No tehke mis tahate aga mina kohe mitte ei suuda tõsiselt võtta hirmu, et kui vibuga jaht legaliseerida, siis salaküttimine suureneb plahvatuslikult! Pakuks et kuskil 90% salaküttimisest (vähemalt nende poolt kel ühtki paberit taskus pole) tehakse nii, et sõidetakse autoga ringi ja kui kuskil kitsed väljas siis 22LR-ga plõks ära, pauku eimingisugust. Aga katsu sa vibu või isegi ammuga autost lasta

Ma ei väitnudki seda.

Tegelikult oleks väga huvitav lugeda ametlikku statistikat salaküttimise juhtumitest, mis on ilmsiks tulnud ja süüdlased teada. Nimelt mina pakuks, et enamus salaküttimisi pannakse toime just nimelt paberitega jahimeeste endi poolt, kes siis aegajalt ka pätti teevad erinevatel põhjustel. Nendele järgneks vast need vennad, kes ametlikud jahimehed pole aga mõni "must" püss on kuskil madratsi all või kapi taga peidus ja käivad siis kas oma talumaadel -metsas või siis endale hästi teada kodukandi metsades salaküttimas, kes siis piirdub liha hankimisega oma söögilauale, kes aga teeb seda nahhaalselt raha teenimiseks müües lastud ulukid ära. Ning mis puutub nendesse juttudesse, et ...linnamehed tulevad oma uhkete-kallite džiipidega ja rallivad ringi mööda maamehe maid ja põlde ning lasevad kõike, mis liigub... , mitte, et ma väidaks, et seda üldse ei toimu aga ma arvan, et see on väga mugav viis mõningate meeste jaoks oma pättusi teiste kaela ajada. Seda viimast väidan ma oma iskilikest kogemustest.

Martini jutus iva sees, vibuga on jahipidamine palju raskem, kui tulirelvaga.Oletame , et jaht vibuga legaliseeritakse, siis alul ehk tõesti salaküttimine (jahipidamisõiguse andvate dokumentide olemasoluta jahirelvaga, antud juhul siis vibu või ammuga, jahialal viibimine) suureneb, kui palju just ulukite tabamine nende poolt, on küsitav. Peagi lüüakse sellele käega, kui uluki tabamine osutub väga suure küsimärgiga ettevõtmiseks, kusjuures risk vahelejäämiseks jääb samaks.
Samas ei tasu unustada, et ammu laskekaugus ikka tunduvalt suurem, kui vibul, lisaks optiliste sihikute kasutamise võimalus.
Päris nii ikka ei saa, et mehed, vibud kätte ja jahile. Analoogselt praegu toimiva laskekatse peab ka sellele jahirelvale üle kandma, sest sealgi oma ohutus- ja oskusnõuded vajalikud.Päris algul võiks asi isegi karmim olla, näiteks maastikuvibu võistlustelt mingi teatud punktisumma ette näidata, mis olekski aluseks, et inimene oskab ikka vibuga käsitseda.
Lisaks verejäljel töötava koera kasutamise võimalus, sest selle jahipidamisviisi juures on uluki põgenemine tabamiskohast paratamatu.
Eks meil ka kunagi võib-olla jõutakse vibujahi legaliseerimiseni, aga praegu vast vara veel, see jälle teema, kus aeg paneb asjad paika.

Üks aspekt veel miks vibu ja ammujahi legaliseerimine ilmselt salaküttide seas eufooriat ei põhjusta. Nimelt ei ole see mitte odav lõbu. Juba korralik riist ise maksab korraliku kaasaegse vindi hinna pluss veel nooled. Ja need viimased on vindipadrunist ikka pehmelt öeldes oluliselt kallimad ja on seejuures praktilises jahis kasutamisel nö. ühekordsed. Teismelisena sai käidud pikemalt vibutrennis ja mis seal salata, juba siis oli jahikirg olemas ja tulirelvade puudumisel sai mõnigi kord ka jahil vibuga käidud. Eriti hästi on sellest perioodist meeles möödaläinud noolte otsimine ja seda looduses praktiliselt alati tagajärjetult. Madala nurga alt tulnud nool oskab end imekenasti mullakamara sisse ära peita. Ja isegi kui ta üles õnnestub leida või on ulukit tabanud, siis on ta tavaliselt deformeerunud ja kasutamiskõlbmatu.

