Mehed, see lausa kunstitöö meil siin!!
Elas kord jahimees, kel tige naine ja püssi polegi. Kutsus külla sõbra, kes oli lätlane ja kogu lugu pole veel läbi. Hiidlane sai teada, et see naine on põiki piluga ja punnis silmadega vahtis läbi optika. Aga jahimehe naine põlnd' suupeale kukkund ning kupatas mehe pilukeerajat tooma, et saaks pilu keerata põhja- lõuna suunda. Aga jahimees tõi oma uue kaheraudse, mis hõbekuuliga laetud ja põrutas eidele kahe jala vahele! Eit teinud suured punnis uhked silmad ning muutunud heaks tavaks see, et nüüd hõbekuul rauas (vahel kullastki on!). Kuni naisuke mullas tuhnis ja leidis yhe v2ikese kivi, mis sinist värvi ja kole raske ja nii edasi. Pani kivi tasku, kust kivi kukkus pilupööramis võtme peale -jahimees läinud seetõttu. Naisel polegi pilu!! Selle asemel risti löödi see kili. Rebane uudistas rippuvat kili ja ütles: "Krt. ............nii edasi ei lähe mitte!" "Ja kui läheb, siis ainult vastu tuult ja lõplikult, kui just lätlane, see vana kuuevarbaline, kuskilt uut pilu ei suuda sebida", mõtles jahimees ise ning sügas kubet, mis käras juba vastu maad vahutades tuld taeva poole pritsides.
Ütles lätlane seejärel: "Saabus sündmuskohale paks kuri miilits ja jorises kui lätlast nägi seal". Lätlane oma kõverate hõbekuuli laskmise torudega kõhuli viskus maha (suu mulda täis!!) ja kukkus põmmima, omal pilupööraja kahekorra kõrvast välja turritamas.
Ja hõbekuul lasti..
"Alleaa, kaske kaske,
hei hellakene vellekene,
ilus oled......."
Isamaa hoopis
tabamuse sai
taha abaluu pihta
ja vihastas hirmsasti,
nii, et see muinasjutt
otsa sai.
(Esimene originaalne Jääger-Online regivärss, esmakordselt trükis. Koostaja märkus.)
Elas kord jahimees, kellel oli paks ja kirju koer, kel' ikka kombeks Sahaarasse koprajahile minna (koos kütiga ikka), kuigi Sahaaras jääkarud pika karvase sabaga jääaugust kala püüavad. Ja naistele meeldib see karvane saba ja vinge kalahais, mis iiveldama ajaks ja peeretama paneks ka kõvema kalamehe. Kuid liivaussid tegid väga suure liivalossi, kus seitse pöialpoissi ja seelikuga Lumivalguke. "Poisid poisid!? Ikka ühekaupa!" Lumivalgeke jäi rasedaks ja läks hirmus paksuks ning pöialpoisid sõid ta ära ja said toidumürgituse, mis läks üle alles homme õhtuks. Pärast toidumürgitust läksid pöialpoisid jahile, kus lasksid suure karu, lõikasid kõhu lahti ja vaatasid sisse. Vastu vaatas Punamütsike: "Mitte kõik korraga!!" Aga üks haaval hüppasivad nad välja. Kuid noorim pöialpoistest maskeeris ennast seaks, kellel oli keeritsuss nagu boamadu kaelas. Vanemal aga jälle taskus marutaudi vaktsiin, mida ta ei ole ise ostnud. Selle varastas ta elevandilt koos koeraga, kellel oli kaheraudne taskus. Siis ta võttis paar padrunit, kallas püssirohu välja, segas kohvi sisse kolm tilka tsüaniidi ämmale, äiale, naisele, et nendest siis seepi keeta. Kuid see ei keenud kuidagi pehmeks (unustas soola lisamata). Mage seep ei lase hästi pugeda euroametniku suurde p.........e . Seekord siis läks see asi puusse ja lõpetuseks siis: "Trillallaa ja trulallaa.."
Esimeses põdrajahis juhtus, et jahijuhataja oli oma püssi ja koera maha joonud. Mehed ütlesid seepeale:
"Et juhatajast kahju,
maks läks ahju,
neer läks potti,
kops üle maksa,
naine kodus marus!"
(Teine originaalne Jääger-Online regivärss, esmakordselt trükis. Koostaja märkus.)
Kuid ega sellepärast jaht ära jää! Tuleb lihtsalt võtta koer ja püss, et minna otsemaid metsa kase alla ja istuda vaikselt. Juua ämbritäis viina, haugata peale šašlõkki ja mõelda, et võtaks püssi kah. Ei leidnud püssi!? Ja polegi vaja! Sest noaga põrsast susata ka hea! Kui põrsas kätte saadud, siis enam püssi pole vaja. Aga vehkat paneb, aitavad väledad jalad.
