Aga, Kakuke, sellest ma ju räägingi. Sina tunned metsa ees võlga. Aga kas mets tunneb, et sina talle võlgu oled? Kahtlen selles suuresti. Ja siis Sa lähed ja teed midagi, mis rahustab Sinu südametunnistust. Aga Sa ainult arvad nii, et Sa teed sellega head. See ei pruugi Metsa silmis ju üldse nii olla.
Jätame kõrvale selle, mida teadlased tõestanud on ja tugineme ainult loogikale.
Metskits on meie aladel elanud meie mõistes aegade algusest peale. Ta on suurepäraselt hakkama saanud väga paljude karmide talvedega - palju karmimatega, kui oli meil tänavune. Oma arvamuses mainid Sa, et tsiteerin
"Mina tuginen omam mõtetes jälle loetud teadlaste jutule, kus varem uuritud hukkunuid loomi, kelledel magu täis oli, aga ikkagi vedelikuvaegusesse ära surid."
Kui me nüüd mõtleme sellele, milline on metskitse looduslik talvine toit, siis see ei tohiks küll vedelikuvaene olla. Igasugused puuvõrsed (külmunud, kuid veerikkad), mustikavarred, kanarbikuvarred jne - kõik nad on vedeliku poolest üsnagi rikkad. Veevaegus võib kummitada siis, kui Sa meelitad metskitse mingit heina või põhku sööma. Jah, siis ta ei saa võibolla oma veetagavara ilma lund söömata kuidagi täis. Looduslikult toitudes on tal vett juurde vaja väga vähe või, võimalik, et seda pole üldse vaja.
Seega jään ikka oma seisukohale, et ainus asi, mida metskitsele karmil ajal vaja on, on võimalikult palju rahu, et ta ei peaks end veevaeseks jooksma ega oma jalaluid tugevas lumekoorikus murdma. Ülejäänuga saab ta ise suurepäraselt ise hakkama.
Aga lisatoitu - ok, võtame jõuluajal oma lapsed kaasa ja viime metsa kapsapea või heinatuusti - no kuidas sa ikka muidu suudad lastele seletad, et issi loodust armastab

XXX kokkutulek oli Saarmaal

Oli jah! Kaanepeal suurelt kirjas ju!
(tõstsin ajakirja igaks juhuks eide silmealt eemale )

See söötmis teema on, et kuidas kellegile. Ise ei tunne, et oleks loodusele võlgu, aga süüa meeldib viia ikkagi. Loodus vast ei arva, et oleksin talle võlgu, aga kitsedele ikka meeldib, kui neile süüa viia, vähemalt seda näitab söödaplatside külastus. Sellise lumega nagu see talv oli on see, et kitsed kogunesid söötmisplatside lähedusse ja said sealt oma söögi kätte ning ei pidanud liikuma ega rändama ja ennast kurnama sellises paksus lumes. Kindlasti oleneb ka sellest, mida sa viid kitsedele. Aga vaatame sellisest vaatavinklist, et äkki teeme meie hoopis karuteene oma söötmisega kitsedele, et kui neil tekib sellest mingi probleem ja nõrgemad surevad selle tagajärjel ära, siis on ju kõik okei. Arvukus püsib normaalsel tasemel ja haigused ei levi mitte nagu sellistes kohtades, kus ei söödeta ja selle tagajärjel ühtegi kitse ära ei sure ja arvukus vohab ja haigused levivad!?

Olgerd, selle teksti kirjutasid sa küll täis peaga!

Jah minu jutu viimane osa on peaaegu sama reaalne nagu metsal oleksid tunded.

Jään endiselt oma arvamuse juurde, et söödaplatsi teemas on võimalik pea igas lõigus vastupidist väita.
Ma olen vägagi nõus Undi sellise looduseaspektist lähenemisega, et meil on loodust ja sealt saadusi vaja, mitte aga vastupidi. Samas aga lisaksin siia ühe põhimõtte, et kui oled korra vahele seganud, siis mine asjaga lõpuni. Vähemasti metsa puhul oleks see rusikareegel. Kui aga nüüd võttagi jahindust sedasi, et nö ulukiasurkonna majandamist (mille hulka arvan ka lisasöötmise) oleks minimaalselt ja loodus annab mis annab, siis kipun arvama, et kahjuks niimoodi pole enam hästi võimalik. Kasvõi kitse puhul on just okaspuukultuuride õgimine varakevadel hoopis lõpp temale endale (tegemist ju mõneti "lisasöötmisega", kui taimeaia taimed kitse menüüse lisatakse). Samas olen mõelnud, kas mitte nn pasatõbi ei saa algust mitte üleväetatud/mürgitatud ädala sissepugimisest ajal, mil kits soovib end talveks paksuks süüa? Viimast ma ei tea, kuid oleks väga huvitav teada.
Olen ise väga kriitiline metssea lisatoitmise osas sellises mahus ja selliste vahenditega, mis toob igale mehele lihtsalt saaklooma sobivasse kohta, olgu siis turismijahindus või tavaline klemm. Ja söödaplatsi tegemisel ei arvestata tihti ju muud, et saaks looma maha võimalikult lihtsalt kättesaadavas kohas. Seda mõtet räägib Männil üsna loo alguses.
Kui aga , jah, rääkida niivõrd väikeste uurimisandmete pealt , siis ei saa midagi põhjapanevat siiski väita. Ja kui seda kõike räägitakse toonil a`la "olge nüüd mõistlikud mehed ja ärge niipalju söötke või et söötke vastava toiduga", siis turumajanduse tingimustes ilmselt reageeringut ei tule. Teisalt tahan kohe väga näha sellist riigipoolset otsustajat, kes näiteks sigade lisasöötmist kasvõi paremini (teaduslikumalt) üritaks ära korraldada.

