no minu on nad 3 korda oma andmebaasidest ära kaotanud, üks ilma ajakirjata periood oli üle aasta (ei aidanud kõned ega kirjad), asja sai korda eelmise peatoimetaja aegu ja nüüd on ikka käinud, eelmine number veel oli.

Minu märkus oli Üllarile selle "täna [24. dets] oli postkastis" kohta - postiljonid ju ei töötanud sel päeval

Aga äkki Üllar unustas 23 postkasti vaadata.Siis ju loomulik ,et ajakiri 24 postkastis.

Väga hea ülevaade oli "Kuidas hüvitatakse eri riikides ulukikahjustusi" Sümpaatne oli Iirimaa lõik - lühike ja konkreetne. Kui saak on ohus, siis tulevad jahimehed põllumeestele appi. Suhe on ehitatud üles heanaaberlikule koostööle.

Igati asjalik number jah, ehkki veel lugemist. Paistab, et jätkuvalt on EJS-is segadust andmebaasidega - seekord siis Annaliisa näitel. Omamoodi järjejutt...
Viimase numbri märksõnadeks asjalikkus ning informatiivsus. Mine tea, kui palju on see eelmise peatoimetaja käivitamistes kinni, aga lugemisega sai (jahi)maailm nagu parem küll.
Vahur Sepa artikkel heas mõttes "maavillane" ja õpetlik. Meeldis lõpusõna: "Jahimeestele aga teadmiseks, et peale sea ja põdra esineb veel palju ulukeid, kelle küttimine on äraütlemata põnev." Lihtne tõde, mis kaduma kipub.
Kaupo Kindsigo artikkel puust ja punaseks info, mida just igal reajahimehel vaja on.
Ulukikahjustuste hüvitamisest head teiste maade koondülevaated. Täienduseks ühe pildi allkirja lugedes: koprakahjustust hinnatakse mitte puude langetamise järgi (üksnes), vaid kopra üleujutuse tõttu tekitatud kahju järgi. Aga kus siis analüüs, mis variant Eestile võiks hää olla?
Mario Sootna artikkel paljus asjalik, kuid loen seda ikkagi ühe mehe seisukohtadeks. Ühes kohas olnuks õige kirjutada jahimeeste seltsi asemel "Eesti Jahimeeste Selts". Kui tsiteerida Piiblit ja Sokratest, tuleks seda teha põhjalikumalt; kontekstipõhiselt. Pööran tähelepanu sellele, et antud käsk anti enne, kui inimene soovis jäärapäiselt (küll kõrvalise mõjutusega) oma teed minna. Aga eks ta ole.
Muidu igati kõrgel tasemel lugemine. Aga mõtlema pani see, et jube ilus, kuid jahinduse vundamendi liigutamisest ehk uuest jahiseadusest põhimõtteliselt midagi. Jääb siis loota, et "tarku otsuseid teevad intelligentsemad ja erudeeritumad inimesed" ning "pööbel" võib rahulikult ja muretsemata edasi toimetada.

Viimases numbris jutuks ka üks teema, mis tõsiselt jahimeest puudutab - pliihaavli keelustamine 2013. Seega veel viimane linnujahi hooaeg võimalus vanad paugud ära kasutada. Siiski tahaks täpsemat informatsiooni. Mingist varasemast infost on meelde jäänud, et keelustatakse pliihaavel veekogul ja selle ääres laskmiseks. Kas mujal jätkuvalt võib (nt. põllus hane passides)? EJ artiklist ei tulnud see täpselt välja. Ka pole märgata, et jahikauplused eriliselt muutuseks valmistuma oleks hakanud - pliivabu padruneid pole lettidel ega nende all näha. On kellelgi aimu, paljukest need uued padrunid kallimad on kui vanad tina sisaldavad?

Uues numbris juhtus täielik jama. Jahipauna reklaam, on totaalne ämber, mitte meie süül lipsas sisse 4 aasta tagune reklaam. Seega naerukoht.

