Tere kütid.
Seni olite oma maksude kaudu mulle otsesteks tööandjateks. Seetõttu võlgnen tõesti ka seletuse, et mis siis nüüd ja kuidas siis ikkagi?
Tulin seltsi nii et esimesena koostasin 2010a mai/juuni numbri. Püüdsin selle (ja kõik järgmised numbrid) koostada nii, et jaemüügi korral, oleks tal ka potensiaalseid ostjaid. Mõneti oli seda keerukas teha, sest eelmine toimetaja opereeris veel 28 tuhande krooniga (honorariraha numbri kohta), kuid mina pidin hakkama saama poole vähemaga. See 14 tuhat kahanes aga peatselt alla 10 tuhande. Kui aga minul oli keerukas etteantud rahalistes raamides püsida, siis küllap tähtsatel "tädidel ja onudel" oli omakorda minuga keerukas. Sest ajakirjandulikke autoriteete on mul mitmeid ning mitmega on olnud au ka ühes toimetuses töötada. Aga keegi neist ei tööta, ega ole ka kunagi töötanud ajakirjas Eesti Jahimees. Seega ei olnud mul Kuristiku tänaval autoriteete. Ja minu koondamine näitab, et seda oli vähemalt paaril inimesel võimatu alla neelata.
Asi läks sinnani, et tänavuses (kährikuga numbris) hakati juba ette kirjutama, et milline pilt kõlbab ja milline lugu ei kõlba. Vaid disaineri sekkumine näiteks, päästis kogu numbri tugevaima foto.
Kokkuvõtlikult - ka minu ei olnud enam tore seda ajakirja teha. Ja sellepärast nõustusin ka pikemalt mõtlemata koondamisega.

Austatud motoristi kommentaari (3.01. pm) täienduseks.
Kuigi KIK hakkas rahadega vigurdama 15.juuni 2010, võttis ajakirjalt lõplikult raha ära jahimeeste selts ise. Kõlab napakalt? Kindlasti. Kuid võin kirjeldada, et mis toona juhtus.
15. juunil selgus siis, et ajakirja jaoks raha ei eraldatud ning selle oletatav põhjus on seltsi vastuseis jahiseaduse eelnõule ning selle kajastamine ajakirjas.
Sellises olukorras tekib ajakirjanikul hetkega kaks kohustust. Esiteks võtta rahajagajatelt kommentaar lugejatele edastamiseks ja teiseks teavitada kolleege-ajakirjanikke võimalikust ajakirjandusvabaduse riivamisest.
Seega saatsin igale KIK´i liikmele kaks küsimust. a) kuidas kommenteerite ajakirja rahata jätmist ja b) kuidas kommenteerite väidet, et põhjuseks on ajakirjas ilmunud kriitilised artiklid jahiseaduse eelnõu kohta. Iga liikme poole eraldi pöödumisel oli oma põhjus, aga selle selgitamine läheks siin liiga pikaks.
Selle peale teatas keegi KIK-liige jahimeeste tegvjuhile, et nüüd pühkige suu puhtaks igasugusest rahast. Loomulikult oli see KIKI-poolt julge santaaž, kuid!... töötas. Tegevjuht saatiski kohe kirja, milles vabandas, seletas, et ajakirjanik st. mina, tegutsesin omavoliliselt ning olen ka juba noomitusega karistatud. Selges eesti keeles ütlesin siis nimetatud daamile, et see on suurim fopaa, millega saanuks üldse välja tulla, sest sellest kirjast alates teeb KIK täpselt mida ise tahab! See kiri ütles neile ju selgelt, et Jahimeeste seltsiga ei ole vaja arvestada ning mingit ohtu seltsilt ei tule. Sellest hetkest muutus mul ka võimatuks Maailma ajalehtede assotsiatsiooni (WAN) ning Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon (EFJ) poole pöördumine. Jahimeeste selts ju ise kinnitas oma tegevjuhi kirjaga, et kõik on suurepärases korras.
Selle kirja juures oli siiski kaks humoorikat seika. Teadaolevalt on see ainus kord, kus ajakirjanik saab tööandjalt karistada küsimuse esitamise eest ning see determineeritakse kui omavoli! Teiseks, suvel 2010 kehtis aga juba uus töölepinguseadus ning tegevjuht ei oleks mingi nipiga saanud mulle noomitust või ülepea mingit distsiplinaarkaristust määrata:)

