Tea, kas see foorumijutt mõjub või tuleb kuskilt teisest kandist uut tuult aga ajakiri on nati paremaks küll läinud.See Võitla Kalevi lugu muidugi, aga endale meeldis eriti Rullingo Eigi jutt terjerist kui jahi- ja näitusekoerast.Minule tundus lugu parem kui parunihärra heietused ja õpetused.Võib ka olla,et asi sellepärast meeldis,et lugu toimub meie omas eestis, mitte teise jahikultuuriga saksas.Mõnele muidugi parunihärra jutt on nii õpetlik,et soovitab ka meil seda järgida aga võõra jahikombe omaksvõtt tuleb veidi raskelt(kui üldse tuleb).Parunihärral ikka teine elukeskond kui meie töötaval ja jahis käival mehel.
Zacekilt muidugi ilusad pildid ja loetav lugu juures ka.
Viimase ajakirjaga olen küll päris rahul.

Eiki lugu oli tõesti tore. Kas on põhjuseks see, et ise seda koera näinud, Eiki nii mõnigi kord kohanud, omal sama tee jalge alla, või ongi Eik osav kirjamees , aga see lugu oli siis üks nauditavamaid. Endale meeldivad mõned Lillemäe ja co jahireisidest lugeda. Üsna tore oli see põhjapõdra lugu, eriti kui Aireki trofeed ise ka näitusel vaadanud. Ristsõna on hirmus põnev... hakkan seda lahendama (mis seal jõuluaal ikka muud teha ), endiselt ei tea, kas meilitsi saadetud vastused osalevad loosimises või mitte, aga see polegi vast nii oluline. Pool Jahimeest veel läbi lugemata, eks näis, vast on veel miskit huvitavat.

Oot-oot, kas selle aasta detsembri jahimees foorumlastel käes? Hakkasin ise juba mõtlema, et tea kas ei tulegi või olen ainult mina ilma jäänud? Millal viimane nr Teie postkasti sattus?

Ära muretse, mina pole ka saanud. Mingid tegelased said vahetult enne pühi ajakirja kätte. Pühade aeg, segane aeg.

Enne pühi ja enda noort juubelit juba nädal tagasi oli ajakiri postkastis. Jorrile häid pühade lõppemist ning vaidleks kõvahäälselt selle koera teemale vastu. "Zakslase" artikkel ideaalne, kuid minule meeldib ka selle "saksa"härra jutt, sest see koeraõpetus tundub ideaalne olevat. Ei taha küll meie koerameestele turja karata, kuid selliselt töötavate koerte nagu hr.parun kirjeldab tundub olevat kõrgem pilotaaz kui meie koeraomanikud siiani teostanud on. Loodan südamest, et ka Eestimaal on sellised isendid mõne aasta pärast olemas. (palun ette vabandust kui kedagi solvasin). Aga usun, et see ole ka tingitud suurel osal sellest, et Eesti inimene peab "elatise" teenimiseks igapäevaselt tööl käima, mida aga koera "kasvatamine" mitte ei ole.

lugedes seda hiilimisjahi teemat, siis käis korra peast mõte läbi, et oh, lahe, kui võtaks asja ette. Aga siis jõudis kohale see, mis ma sellelt koeralt ootan, ning hiilimisjaht on tore ja vahva... kuid rohkem tahaks nagu temaga seltskondlikku ühisjahti pidada ja urujahti. Seega, eelistan seda liini, kus ta ringi sipsib ja laiemalt looma otsib. Kuigi, selline hiilimisjahiks treenitud koer oleks vägagi hea. Meenuvad selle suvised hiilimisjahid, kus mingi hetk oleks väga koera vaja olnud, keda kohe jäljele panna. Nii, et koer vastavalt jahistiilile, ja kui tõesti vana põhiliselt hiilimisjahiga tegeleb (nagu mulle on mulje jäänud), siis on elementaarne, et tema koer selle suunitlusega tegutseb.

Noh Zakslase koer peab ennast ka hiilimisjahil kenasti üleval, saab aru, kui ei pea mitte lõugama . Eelmise aasta põder tuli kohe meelde, kus Riff tundis eluka ära, hästi ei näinud kõrges rohus, seisis tagajalgadel ja imevaikselt urh ja urh. Ju ta sai aru, et häbi lõugama hakata, kui me vaikselt nagu vaimud kulgesime. Ja kes siis luhal seisis - põder "silmapiiril".

