Sai lõpetatud jälle üks edev alus. Kolju peaks olema medaliväärne, seepärast ka vastav koht sellele. Üritasin kujutada kopratammi ümber kolju.
/Users/Andrus/Desktop/page0-1037-full.jpg

Polegi nii andekat ja originaalset trofee alust näinud,super.

Au ja kiitus meestele kes selliseid asju teha mõistavad. Nagu öeldaks, et maitse üle ei vaielda aga.... No krt kui on ikka hea maitse no mis siis vaidledki. Pean siin silmas ka muid Andruse tehtud aluseid.

Jõudu ja jaksu.

Palju sellise hind oleks ? Ja kus kandis sa Andrus pesitsed, võibolla oleks omalgi sellise aluse vastu huvi.

Aitäh heade sõnade eest.
Elan ja tegutsen Pärnus.
Hinna kohta ütleks nii, et ei taha nagu hinnasilti külge riputada, sest tehtud sai see ainueksemplarina. See nüüd nagu rohkem peremehe asi, kas ütleb kellegile ,palju raha kulus või laseb teiste kujutlusvõimel lennata. Tellima tuleb ju reaalselt siiski see inimene, kes arvab, et tal on ka sellise töö tellimiseks ressursse. Niisama kiibitsemisel pole mõtet.
Hinna võib külge riputada tavalistel alustel.

No kui on tõenäoliselt eesti rekordkolju, siis telliks ka sellise

Suur su rekordkolju on siis?

Selline mõttemall on kahjuks väga levinud. Tekib kohe tahtmine küsida, et kas millegil - (sarvel, nahal, koljul jne) on siin maailmas ainult siis väärtus, kui keegi teine või teised on selle väärtuseks tunnistanud?
Miks on väärtuse kriteeriumid mingid ühikud (cm, kg, jne)?
Miks need kriteeriumid on ülimad võrreldes inimese enda emotsioonidega?
Näiteks: sõidan sokujahile, näen põllu peal suurte sarvedega looma, astun autost välja ja lasen ta kärts kohe maha. Pärast selgub -sarved kuldmedali väärilised.
Kas selline trofee on väärt isegi võrdlemist nende igerike sarvedega, mis ma lasin aastaid tagasi oma esimest sokku küttides. Pealegi ,kui mul kulus tollal nädal aega teda passides ja varitsedes.
Nendel igerikel sarvedel on suur väärtus minu jaoks, neil on oma LUGU ,mida saan alati jutustada .
Mis on aga neil näites toodud kulla sarvedel? Peale sentimeetrite ja grammide mitte midagi.
Selliseid sarvi olen ma nõus kerge südamega müüma, aga igerikke mitte kunagi.
Arvan, et jahimehed peaksid pilkkupüüdvaid aluseid kasutama ainult oma enda väärtustest lähtuvate trofeede kaunistamiseks. Näiteks -
1. soku, põdra, jne. sarv. Viimane jaht. (ka selline asi jõuab ükskord kätte)
Mingi isiklik jahitähtpäevaline jahitrofee, jne.
Kaunilt tuleks jäädvustada oma õnnestumisi, emotsioone ja miks mitte ka meeldejäävaid ning märgilise tähtsusega ebaõnnestumisi.
Trofeesse tuleks suhtuda sisust lähtuvalt. Kõik ülejäänu on juba "suurlinna tuled", mis on külmad ja võõrad.

Maitseasi, ei viitsi isegi vaielda, kirjutasin oma arvamuse Sinu jutust jääb aga mulje, et medalilooma ei saagi küttida nii, et tal ka oma lugu oleks. Edu!

AndrusM jutul on tegelikult iva sees, olgem ausad. Inimesed jagunevad laias laastus selle koha pealt kaheks, ühed, kes naudivad seda emotsiooni mis nad jahist saavad ja teised, kes ajavad seda vile taga. Päris selge see alati pole ja seal vahepeal terve rida variatsioone. Väga suur hulk jahimehi väärtustab teist, kui see on maha lasknud hunniku loomi või omab lademes medaleid. Kohe nagu tehtud mees ja on keegid kes seda naudivad. Vaadake enda ümber .Terve elu tikubki olema selline. Viled ja viled ja viled, aga sisu?
AndrusM teeb väga head tööd ja hea asi pole reeglina ka odav. Võibolla ka sealt kartus, et mingi asi kallis ja üksnes siis julgetakse unistada kallim alus omale soetada, kui just saadakse trofeeks see kõige kõige, olgu selleks siis rohkem kilosid/sentimeetreid või hunnik emotsiooni/adrenaliini.

Siin ma olen ka Andruse väljaöelduga nõus- minule on iga enda kütitud looma sarv trofee. Eriti meeldivad nn. väärarenguga sarved. Ja justnimelt jahilugu enda mälestuses annab trofeele poole juurde.
Asjaolu, et keegi lasi näiteks põdrajahis hea sõidutee ääres tavalise pulli on ammu unustatud. Lased aga keset suurt raba kasvõi 1 harulise ja pärast rassid meestega mitu tundi enne kui loomale autoga ligi pääsed- see mälestus on surmani meeles.

Mnjaa meil saaks sellise lasu tegija sellise keretäie (verbaalselt), et see püsiks tõesti tükk aega meeles.

Ei tahagi vaielda, et igal sarvel on oma lugu ja on ka endal mõningad lood sarvedega.
Siiski, kui on olemas lugu ja seda sarve tunnustatatkse kuldmedaliga, siis mina tahaks kyll endale mingid erilist alust sest sel sarvel on nn topelt väärtus minu jaoks. Kas te siis ei ole sarvi hindamiseks viinud? Tavalised sarved ikka tavalise aluse peale ja nende juurde ka kuulub jahilugu.
Igatahes alus on ikka viimase peal. Edu töös!

selle kopra hauatagune elu kulgeb esteetilises mõttes kindlasti yunduvalt kaunimalt kui sellele eelnev
kiitused meistrile

Nüüd siis veidi teistsuguse värvi-ja detaililahendusega variant.
/Users/Andrus/Desktop/page0-1055-full.jpg