Lõpetuseks. Päris kindlasti leidub jahimehi, kes on ajakirjaga rahulolematud. Kuid pole mõtet oma aega porisemisele kulutada, sest paremini poleks ma naguinii osanud:) Teate ju: peksa jänest palju tahad, kuid tikku tõmbama ta naguinii ei õpi! Kuid lugeja aeg, mille ta kulutab ajakirjale on ülepea parim tunnustus, mida ajakirjanik võib soovida. Ka siinne kommentaarium näitab, et te kulutasite seda. Tänan Teid kõiki südamest.
Indrek S. Einberg

Suur Tänu Sulle! Usun, et paljud on šokeeritud, kuid mitte teadmisest, et asjad halvad olid, vaid Sinu julgest ja ennastsalgavast etteastest. See on kui sügisene varahommikune vihm, mis soiguvast olekust äratab. Sa ei ole üksi.

ait2h ausameelse ja taustuavava ylevaate eest. viimased ajakirja numbrid olid juba p2ris nauditavad. edu edaspidiseks.

nyyd j22b yle vaid oodata, millal pr. Lump ja hr. Lillem2e meile selgitavad, mida nad jahimeeste huvide kaitseks teinud on. ka nende palk tuleb meie maksudest...

Njaa...ma teadsin, et midagi on mäda aga, et nii sitt...no comments !

Kahju, kui peab lugema Kesknädala sarnast ajakirja.

Kindlasti ühinen toetajaskonnaga. Tänud selle töö eest ajakirjas "Eesti Jahimees" ning avameelse ülevaate eest.

Millegipärast see ei üllata mind.

Ma tahaks, et ma saaks kah öelda, et ei üllata, aga kahjuks pigem siiski. Noh, et asi NII ootamatult selgrootu pöörde on lausa võtnud...

Ühe mõttena tekkis hinge pisikene ebameeldiv värelus - kui viimasel ajal rahastusprobleemide kiuste valdavalt siiski atraktiivsemaks muutuval ajakirjal hakkas hästi minema ja siiski visati selle taga olev peatoimetaja üle parda, siis keda või mida on EJS valmis järgmisena üle parda saatma ? Eriti praeguse mitte väga rahuliku seadusandliku diskussiooni aegadel...

BM

Baddmanni märkus tekitas minus pisikese filosoofilise mõtiskluse väljendi "kapten lahkub laevast viimasena" üle. Tuleb tõdeda, et seda saab tõlgendada kaheti:
1) heroiline tõlgendus: kapten lahkub laevast alles seejärel, kui kõik on evakueeritud ning edasine alusele jäämine tähendaks paratamatut hukku koos sellega
2) küüniline tõlgendus: kapten lahkub laevast alles seejärel, kui kõik on ujuvuse säilitamiseks parda taha jäetud ning edasine alusele jäämine tähendaks paratamatut hukku koos sellega.
Kuna paistab, et EJS on valinud teise tõlgendusvariandi, tuleb tõesti küsida: "radist läks kaladele, kes on järgmine?"
Haakub väga kurvalt teistes teemades juba korduvalt tsiteeritud foorumlase PS'i arvamusavaldusega.

Et teised huvid nagu, kas panna kaanele metssiga või siis hunt või kas panna mõni jahilugu või paar lk piirikirjeldust?

Aga just nii! PS on omalt seisukohalt lähtudes öelnud päris palju õigeid asju. Ja kui tagasi vaadata, siis - kust kohast sai alguse jahiäri/jahiturismiäri? Ikka sealt tipust. Ja süsteem on ehitatud üles nii, et "tipp" saab oma äridega praktiliselt alati igasse maakonda, igasse piirkonda, sest seal on olemas nende emissarid. Ja kust said alguse suured jahipiirkonnad? Jälle sealt tipust. Mis siis, et juba kolhooside ajal. Siis jahitati nendes suurtes piirkondades parteiladvikut. See süsteem oli mugav oma asja ajada ka vabariigi "viljastavates" tingimustes. Ja PS on seda oma sõnavõttudes korduvalt rõhutanud!
Miks ma siin ühes teemas mainisin, et siga ja kits peaksid olema "väikeulukid"?! Aga just sellepärast, et see lõikaks sellel "tipu" äril ja rahavool "naksti, munad maha!". Aja veel oma emissaride kaudu asja kui äkist on kõik maaomanikud saanud ise "isadeks". Muidugi, eks ikka saab, aga hakka nüüd iga "matsiga" läbirääkimisi pidama.
Ja palun, ärge nüüd enam mind liigikaitselisest aspektist ja ulukite arvukuse aspektist lähtuvalt rünnake. Ma tean neid ohtusid vägagi hästi. Peale selle, ei ole olnud seltskonda, kes nimetatud "looduskaitselisele" aspektile oma seisukohti kaitstes ei oleks rõhunud.
Aga ma näen ka seda, et suured jahipiirkonnad ja maaomaniku vägagi piiratud jahipidamisõigus ei anna maaomaniku kätte siiski seda hooba, millega "tippude" äri piirata. Ehk teisisõnu - maal elav jahimees/maaomanik võib väga suure tõenäosusega jääda edaspidises vägagi suurde "paluja" rolli. Ja see ei ole mitte PSi teene.