Paar aastat tagasi käis tuntud parunihärra hea sõber saksamaalt,juhtiv koerakasvataja meil põdrajahil,(nime kahjuks ei mäeleta,paaris eesti jahimehes temast pilt ka olnud)lasi ,siis sakslane põtra,valges,pukist,seisis ja küljega ees,maad mingi 70m,peale pauku pani põder jooksu ,enne metsa põder kukkus,sakslane ,kohe pukist alla ja põdra juurde,põder tõusis püsti ja pani metsa,sakslane rohkem ei lasknud, meile ütles kuna lasi südamesse polnud teistkorda tarvidust lasta(tegelt lasi tagumise jala ülevalt poolt põlve puruks ,no oli meil taks kaasas,lasime koera jälje peale,varsti oli koera haukumine kuulda ja läks meist kaugemale ,umbes pool tundi ootamist tuli taks tagasi,kuna oli juba pime otsustasime,et hommikul varakult tuleme tagasi,hommikul võtsime laika kaasa,kes just verejälje peale proff,koer jälje peale,pool päeva tagaajamist ja kahjuks seda põtra me kätte ei saanud,meie viga oli ehk see ,et koeraomanik vanem mees ja ta ei jõudnud põdraga võidu joosta,oleks pidanud keegi noorem kaasas olema ,ja vat ,siis hakkas sakslane õpetama
1.koera ei oleks tohtinud üldse rihmast vabastada
2.liiga vara läksime põdrale järgi ,alles 12tunniga tekkib nii öelda verehigi,mida koer haistab.... võib-olla tõesti
3.sitt koer
minu arusaamine asjast,igaüks kujutab ette missugune üks korralik eestimaa rämpsik on,lõastatud koeraga põtra taga ajada,võimatu,seda enam,et põder ees läheb ,kui liblikas,võib-olla kuskil saksamaa tammepargis see toimib,
12 tunni pärast ei lähe mul koera vaja,12 tunni pärast vaatan,kus rongad lendavad ja ongi põder käes,eriti kui südamesse lastakse,minu arusaamise järgi on eesti jahimehele ka liha tähtis või millepärast me üldse lehma laseme,
ära kunagi ütle jahimehele,et tal on sitt koer,
koeraomanik polnud muidugi kade ja sõimas sakslase korralikult läbi,ehk lühidalt kõlas see nii 70m pealt lastakse põder maha,kui lasta ei oska mine harjuta,muud peensused sinnajuurde
Minu arvates meil siiski koertega jahipidamine natuke teistsugune ,kui saksamaal ja ausalt ölelda see koerga hiilimisjaht pisut arusaamatu,et lähen nigu koerga koos siga hiilima
Riff 5+

Eestis ollakse jah harjutud pigem sellega, et jahis sellised poolmetsikud koerad. Minu ettekujutus ühest heast koerast algab sealt, kui korra hüüda nimepidi ja koer tuleb peremehe juurde, mitte vastupidi.

Jahe, aga kuidas te teadsite et kuul läks tagumisse jalga ülevaltpoolt põlve ,kui Te põtra üles ei leidnud? Või keegi siiski hiljem leidis?
Aga sellest veel niipalju et see on "tavaline asi", et kui ise millegiga hakkama ei saa, siis hakatakse vigu otsima igaltpoolt mujalt.

Sellest paruni jahikoerast ehk veel,mis tõugu koeraga ta jahti teeb?Ega igat koera ikka ei õpeta kõiki vigureid tegema,midagi peab koeral ikka geenides ka olema.Näiteks taks on küllaltki tugeva iseloomuga koer ja temaga sa kõiki vigureid ei tee järgi.Terjer jälle võtab kergemini õppust ja laikasid mina ei tunne eriti sest aint kahte pidanud ning mõlemad juba kutsikaeast väljas kui minu kätte jõudsid.Pealegi on eestis jahieeskirjadega paika pandud mis jahti mis koeraga pidada võid.Ise arvan,et meie oludes oleks vist ikka terjeri kasulik pidada jahikoerana,sest temaga saab pea igat jahti teha ja koer ei pea kodus nutma kui ise metsas müttad.Taks ka saab ikka palju kaasa teha aga sügavama lumega jääb nati nõrgaks meie oludes.Ja saksas on koerte kasvatamisel ja õpetamisel ikka pikad traditsioonid olnud ning meie poolmetsikud koerad veel nende taset ei oma.Aga kellel aega ja kannatust siis midagi ikka koerale selgeks teed.

laskmiskohalt leidsime suuured luukillud,mis viitas sellele ,et tabatud on jalga,koeraomanikul oli paar korda põdraga silmside,nägi missugune jalg puru on,aga ära ei õnnestunud lasta

Asi siis liigub EJ teemadelt koerte teemaks Seajahis on selline lugu, et kui suvel sead viljas, siis annab mööda tehnoradasid neile päris hästi ligineda. Kohati oleks siis hea selline koer, kes annab märku sea asukohast, kui see nt mingi hetk silmist kaob ja nii välja ilmub, et ise ei näegi (kõndisin sel aastal nii 2le seale 15 m peale, ise aga arvasin, et sead on natuke maad eemal, aga vahepeal tulid need olukord kontrollima). Või siis on olnud juhus kõndida rahulikult seakarjade vahele nii, et kui neid lendu läks, siis igalt poolt, lähimad u 10 m. Lisaks on veel see lugu, et kui satud sellisesse kohta, kus siga lasta saab, ning siis jookseb sigu nagu prussakaid laiali... kaasaarvatud see siga, keda lasti.... siis on ümber suur-suur viljapõld. Ja siga võib olla vabalt mingi 50-100 m eemal maas. Ja sellisel juhul hea, kui koer kohe ligiduses, mitte ei pea tooma minema (eriti kui hakkab pimedaks kiskuma).

Mina isiklikult ootaks jahimehest võrdlusi ja teste nt. optika, moona ja relvade.Ma usun, et ajakirjal ei tohiks olla võimatu kaasata meie paremaid laskureid ja läbi viia teste, et tavaline jahimees ei peaks põrsast kotis ostma vaid saaks toetuda proffide soovitustele.
Samuti sooviks teada rohkem abivahenditest, sest tavaliselt kaupmees oma kaubale halba reklaami ei tee ja kõiki asju ei jõua ju ise ära proovida.Aitaks ka jahimeestel raha kokku hoida ja osta ikka enam vähem neid asju, mis töötavad.
Tore on, et meil on selline foorum, aga kahjuks kõikidel jahimeestel pole arvuti oskusi ja interneti võimalust.

Tere,
Mul selline jama,et detsembri Jahimees siiani tulematta.
Postist öeldi ,et ma pole ainuke.
Kas kellelgi veel on detsembri number puudu?

parimat