Urujaht möödunud sajandil

Naljakad juhtumid otse elust ehk kuidas ma ükskord jahil käisin.
Vasta
Kasutaja avatar
Kolevoll
Postitusi: 249
Liitunud: E Apr 05, 2004 2:16 pm

Urujaht möödunud sajandil

Postitus Postitas Kolevoll »

Üks sõber, kellel oli kaks taksi ja hagijas, läks rebastele koertega ajujahti pidama. Teine jahimees, kes oli kokutaja ja ka pisut kohtlase olemisega, pakkus ennast kaasa. Läksidki siis kahekesi. Kolasid mööda metsa kuni hagijas rebase jäljed leidis ja ajama hakkas. Lasta neil seda rebast ei õnnestunud, aga millegipärast ronis rebane varsti ühte urgu. Taksid muidugi ajasid rebase ummikusse ja kütid kaevasid uru lahti. Kui urg oli lahti kaevatud, siis oli ju ka see rebane sealt vaja kuidagi välja saada. Sõber arutles endamisi: ”Seon nööri rebasele jala külge, annan nööriotsa kaaslasele ja lasen sellel siis rebase välja sikutada. Kui reinuvader juba väljas, siis saan talle ehk kaikaga pähe lajatada”. Mõtles nii ja siduski nööri ümber rebase jala. Kui kaaslane rebase urust välja tõmbas, siis lõi sõber rebasest muidugi mööda ning rebane kahmas väledalt sõbra kaaslase kummikunina hammaste vahele ja pures seda nii nagu tahtnuks testida jalanõu toiteväärtust. Sõber sai siis rebast natuke paremini sihtida ja seetõttu talle ka tokiga täpselt pähe virutada. Sõbra kaaslane aga kisendas valjult: “Ai-ai-ai”, heitis selili ning hakkas jalga kummikust ja mitmest kihist jalarättidest vabastama. Jalg ei olnudki viga saanud rohkem kui paar sinist plekki varba otsas, kummikunina aga olevat üsna auklik olnud. Ka olevat vennike hirmsasti ähmi täis olnud ja kokutanud nii hullusti, et terve õhtu ei saanud keegi aru mida ta seletas. Sõber siis loovutas tabatud rebase kaaslasele valurahaks ja hirmsa elamuse puhul närvide taastamiseks.
Kasutaja avatar
Kolevoll
Postitusi: 249
Liitunud: E Apr 05, 2004 2:16 pm

Postitus Postitas Kolevoll »

Neljameheline grupp asjamehi, kellest üks oli juba eelnenud loost tuttav koerteomanik koos oma taksidega, siirdus urujahile kährikuid tabama. Gruppi kuulus veel takside omaniku naabrimees, hüüdnimega Piilu, kes võttis kaasa ka oma noore taksi, et see vanade kõrval tarkusi omandaks. Saadigi siis lõpuks kährik urust kätte. Nii kui elukas välja sikutati, teeskles see kohe koolnut. Mehed tegid siis Piilule ettepaneku, et ta oma noore taksi kährikule kallale laseks ja niiviisi karuslooma murdmise kunstiga tutvust teeks. Kui taks kährikut nuuskima läks, hüppas viimane taksile kohe ninna kinni. Taks kukkus seepeale kõvasti vinguma ning Piilukene sattus koledasse pabinasse, et äkki kährik tema kalli kutsika maha murrab. Pabistaja kahmas maast malaka ning läks taksile appi – võttis hoogu ja koksas kähriku asemel kogemata taksile kaikaga pähe. Kährik lasi koera lahti ja silkas küttidest kaugemale. Taks keeras end seepeale selili, siputas natuke jalgu ning jäi liikumatult lamama. Nüüd sattus Piilu juba paanikasse – sebis sinna-tänna ning krabas lõpuks taksi sülle ja hakkas teda patsutama ning raputama. Taks lõi silmad lahti, vaatas Piilule altkulmu otsa, turtsatas korra ja alustas solvunult kõmpimist auto poole. Peale seda oli Piilu hulk aega kole pahane naabrimehe peale, kes olevat tema naisele kuuljutte levitanud sellest, kuidas ta kord metsas oma koera koksas ning seejärel ohvrile kunstlikku hingamist tegi.
Vasta