Huvitav, kas nüüd juba hakkavadki need Aadu Kadaka poolt mainitud jahiseaduse põhimuutjad tasapisi päevavalgele tulema?

Unt'i tsiteerides


Kahju, et nii ei läinud, nagu Unt kirjutab....oleks vabaduse mäele ikke aastaid varem jõudnud

Kulla seltsimehed - vaadake ikka peeglisse! Niipaljukest kui EJS reeglitest mäletan, on teatud demokraatia ja valitavuse/esindatuse printsiibid juhtkonna moodustamisel jätkuvalt kehtivad. Eks öeldakse - iga rahvas väärib oma valitsejaid. Eks seda ütelust võib üle kanda ka huvigrupidele (jahimeestele). Miskipärast pole ma märganud tuliseid debatte ja valimisvõitlust koos oma programmiliste tõekspidamiste tutvustamisega ühelgi jahimeeste organisatsiooni tasemetel (tegelikult neid ju 3 olegi: selts - (klubi)- EJS). Ju on "uuristamas" sama passiivsus, mis teistelgi ühiskonna tasemetel ja käegalöömine - ah, mis mee väikesed veenikesed ikka, eks nad seal parteide tagatubades või luksusest lõhnavates saalides asjad omakasuks ära õiendavad. Niiet ega see varumeeste pink pikk pole, reas naisi ja mehi, kes nõus on praegusel heitlikul ajal vankrit vedama.

Loomulikult on positiivne, et sihukestest asjadest avalikult räägitakse (nagu see apsakas ajakirja rahastamisega juhtus) ja kindlasti tuleb ka asjaosaliste kommentaare selle kohta küsida (kes on esindajad/volinikud EJS koosolekutel?). Kahjuks on sarnaste apsakate juhtumise taga tuntav üpris selgelt mõlemapoolseid inimestevahelise suhtluse probleeme. No oli siis raske oma tegevustest teineteist informeerida ja nende kaugemaid tagamaid selgitada (nii küsitluse korraldamisel kui kahetsuskirja kirjutamisel)? Raske oleks nõuda, et hiljuti ülikooli lõpetanud inimene (ja mitte juura või ajakirjanduse alal) suudab keerulisi poliitilisi käike ette aimata. Küll ootaks aga siis endale aruandmist, et tuleks nõu küsida.

Vahest oleks aeg erakorralise EJS üldkoosoleku/kongressi kokkukutsumiseks kus mitmedki üleskerkinud asjad selgeks räägitaks ja vahest juhtkonda tugevdataks?

Mmnjah! ˇMitte huupi ei lahminud ma rääkides siin ühes teises teemas meie suure juhi palga mure teemal. See tibi oskavat päris ebameeldivalt kriisata ,koguni nii kõvasti ,et see järvamaalegi kuulda on,kui asi hakkab tema heaolu puudutama."Ei teagi" kuidas sellisele kohale saab? Ja seda ka ei tea kui paks selle eestlase nahk ometi on!? Millal ometi mõõt täis saab?

No eks ühel hetkel hakkavad seltsid-klubid vast viimaks jalgadega hääletama ? Tehkem vabatahtlikud maakondlikud jahindusnõukogud ära, mis kohapealse elu ära korraldavad koostöös maaomanike ja teiste huvigruppidega ja hoidkem EJS liikmemaksu raha kokku.

Oh, muidugi vale teema selle jaoks ...

BM