Valloga nõus.Kohtadele,kuhu silo sai veetud, leidsime hiljem VAID ühe metskitse korjuse.Mujal metsas oli pilt tunduvalt traagilisem.

Ise söötsin korraliku, kuiva viljaga ning selles alas polnud ühtki korjust, kevadel oli tosin metskitse korralikus konditsioonis. Loomulikult oli looduslik foon põõsaste-taimede näol ka hea. Ku kultuuri ei õginud, ehkki oli alal paar hektarit istutatud. Ning see hirmutamise jutt oli nii, et rajad olid sees ning neid nad kogu talve kasutasid. Ilvest käis kahel korral, mõlemal juhul lihtsalt kõndis alalt läbi.
Kui silo metsa ei viida, siis tulevad kitsed ise siloaukudesse. Kui söövad lahtiselt sigade söödaplatsist, siis tõenäosus igasugust riknenud toitu ehk jama sisse tõmmata. Vot sellised faktid ja mõtted.

Kui jahitunnistusi pikendamas käisime siis loeti ka nati teadusejuttu ja sellest jäi kõrvu tõsiasi, et kui kitsed hakkavad seasöödal viljast toituma on see ohumärk. Kitse seedeelundites elutseb bakter kes kitse seedimist korras hoiab ja mingilmoel seedimisele seal kaasa aitab kuid selleks on tarvis kitsel süüa oksi ja pungi. Kui kits toitub viljast ilma oksi ja pungi saamata siis bakter hävineb ja näiliselt täiesti terved kitsed surevad kevadel lihtsalt maha kui hakkavad jälle oma normaalset toiti tarbima. Et seda ei juhtuks soovitati selliste söödakohtade juurde kuhu kitsed kogunevad tuua värskelt raiutud oksi ja langetade puid.
Kahjuks pean tõdema, et jutus oli iva sees ja kõrvaljahtkonnas kus kitsed rõõmsalt talv otsa vilja nosisid olid metsaalused laipu täis aga meil veeti raiesmike juurde silopalle ja asi palju ilusam. Eelkõneleja tõi just selle välja mis vaja, et looduslik võsa ka käepärast ja just see oli ilmselt eduvõti.

Ilmselt Männili artikkel niimoodi ümbert nurga seda ohjeldamatut sigade lisasöötmist kritiseeris. Tegelikult peaks olema selline julgem seisukohavõtt, et mis selle kohati absurdsuseni arenenud lisasöötmise põhilised hädad on. Ei pea olema ilmselt ekspert, et täheldada "suurt seakarja", mille kahjulikkus pikka kommentaari ei vaja: põllu/maa kahjustused, oht maaspesitsejatele lindudele jmt. Lisaks siis veel kitsede toitumine sigade söödaplatsidel, mis tihti meenutavad sitapatareisid. Loen "seakasvatamise" ka üheks põhjuseks, miks kohati jahiseltskonnad on killustunud või domineerib turismijaht. Hea pool aga on see, et lähed aga sulu juurde ning tood liha lauale või annad raha eest võimaluse kellelgi teisel võtta:).
Mis siis edasi? Mõne aja pärast siis taas mõni arglik artikkel, mis küll õige, kuid praktikas muutub vaid see, et söögikohti tuleb juurde. Kas mõni jahindusinimene üldse oskab välja tuua arvu, kui palju on Eestis erinevaid söödaplatse, mis tasemel need on ning kui palju erinevat söödavat ja mis kvaliteediga sinna veetakse. Mina ei julge küll midagi välja pakkuda. Suhtelise võrdlusena on jäänud kõrvu vaid väide:"enamik tulust(kui seda üldse on) läheb metsa tagasi".

............Ei pea olema ilmselt ekspert, et täheldada "suurt seakarja", mille kahjulikkus pikka kommentaari ei vaja: põllu/maa kahjustused, oht maaspesitsejatele lindudele......



Praeguse väikekiskjate arvukuse juures vaevalt metssigadele maaspesitsejaid linde jätkub.Aga hetkel vist ei koti see kedagi.