1/22012 mulle meeldis eriti asjalik kodumaine jutt kodumaisest jahist kodumaiste meeste sulest. Siis koprajaht. Tõlkelood on toredad, üldharivad, aga ei arvesta kohalikke olusid, tavasid, tõekspidamisi. Nüüd siis Meie Poistel ilusti lahti kirjutatud punktide kaupa, kuidas Eesti oludes on võimalik ilusat , haaravat ja tulemusrikast jahti pidada.Mulle kui koertega jahi harrastajale meeldis loomulikult just koertepoolne osa.Olles ise osalenud K Komando(KopraKomando) jahis, sain pisiku naha vahele ja hasarti sisse. (kui varem oli oma taksidele ähvardus-tööle ei hakka, sõna ei kuula, lähed koprajahti(= merekooli!)) siis nüüd pole mul midagi koprajahi vastu, käime mõnuga.
Olles ise nõre friik, siis nõrest jutt oli vähe ümmargune, üldine, nii et keda hakkab huvitama, peab ise juurde uurima.
Jõudu, ideesid , julgust edaspidi kodumaised koertega jahi kogemusi jagamast!

Ma kohe huviga ootasin, et milline vana reklaam siis sisse trehvas Hinnad on seal igatahes vinged. Aga teisalt - ka untsuläinud reklaam on reklaam (kui parafraseerida veelgi negatiivsemat ütlust).

BM

Hanno küttis jah ootused üles, hakkasin tihedamini postkasti juurde käima, aga mida pole see on ajakiri ...

Mulle ka potsatas täna ajakiri postkasti ja päris asjalik ka veel pealekauba.

Mulle ka number meeldis. Ja tuttavate meeste jutt oli kah asjalik. Tubli!

Ma ikka lootsin, et 20st valikusse läinud pildist satub peale ka Aivar püssi ja panniga Loodetavasti on neti väljaandesse panniga pilt sisse sätitud. Lisaks ka mõni pilt Karust. Ja sellest peaks järgmise loo kirjutama kuidas kevadel kopraid valida ja laskeprotsent hoida pigem 90 peal kui 50-l . Krt, püssiga koprajahi lõbujahi valdkonda liigitada, siis oleks nagu suurem osa jahtidest lõbujaht ja ebaeetiline. Õnneks mittejahimehed seda ajakirja väga palju ei loe, kuid kindlasti jätab kellegi isiklik jahimaitse antud juhul jahist kui tervikust kallutatud mulje.

Juba niigi puhkes meie seltsi esimees nutma, et koprad kütitakse nüüd kõik viimaseni ära, näärmed ju nii vajalik kraam. Teine mees ka kurtsi, et kopraid pole, ma ladusin talle probleemsed kohad ette kus koeraga jahtida ei saa ning vaja oleks püssiga jahtida. Selle peale arvati, et 500 m jala ju astuma ei hakka ning need kohad pole üldse põnevad ka (st, autos istudes lasta ei saa). Küll olen ka seda meelt, et kobraste osas võiks parem seise olla. Kohati suur nutulaul, et koprad otsa saanud, kohati aga on kobras nuhtlusloomaks. Ise eelistan ka käia piirkondades kus kobrast on ning nad kellelegi muret valmistavad. Kena kui kutsutakse ja selliseid kohtasid on. Seda ma ei karda, et koprad otsa saavad. Kui ikka jaht keeruliseks läheb, siis antakse koprale rahu ja kütitakse rebaseid. Kopra produktid ei hakka enam kunagi nii palju maksma (vist), et selle pärast nad nulli kütitaks ning kui hakkavadki, siis on tänapäeval inimesed piisavalt targad, et kopraid hakatakse teadlikult majandama ja küttima ning sellega tagatakse optimaalne arvukus ja õige soo ja vanusega isendite küttimine. Optimistlik olen seetõttu, et olen mõne koprapiirkonna mõõna ja uue tõusu ära näinud. Jätke 4-5ks aastaks enda piirkond rahule ning pesakonnad taastuvad ja uued loomad tulevad peale.