Kellele jahinoole otsad huvi pakuvad, siis http://www.newarchery.com
Kindlasti on need suurema efektiivsusega kui cal22.
Leheküljelt vali Products.

Et siis paneks ka oma arvamuse kirja: Pooldan täielikult jahti vibuga. Jahiseltskondades on antud hetkel põhilisteks vastuargumentideks hääletu salaküttimine ja suur praagi protsent. Sellele vaidleks küll täiel häälel vastu. Vibud on olnud saadaval ammustest aegadest, ja kes on nõuks võtnud salaja metsa minna, need on seda ka teinud. Samuti olen seisukohal, et relvaomanike seas on paraku salakütte niivõrd suurel hulgal, et isegi kui koguda kokku kõik Eesti vibulaskjad, ei saa ka sellist kampa kokku. Mis aga puudutab seda va praaki, siis nagu ikka, ilmneb see, et kes asjast midagi ei tea, see karjub ikka kõige kõvema häälega... Jahiotsaga nool tekitab oluliselt suurema vigastuse kui kuulitabamus. Jah, shokk on võibolla mõnevõrra väiksem kuid suurem lõikehaav kompenseerib selle kuhjaga. Eriti naljakas tundus ühe jahimehe jutt sellest, kuidas meil peale vibujahi legaliseerimist oleks metsad paksult täis loomi, kellel nool tagumikus lipendamas. Aga loodetavasti jõuavad asjad kord nii kaugele, et jahimehed saavad vibudest ja vibulaskmisest rohkem teada. Siis ehk hakkab ka üldine arusaam vaikselt muutuma. Ise olen jahimees juba poisikesest saati kuid olen jätkuvalt seda meelt, et vibujaht on humaansem (kui nii võib öelda) kui jaht tulirelvaga. Seda eelkõige juba sellepärast, et vibukütt mõtleb ikka hästi järele enne kui noole lendu laseb, stiilis kui juba laskmiseks läheb, siis üks lask ja üks tabamus. Relvaomanikud pahatihti tekitavad lausa sõja, valimatutelt kaugustelt, lootuses, et äkki midagi ikka tabab. Ja kui tababki kogemata riivamisi, tekitades vaid kerge vigastuse, siis tulemuseks on järjekordne korjus kusagil metsas.

Aastaid tagasi juhtusin Soome TV-st nägema, kuidas suvituspiirkondades talviti aedu kahjustavaid jäneseid jahiti. Kuna asulas ei tohi tulirelva kasutada, tehti seda tööd öisel ajal vibudega. Päris naljakas oli vaadata aga toimis. Samas jälle peame arvestama meie kultuuriruumiga, iga uus asi tekitab meil pea täieliku kaose. Metsadesse ilmuvad koheselt uusrikaste ``vibuküttide`` hordid, siis rahuneb asi maha ja normaliseerub. Ka saab nii mõnigi endale noole taguotsa. Nooleotsikud on aga ikka jube koledad, ehk läheb mõmi Looja karjagi. Siis selgub, et asi on ikka palju keerulisem kui karabiini + 12X optikaga põmmutada ja vibud kattuvad tolmukorraga, järele jääb üsnagi väike hulk tõelisi entusiaste. Vot see aeg selle legaliseerimise ja filtreerumise vahepeal toobki segadust. Salaküttimine vibuga muidugi tuleb, kui mitte juba ei ole. Üldreeglina on ``elukutseline`` salakütt siiski jube ettevaatlik ja tunneb metsa ja selle elanikke pühapäevitavast jahimehest palju paremini, arvan, et selliste vahelejäämise protsentki on kaduvväike. Vahelejääjad on siiski praalivad ja mõtlematud tegelased.

