Pidasime jahti väikestes metsatukkades mis segi paisatud eri omanike vahel. Üks nõuab, et laseksime põdrad maha , teine seisab kõrval ja keelab. Põdrad on nii kodustunud nendes tukkades, et ei saa ka nelja kordse ajuga välja. Ja kui välja tuli siis just jahti keelatud tukka. Mehest, kes istutas 2 hektarit metsa ja näeb pidevalt 4 põtra ja kuni 12 kitse istanduse peal, oleks nagu kergem aru saada, aga kui teine tahab jahti keelata- peaks nagu ka aru saama. Aga kui istandus kahjustada saab, kas ei peaks jahikeelustaja kaasvastutust kandma? Kas jahimehed peavad kuulama kahelt poolt süüdistusi, või peaks see olema seadusega reguleeritud? Ma pole normatiivdokumentidega nii kursis, ehk oskab keegi valgustada.

Kõikse parem peaks olema, kui kahju kannataja KKTsse avalduse teeb ning jahiselts samuti (st, vaja oleks kirjalikku lepingut, et 1 maaomanik on jahi keelanud). Ära tuleb näitada, milles jama ja kes asjas süüd omab. Kui asjale lahenduse kuidagi saate, kriba uuesti. Mul endal sama jama kobraste teemal, igal pool maaomanikud kurdavad, samas, elupaik asub neil Olev Räisa (panen ikka nime ka kenasti juurde, et äkki ta nt satub teemat vaatama ja hakkab selle läbi naabritest natukene hoolima) kõrgemate vallidega kraavis, see mees aga arvab, et koprad temale liiga ei tee, ja las nad elada (tuli ja ütles oma arvamuse sellest välja ka). Alumiste metsatükkide omanikud on aga laushädas, sest nende maadel kraaviperved madalamad ning metsaalune ujutatakse lihtsalt üle.

Ma ei jaga matsu välja, et miks te siis ise ei lähe lubaja maale neid loomi ära laskma, kui inimene ise neid pidevalt näeb ja jahti lubab?

Varitsusjaht ehk võlusõna?

no üsna arusaadav situatsioon ... loom ju ei püsi paigal neis paarihektarites tukkades, ja isegi kui hakkad seal aju tegema, siis peagi saavad aru, kus rahulik olla ja enam päevaks sellistesse jahiks lubatud kohtadesse ei jää. Meil sarnane olukord, kus nii sead kui põdrad käivad regulaarselt üle tee meie maa peal, aga ööseks kõrvale naaberjahtkonna maale, kus pea võimatu aju korraldada ja seepärast on seal eiteamillal viimati jahti peeti.
samas tihti ei saa lubaja maa peal jahti pidada kuna aju annab korraldada ainult nii 2-3 maaomaniku lapi peal korraga, mitte ühe omaniku maal ...

Täpselt minu mõte, et ajujaht pole ainuvõimalik jahipidamisviis.

Nüüd jüba õhtud nii pimedad ja ööd pikad, et polegi nii lihtne varitseda. Teiseks peab tuul ka sobima, vastasel juhul pead ikka keelaja maale minema. Ja tahaks ikkagi leida võimalusi ja vahendeid jäärapäisete naabrite mõjutamiseks. Ei ole ju õige, et väikese maalapi omanik, kellel pole peale pajuvõsa metsagi, tallab teiste tegemistel!

Kui jahimehed ei saa või ei taha varitsusjahti teha siis on veel variant, et maaomanik kasutab repellente. Kitsede tõrjeks on olemas pasta ja vedelik, mida pritsitakse või määritakse taimedele ja põdra peletuseks on vastav lint olemas. Kui jahivastane tahab siis käin KKT´st lägi ja paneb enda avaldusega üleüldse igasuguse jahi enda maal kinni. Sundida ei saa kedagi. Ega kitst ja põder nüüd nii öösel tegutsejad ka pole, keda ei saaks hommikul vara ja õhtul hilja lasta.
Olgu eraomand milline tahes, väike või suur, võsane või mitte, lugu peab sellest ikka pidama ja austama teise tahet.

Jah, olgu eraomand milline tahes, seenele võib seal ikka minna. Võtad korvi ja muudkui korjad... natuke vaja ikka teiste seenelistega ka samal ajal suhelda.

Eriti veel siis,kui sõbrad seenelised kõik jahti lubava talumehe maal liinis ja ootavad,kunas "seened" paistma hakkavad.Seeni võib ka mitmekesi korjata,kuid kindlasti ilma püssita,sest mõni talumees oma maal jahti ei luba.Seadused selleks ongi,et neid ikka õigesti tõlgendada.

Päris hulk aastaid hiljem selgus üks huvitav asjaolu tolle aasta koprajahist. Ollev ise ei olnudki see kuri keelaja. Tema elab Tallinnas ning polnud kohalgi. Tegemist oli hoopis naabriga, kes oli ennast seal valdusel ka omanikuks mõelnud ning kasutas juhust, et kobraste langetatud puud omale kütteks ära vedada. Päris omaniku ja all oleva naabruse uputus oli lihtsalt abivahend puude soetamiseks. Sellised lood olid hoopis