgi juhul, hea oleks kui seened kuivaks õhurikkas keskkonnas. Üsna kuiv võiks ka olla. Vanasti kuivatasime pliidi või ahju ligi, ajas asja ära.

Vaatasin mõnda vanemat kokaraamatut, soovitused samad kui enkidul ja Feenil.
Küll olid nad aga kaunis resoluutsed, et kuivatada kõlbab ainult puravikke. Endal kogemus ainult puravikega, siis ei julge nii väidet kinnitada ega ümberlükata.
Kännuseeni pidasin ka tatikateks kuni 30 aastat tagasi Minskis restoranis sõin Zarkoje po Polesjet ( savipotis hautatud kännuseened, maksa, kartulite ja sibulaga).

Musta torbikut kasutatakse mõnes piirkonnas suht sageli. Ise pole, kui aus olla, veel nende otsa trehvanud, mis sest, et meitel pidi neid ka külluses olema. Seened jahvatatakse pärast kuivatamist pulbriks ning liatakse suppidele, kastmetele jms seentele. Kukeseen peaks olema vist liiga nätske ja vesine. Pilvikuid peaks saama kuivatada, aga selliseid pilvikuid, kus uss rahutuks ei muutuks (ussitamata pilvik on selline "korjankõike" seenelise illusioon, va mõned erandid). Sirmik peaks olema kuivatatav, aga jällegi, selle seenega on alati midagi paremat peale hakata ning puravikud pole ka metsast otsa lõppenud.