Kuidagi liigeestlaslikult olin juba leppinud, et ega vist sellel aastal "Eesti Jahimeest" enam ei tulegi, kuid seda suurem oli üllatus, kui oli postkastis. See kõige positiivsem.
Indrek S. Einbergi sissejuhatus minuarust väga hea. Jõulusõnum miksitud js-saagaga. Hea sõnaseade ning viisakalt diplomaatiline.
Marku Lamp´i jutt erineb eelmise lehekülje reklaamist selle poolest, et kui Jahti-Jagd reklaamib asja, mis vastab reklaamile ning on läbiproovitud, siis "Uus jahiseadus usaldab jahimeest" reklaamib asja, mis ei vasta reklaamitule ning on teema, mida ei tohiks kergekäeliselt "läbi proovida".
Suurkiskjate arvukuse hinnangud pealiskaudsed. Natuke sarnane, et kui hindaksin tüki metsa ära ning teiste puistute kohta annaksin hinnanguid stiilis "erineb hinnatud metsast X võrra."
Teised jutud head asjalikud ja informatiivsed. "Kui karu ründab" teksti oli kirjutanud...

Selline rumal küsimus kas nr.9-10 ka ilmus.

Helistasin Kuristiku uulitsale ja küsisin ka 9-10 numbri kohta. Vastati,et pole ilmunud ja ei
ilmugi. Viimane number mu arust päris hea.

Arvan sama, et miskit sealt oli juba lugeda. Vähemalt minu jaoks.

Lugeda oli. Kujundus ka igati ok.
Uue toimetaja huumor kellele istub, kellele mitte. Mulle sobib.

Postkastis 2011 a. esimene "Jahimees". Tundub, et juba eelmisest numbrist alates on "raske aeg" möödas ja ka käesolevas numbris päris palju lugemist. Kõik veel läbi töötatud pole, kuid tavapäraselt mõned mõtted juba sellegipoolest kirjutamisküpsed.
IRl ja Rohelised on oma reklaami ajakirja "saanud". Nojah, paistab, et ikka ilma parteipiletita pole meil siin väikses Eestis võimalik eriti ühtki asja normaalselt ajada. Kuidagi tekkis parallel selliselt, et tahad näiteks siit Jahifoorumist osa võtta ja alguses ees küsimustik parteilisuse (mitte maailmavaatelisuse) kohta . Hästi mõjus Aaviksoo deklaratsioon: "Jahindus ei ole äri ja me ei lase jahindusel kujuneda äriks." Seda siis rohelise kuulutuse taustal (kuulutusterubriigist), kus Soomest otsitakse koostööpartnerit jahiturismi korraldamiseks Eestis. No eks igal huvigrupil oma asi ajada, arvan ma.
"Jahimees, tunne oma õigusi!", Urmas Kiik autoriks oli päris hea temaatika. Tihti katsutakse asjad "kuidagi vaikselt" korda saada, kuid teatud juhtudel võiks jahimees julgelt enda eest seista, kui ta just ise selget rikkumist ei teosta. Üks mõte Kiik`ilt: "Ebaõigluse püsimajäämine kahjustab isikute õiguskuulekust, sest seadust peetakse halvaks, millest ei ole mõtet juhinduda. Lisaks kaob jahipidamisega seonduv positiivne emotsioon, sest karistus püsib meeles ja sunnib olema pidevalt valvel uue ebaõigluse kartuses." Kiik eristab salaküti kütist, kes mingisugustel segastel asjaoludel saab salakütiks tembeldatud.
Mati Hõbemägi oma arvamuse lõpus tembeldab jahimehi ikka väga jämedate templitega: laias laastus õiged (targad), valed (aga laisad) ning täitsa valed (rumalad ja jahindusele ohtlikud). Seda siis talvise lisasöötmise kontekstis. Lihtsalt uitmõte: kui meil metssiga oleks nagu Soomes, kas ka siis sellise entusiasmiga ulukihoolet sõralistele teeksime
Head alati rohkem, kui lugeda(vaadata) Sagadist, kähriku toitumisest, kullijahi arutelust, jäneset, Mauserist ja muust huvitavast. Sisulist laadi ulukiteemad kipuvad ikka olema Soomemaa artiklid.

Lugemismaterjali jagub selles numbris. Jama ainult selles et järgmisi numberid ejs mitte liikmed enam ei saa

Saavad ikka. Mõnes poes peaks müügil olema. Tellimine peaks vist samuti võimalik olema.

Tere rahvas. Paraku ei saa ajakirja poest, sest jaemüügis teda pole. Kuigi võiks olla, kui nüüd minu isiklikku arvamust keegi peaks küsima.

Soh. Huvitav, kui nüüd kõik jahimehed enam ei saa, äkki ilmub mõningatesse kohtadesse siiski müügile ka. Samas, mis siin salata, kalastaja olen iga kord ära ostnud, kohe kutsub ostma ja lugema ka (ja siis lähen kalale). Jahimehe ostmises nii kindel poleks, kuigi, mine tea, kui koju ei käiks, äkki ostakski.