Kui lehe väljaandmine kallis võiks kolida ära internetti. Iga kuu tuleks ümbrik koju kus sees koodid ja võtad internetis lehe lahti sisestad oma koodi ja loed. Jääks ära lehe trükkimine, võibolla ainult neile kes soovivad paberil. Saaks paremini vaadata vanu lehti ja kasutada otsingut. Praegu pead täpselt teadma millises lehes mis jutt oli ja jääks ära vanade lehtede hoiustamise probleem. Täpselt ei tea kas on selline asi võimalik aga targemad äkki aretavad mõtet edasi.

Ja kas sa arvad, et internetis on lehe haldamine tasuta
Mina küll arvutist ühtegi lehte lugeda ei taha. Arvutit sa tugitooli kaasa ei võta ja enamusele vanematele inimestele arvutit ka koju ei vii. Isegi paljud 30-40 aastased ei oska arvutiga midagi teha.

Sama siin.

Ootan "põnvusega" aega kui it sõltlastele WC paberit emailiga pdf formaadis saatma hakatakse.

Ajakirja peldikupaberi formaadis juba saab...

Jube filosoofiline küsimus. Ega inimesed tõesti on jube erineva mõtlemisega. Osad maksavad võla ära sellepärast, et tunnevad, et on võlgu ja teised selle tõttu, et neile jalaga kogu aeg p..se taotakse ja tuletatakse meelde, et nad on võlgu. Nagu AaduKadakas meelde tuletas, on inimene looduse asjadesse oma nina juba kõvasti sisse toppinud.
Kuusevõrseid sööb kits selle tõttu, et tal on puudus mahlastest söötadest. Kas tõesti see eelloetletud mustikavarred, kanarbikuvarred on mahlasem, kui praegune värske hein aastal?
Kuidas tagad rahu praeguses elukeskkonnas ulukitele, kus inimene üha enam peale tungib ja iga nv jahid metsas käivad?

Elektroonilise vs paberkandjal ajakirja teemadel ei ole EJ puhul mitte kunagi tõsiseltvõetavalt üles kerkinud, kuigi ehk oleks selleks juba aeg. Kui ikka sisu EGA raha ei ole, siis pole mõtet eeldatavasti tuntavat osa eelarvest paberitäitmisele kulutada. Mina ise oleksin nõus rasketel aegadel pigem elektroonilist varianti lugema - säilitamiseks pole selles viimases numbris ju tõepoolest midagi - kui see kuidagimoodi võimaldaks sisu kvaliteeti ja kogust suurendada. Tõsi ta muidugi on, et vanade jahimeeste pajatustele, funktsionäride üleskutsetele ja jahitarvete reklaamile orienteeritud EJ puhul poleks minu puhul erilist vahet, kas lugeda seda "mittemidagit" 2, 4, 6, 8 või 12 korda aastas.

Nendele, kel tõepoolest pole võimalus ajakirja särtsu kujul lugeda, võiks paberkandjal variant muidugi säilida, aga miks peaks seda kinni maksma üldistest ressurssidest ? Teavitus jooksvatel teemadel käib ju nagunii tänapäeval läbi veebi ja meilinduse nii et väljaspool EJS-i resideeruvate jahimeeste teavitamise vajadus ei ole, andke andeks, tõsiseltvõetav.

BM

Eesti Jahimees on ka andnud oma panuse metsade säästmisel, ajakiri seekord na õhuke...

Tulles tagasi selle kitse teema juurde ,tekib küsimus - Miks on siiski ohtralt siloga, mille kuivaine oli ca 35-40% söödetud karjade elulemus oluliselt suurem ,kui nendel karjadel keda ei farmitud?. Ei oska küll kokku lugeda tonne(loeme siis ikkagi sadades neid) palju seda sööta kitsedele veetud/vedu korraldatud sai aga julgen 100% võita , et tulemus oli positiivne kitse populatsiooni suhtes.