Tegemist ei ole ju ikkagi mitte vastasleeriga EJS-ile kui ühele organisatsioonile, vaid vastasleeriga (kui nii üldse saab öelda) tsentraliseeritud jahindusorganiseerumisele. Mina olen ise liikmeks kahes erineva ülesehitusega jahindusorganisatsioonis ja seni on küll täiesti kindel alus väitmaks, et seal, kus teed ise (s.o seltsi tasandil, mitte maakondliku klubi tasandil) omad otsustused, on asi korras, teises kohas aga on väga raske kultiveerida arusaama seltsi enda otsustusõigusest ja vastutusest.

Millele Aivar on sisu poolest viidanud, on see: need EJS-iga mitteliitunud maakondades olevad seltsid ei näe EJS-i või maakondliku ühendorganisatsiooni järele vajadust. Selline lahendus on aga elujõulisem siis, kui riigi poolt hoitakse ja arendatakse tugevat ja (jahinduslikult) pädevat maakondlikku keskkonnateenistust. Kus KKT on nõrk (spetsialist poolekohaga, ei ole jahindusest huvitatud vms), seal võtab tahes-tahtmata mitmeid ülesandeid enda täita maakondlik klubi või liit (selle olemasolul) ning loob sellega enda olemasoluks paratamatult suurema õigustuse kui teistsuguste tingimustega maakonnas.

BM

... kas kuskil on miskid valimised lähiakaöl tulekul?

Ma lihtsalt mainiks ühe olulise asja meie elus ära - kultuur. Siiani nagu mulje jäänud, et EJS, ja maakondlikud jahinduskeskused hoiavad kultuuri, üritusi jms laiemas massis. Lasketiirud, maakondlikud keskused jne on ühtuse luseks, ühtsuses peitud aga jõud. Ühest küljest on tore tagasi minna foedaalajastusse, kus igal pool kantsid, kes omavahel vägikaigast veavad, teisest küljest, riik on ikkagi see, mis omab arvestatavat jõudu. Jahinduses on ka suht niru, kui kõik tegutsevad omaette, paremal juhul tehakse naabritega ühiseid kokkutulekuid, välimaailmaga suhtlevad ainult need seltsid, kes turistidlt pappi kokku korjavad.

Mis ma sellega öelda tahan, sellise organisatsioon nagu EJS on ikkagi vajalik, et jahinduskultuuri arendada ja edasi viia, sellega (minu arvates) saadakse enam-vähem hakkama. Lisaks on valdkondasid, millega saadakse veel suurepäraselt hakkama. Probleem on selles, et on üsna terav valdkond, millega veel pole suudetud hakkama saada, ja need on maaomanikud (enamasti mittejahimehed).

Kui nüüd keegi tõsiselt võtab ette ja teebki ühe organisatsiooni, mis nagu konkureeriks EJSga, või siis aitaks seda killustada (tsentraliseerituse vähendamine), oleks tulemuseks arvatavasti totaalne ämber. Suhtluse korraldamise osas tuleb midagi ette võtta ja seda masinavärki veidikene õlitada (jube jama ikkagi, kui isegi Jaak Volmer kirjutab EJs, et temast mingid asjad kauge kaarega mööda käivad, ja mina teadsin nt neid asju, mis kauge kaarega jahimeestest mööda käib, tänu sellele, et lihsalt oli võimalik sel aastal sattuda õigel ajal õigete inimestega juttu ajama).

Minule jääb küll praegu mulje, et küsimus pole info jagamise oskamatuses või suutmatuses, vaid infot ei taheta erinevatel põhjustel lihtsalt välja anda. Ja ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida.

Trehvasin täna lugema Erametsaliidu juhatuse koosoleku protokolli ja tekkis küsimus, et miks jahimeestel miskit sellist avalikult üleval pole. Praegusel hetkel loen avalikult ametliku materjali, mida arvavad jahinduse arengukavast EML juhatuse liikmed, mis neil plaanis ja mis toimib, aga EJS omad? Kas meie juhatus üldse on teadlik, et jahinduse arengukava on tulekul?
http://www.eramets.ee/liit/?m=310
Pöörake tähelepanu just punkt 3´le.

Toetan eelkõnelejat

EJS-i juhtkond peaks ikka seda uut arengukava teadma aga ehk tahavad targad olla,et on ootaval seisukohal,et kuhu poole asi kaldub?Kas saab arengukavast asja või läheb kõik vanaviisi edasi?Ja kui nende huvidest kaugemale kalduma hakkab,alles siis näitavad küüsi ja hambaid.