Neli viis aastat on pikk aeg! Õigem oleks mõistlikult küttida,mitte platsi puhtaks teha.

Oleneb mis moodi jahti pidama hakkad, kui oled see nn ebaeetiline jahimees ja lähed püssiga laskma, siis tõesti saad seal sortida, aga kui koerad sisse lööd, siis väga keeruline sortida, et ema isa jäävad alles ja ülejäänud topime kotti. Mõnel pool tulebki näiteks jutti 5-6 suurt looma vaid välja. Ja nii mõneski kohas kutsikad seemneks ka jäänud on. Veel, paljudes kohtades, kus jahti tehtud, on nn kahjustuskohad, seal ka seemet maha jätta pole mõistlik. Oleneb veel sellest, kui suur vesikond taga on, mis kobrastega toidab jahimaad ja sellest, kas majandadki vaid ühel jahimaal kopraid. See on kohakuti sama, kui minna hundijahilistele rääkima, et mehed, kari sees, täna laseme kutsikad ära ja ema isa jätame seemneks. See kobraste vähesuse teema on kindlasti ülepaisutatud teema, kui asja suurelt vaadata. Lokaalsetest probleemidest ma ei räägi.

Lugemist on olnud omajagu ning peris huviga sai sirvitud. Informatiivset palju, sealhulgas näiteks jutt jahiaegsest pulsist. Tähelepanekuid ja kommentaare ka.
"Vanaisa püssi" ainetel J. Püttseppa kirjutis oli vahelduseks hea positiivne. Mõneti on kurb, et sellised mehed nagu Ivar Etverk jäid uue aja tuulte tugevnedes nagu kuidagi kõrvalseisjateks. Ilmselt selline ehe ja mõnevõrra idealistlik maailmanägemus ei sobi rajult arenevasse kapitalismi.
"Maru ja Kratt" Margit Kilumetsalt oli sarnaselt väga mõnusa fiilinguga jutt.
Heino Kasesalu oma tuntus headuses. Päris huvitav oli see tabatud ulukite info sajand tagasi. Võrreldes tänase päevaga....polegi vist midagi palju võrrelda.
Muidugi "Koprajaht koertega" oli oma praktilise informatiivsuse ja peensusteni lihvitud detailide tõttu üks põhjalikemaid artikleid. Mulle iseäranis meeldis peale 4 lehekülge sisutihedat teksti lõpp: "Loe täispikka artiklit EJS-i koduleheküljelt."
Hunditemaatikas on ilmselt toimunud nihe, et huvigrupid on hakanud vähemalt juba rääkima.
Vahemaade mõõtmise jutt oli väga tuttav, aga vajalik temaatika. Metsakorraldajatele õpetas seda Priit Kohava ja ka teised kui põhimõtteliselt kohustuslikku osa. Kogemus vahemaade mõõtmisel kinnistub üsna pea tõepoolest nii, et alguses pakud esimese emotsiooniga ära ning siis mõõdad üle. Varsti pole vaja tihti enam üle mõõta.
Aga üks olulisemaid artikleid Jüri Tõnissonilt. Kordan siin üle tumendatud tekstiosad:
*Kaalugem põdrajahi lõpetamist kas 30. novembriks või hädapärast nädal hiljem, lubades lõpuni küttida kõiki põtru.
*Kaalugem täiskühvelsarvedega pullide-omamoodi pärandkultuuri kandjate-kaitse alla võtmist lähemaiks aastaiks.
*Kaalugem üle meetriste sarvedega pullide küttimise säästlikumat korraldamist.
Kogu jutt ajendatud hädast, et me ei oska oma põdrakarja majandada ning tegelikult käitutakse ühe olulise väärtusega meie metsades mõnevõrra sitasti.