Maastikuvibu laskmisel kasutatakse põhiliselt nelja formaati: 1. ulukipildiga sihtmärgid, 2. jahiring; 3. maastikuring ja 4. loomakujud (3D)

Lisaks on olemas normatiivid, millede alusel antakse vibulaskurile tasemeklass(C,B või A) C- madalaim, A- kõrgeim.
Täpsem info: http://www.kuldnool.ee/?op=body&id=97

Need normid arvestatakse jahiringi ja maastikuringi tulemuste järgi. Max punkte ühest formaadist on võimalik saada 560. Näiteks jahiploki (AMBU.. lastakse plokkvibuga, olemas on sihikud, kuid mitte suurendusega, kasutatakse päästikut) klassis on vaja A normi täitmiseks lasta 2x 475+. Et tasemeklassi säilitada peab järgmisel kalendriaastal laskma 1x klassile vastava tulemuse uuesti.

Kui rääkida aga testimisest, mil lastakse ulukipilte või 3D loomakujusid siis peaks ikka 560 laskma, st igasse märki 1 lask ja see otse südames (28x20p).

Viimane lõik on muidugi minu arvamus

Tegelikult tahaks näha kuidas olemasolevad jahimehed max. tulemusega normi lasevad . Paljudel hakkavad käedki värisema kui laskeplatsile astuvad rääkimata siis metsas looma nähes veel...

Vibujahi loa jaoks A tunnistuse laskmine on umbes sama mõttekas, nagu see, kui juhiloa kättesaamiseks peaks sõitma vähemalt 110 km/h keskmise kiirusega läbi mõne ralliraja Lõuna-Eesti kruusateedel.

Pole seal mingit A-klassi vaja. (Minu teada on maastikulaskmisel hoopiski märgid kuni 63 meetri kaugusel ehk umbes 3-4 korda kaugemal, kui on jahikaugused)

Looma tapmiseks piisab täiesti, kui 5-20 meetri pealt tabada noolega südant või kopse.

Ja kui paljudele loomadele sa 5-20 meetri peale satud??? Pukis siga passides ehk jah sinna 15-20 meetri kanti, aga vabas looduses vist ikka väga harva

Noh, USA jahimeeste muljetest lähtudes võib maa pealt varitsusest küll 5 meetri peale sattuda.

Kõrgistme kohta ei oska öelda, kuid nagu ma aru saan, siis jahis üle oma võimete ei lasta.

Asjast huvitatule foorum:
http://www.bowsite.com/bowsite/tf/lw/threadsx2.cfm

Ja kauguste teema:
http://www.bowsite.com/bowsite/tf/lw/th ... CATEGORY=9

http://www.bowsite.com/bowsite/tf/lw/th ... CATEGORY=1

Kui nüüd võtta ette hulgim USA vibujahi klippe, siis lastaksegi valdav enamus juhtudest kõrgistmetelt ja varitsustelkidest. Muidugi on ka hiilimisjahti näha. Tegelikult ikka mees peab teadma oma võimeid ja piire ja vastavalt sellele siis valib jahipidamise viisi ning laskekauguse.

To Ets.
Eks see käsi värises ka siis, kui esimest korda tiirus püssi lased

Tegelikult on hoopis nii, et maastikuringis lastakse vahemikus 72,8 m (80jardi) kuni ~6 m (20 jalga).

Jahiringis lastakse vahemikus 63,7 m (70 jardi) kuni 10 m (11 jardi)

Ulukiringis lastakse vahemikus 54,6 m (60 jardi) kuni 9 m (10 jardi)

Olen nüüd teinud kaasa mõned võistlused ja olen ka A klassi välja lasknud, kuid mida enam ma lasen, seda rohkem saan ma aru, et looma laskmiseks ei piisa üksnes maastiku- ja jahiringis lastud A klassi tulemusest. Selleks, et pidada vibuga jahti peab harjutama laskmist erinevatest asenditest, kiiret vinnastamist ning sihtimist kehva valgustuse korral ja palju muid nüansse veel. Ja uskuge need asjad ei tule lihtsalt.
Kui sa ikka ei suuda määramata kauguselt tabada (vahemikus 30-50 jardi vahel) esimese noolega loomapildil otse südamesse (õigesse südamesse), siis pole sul jahile ka asja. Märki lastes pole karta, et loom liigutab, kuid elus loom....

Nii, et pole vaja karta neid va salaküttimise juhtumite meeletut kasvu, sest iga vennike, kes endale salaküttimise eesmärgil vibu ostab, saab peagi aru asja keerukusest.

Nool mätasse!

Vot kõige hullem ongi see, et minnakse metsa seda elus loomade peal harjutama ja neid sandistama.