Seekord said värsked trofeed siis veidi tagasihoidlikumad alused.
http://andrusmuru.planet.ee/page7/page0 ... -full.html

Puitu on vannutatud?

Täpselt nii, ainult ühe n-iga.

Trofeealuste puhul on minu kogemuse põhjal mitu varianti. Kui moodustub komplekt trofeedest, mida liigikaupa paigutatakse gruppidena seinale, siis võiksid alused olla samalaadse kujundusega. Eriti pidulikke saab esile tõsta sealt siis ka graveeritud ja viguritega alustel. Sageli on nii, et väga suured ja ilusad sarved (põder, sokk), lõigatakse juba toorelt madala koljulõikega ära kui samas võiks suurte trofeede puhul kaaluda terve ülakoljuga koos vääristamist. Soovitan töötada välja oma trofeealuste kujundus, et tulevikus saaks samalaadseid asju paigutada sarbastele alustele. Nii säilib fookus trofeel ning alus vaid vormistab selle. Eelistada ikka korralikku puitu, mitte pappaluseid spooniga. Meil stuudios on oma puusepp, kes teeb kindlate šabloonide järele ja nii saab ka korduvatele klientidele samas toonis ja sama kujuga aluseid hiljem lisada kollektsiooni. Mingi järg peaks püsima, et iga alus poleks isesugune (välja-arvatud siis, jah, need, mis erakordset ornamentikat vajavad erakordseks esiletõstmiseks, kui soovi on). Süsteem ja järjepidevus on ilus.

Minu puhul need eelkõneleja põhimõtted eriti ei kehti.
Need papist ja spooniga alused just selliseks ühekülgseks vormistamiseks just sobivadki - võrdlemisi odav toota ja võib tühise summa alla pannes neid sadu ühesuguseid aluseid ette vorpida. Head puitu kasutaks ma parem juba nende "viguritega" aluste jaoks. Mis puudutab gruppidena eksponeeritavaid torfeesid, siis ma ei arva sugugi, et nad peaks nagu sõdurid ühesuguses vormis olema. Igal trofeel on siiski oma "lugu" ja trofeed on siiski eelkõige jahimehe enda emotsioonide ja mälestuste väljendus ning kõik ühesuguste aluste peale nivelleerida oleks nagu tükitööd metsas tegemas käinud. Vööras, kes ei tea nende trofeede lugusid võib ju arvata, et ühesuguseid aluseid kasutades on rõhk sarvedel.
Olen minagi näinud pilte jahilossidest, kus enamus aluseid ühesugused. Eks vanasti oskasid alustetegijad samuti äri teha - ühesuguseid aluseid on ju tunduvalt odavam toota, ainult, et trofeed on kõik nagu langenud tundmatud sõdurid. Nende ühesuguste alustega kaasneb ka jahimehele oht, et ta aastate pärast enam ei mäleta kus ja kuidas mingi trofee on tabatud - omal selline kogemus.
Trofeede erinev kuju ja suurus on looduse looming, miks peaks seda loomingut ühesuguste raamidega vormistama. Kas keegi on mõnel kunstinäitusel näinud, et kõik maalid on näiteks ühesuguste raamidega? Odava ersatsi puhul seda vahel kasutatakse, aga väärtkunst on alati individuaalselt vormistatud.

Vaatamata sellele, et kui alused omgi erinevad, siis on ikkagi oluline dateerida täpselt kõik andmed aluse taha (kui ei viitsi etiketti graveerida), et kõi teadusele vajalikud andmed oleksid trofee küljes olemas. Muidu on trofeed üleriigilise teaduskollektsioonina, mis tagab meil aastakümnete-sadade järel võimaluse ulukite tervise üle järge pidada ja vajadusel DNA-ga tegeleda jne, väärtusetu. Olgu alus missugune tahes, andmed peavad olema. Ning oma kirjas ma just odavuse ju maha tõmbasingi (pappalused) ja soovitasin kasutada väärispuitu, mis ulukile au andmisel igati kohasem. Saan aru, et viguritega alused on veelgi kallimad, aga see on tõesti maitse asi.

Mõned nädalad tagasi jäi sugulase auto ette sokk. Esialgu pardakaamera videot vaadates, tundus et tegu oli väiksemat sorti noore loomaga ja ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Õhtul samast kohast mööda sõites märkasime, et loom oli samas kohas teisel pool teed kraavis maas. Kui kinni pidasime, et sokk kastiga kiskjatele ära vedada, saime aru, et tegemist on millegi enama, kui lihtsalt suvalise sokuplõksiga.
Tuleb tõdeda, et siiamaani üks ilusamaid ja omapärasemaid sarvi, mida näinud. Ja kahju on ka, et auto ees oma maise teekonna lõpetas.
Peale keetmist, puhastamist ja valgendamist

Piltide järgi tundub, et väga huvitav tõesti, aga kahjuks on sarvede värvus kadunud. Kas olid keetmise ajal vee all vist? Kõiki sarvi tuleb keeta nii, et nad ulatuksid veest välja täpselt kibunapärja alt ja ka aur neid ei kuumutaks (kas kile või kaltsuga kinni mässida justnagu kaas, mis arvestab sarvedega. Ja survepesu korral samuti vaja sarvi kaitsta, sest seegi võtab värvi üsna kiirelt maha. Või olid karvased sarved alles veel. Jah, nii tundubki, tipud pole veel teravadki. Tegelikult saab meie meetodiga Studio Viridises ka karvaseid sarvi nõnda prepsida, et karv jääks peale.

Usun, et taotluslikult eemaldati nahk. Ja vähemalt minu silmale on tulemus sellest olukorrast parim.
Karvane sarv ei lähe mitte

Pildilt ei tule hästi välja, aga ühel pool 4 haru ja kibun on selline, et ise sõrmedega ümbert kinni ei ulatunud võtma.

Sarved olid karvased veel ja avariist saadud muljumisest oli sarvedel olnud karv ka kohati inetu.