Imelik seajaht
Imelik seajaht
Olime ühel talvel sigadele ajujahti pidamas. Koerad ajasid üht prisket kulti, kuid sellel õnnestus ajust väljuda nii, et kütid ei saanud paukugi teha. Kohe kui kult oli ajust väljunud, ronisid mõned kütid UAZ-i kasti, millega sõideti kuldi oletatavale liikumisrajale ette. Ja nii juhtuski, et kui auto lähenes ühele metsatalule, tuli ka kult metsast välja. Kui ta juba ligidale jõudnud autot märkas, muutis kohe suunda ning tormas lähima metsatuka poole. Auto peatus, paar meest said kastist maha, kult aga hüppas tee ja metsa vahel asunud tiigi jääle. Jää pragunes kuldi raskuse all ja siga vajus jää alla. Autokastis seisnud jahijuhataja võttis mütsi peast ning pomises: “Olgu tal rahu teises ilmas”, pistis mütsi pähe tagasi ja hakkas auto kastis istet võtma. Istuda ta veel ei jõudnudki kui juba tiigi teises servas hakkas jää “paistetama” ning uppunuks peetud kult tiigi kaldanõlva pidi jää alt välja ronis ja seejärel metsa poole lidus. Aga jääalust ujumist edukalt harrastanud kuldikesele see lugu igatahes hästi ei lõppenud, sest üks kütt jõudis enne sea metsajõudmist paugu teha, mis kärssnina elukese lõpetas. Hiljem siiski arvati, et selline amfiibkult oleks võinud ju ikka edasi elada kuni järgmise korrani.
See juhtum toimus veel nõukogude ajal naabersektsiooni meestega, kes olid parajad lõuapoolikud. Olid naabrid seajahil ja tegid sigade pihta pauku kah. Üks kütt oli kulti haavanud, kes seejärel kütti ümber põõsa taga ajama asus. Paugutaja karjus tühja püssiga põgenedes kõva häälega: “Appi, appi! Haavatud siga !” Haavatud kult liikus aga mööda võsa edasi ja peletas lõpuks ühe kõrge puu otsa pisut kaugemal asunud küti, eluvenna, kelle jaoks siga ootamatult liiga kiiresti lähenes . Eluvend kommenteeris loo käiku: “Kuulen, et paugud kõlavad ja keegi karjub appi. Äkki vaatan, et suur kult kihutab minu suunas, endal lõuad verised. Mõtlesin, et nüüd on ta juba ühe jahimehe ära söönud ja tuleb, raisk, minu kallale. Kobisin kähku lähima puu otsa ja tänu sellele pääsesin hädavaevu metsahullu käest eluga.” Üks lõuapoolik, kes kommentaari kuulis, lisas veel: “See puu oli ju täitsa ilma oksteta, selle otsa oli ju maru raske ronida kah.” Eluvend kostis seepeale: ”Ei, noh… Seal ladvapool ikka paar oksa oli kah.”
Oli kunagi (NSVL ajal) meie sektsioonis üks vahva rätsep, kellega juhtus päris tihti huvitavaid lugusid. Osav jutumees oli ta ja naistejahist oskas ka lugu pidada. Nüüd on ta juba looja karjas, kuid tema seiklustest ikka pajatatakse vahetevahel.
Kord ajujahis jooksis vahvale rätsepale suur seakari ette. Rätsep tõstis püssi, tegi kaks pauku, mille tulemusena osutus saagiks pisike punastkarva põrsas. Kui rätsepa käest küsiti, et miks ta suuremat siga ei lasknud, siis saadi vastuseks: “No ma ju sihtisingi suurt.”
Kord ajujahis jooksis vahvale rätsepale suur seakari ette. Rätsep tõstis püssi, tegi kaks pauku, mille tulemusena osutus saagiks pisike punastkarva põrsas. Kui rätsepa käest küsiti, et miks ta suuremat siga ei lasknud, siis saadi vastuseks: “No ma ju sihtisingi suurt.”
Kunagi ammu, nõukogude ajal olime käinud juba kolm nädalavahetust seajahil nii, et saaki ei olnud saanud. Jahimaad on meil Läti piiri ääres, sead käisid meie juures söödal ja magama läksid Läti NSV-sse.
Oli käes seajahihooaja viimane pühapäev ning siis vist juba olid eeskirjad sellised, et lasta võis veel ainult põrsaid.
Jälle kippus jahipäev kulgema selliselt, et ei näegi kärssninu. Olime juba peaaegu kõik söödakohad üle vaadanud ning ikka suundusid sigade jäljerajad Lätti. Jäi veel käia viimasel söödakohal, mis asus piirist teistega võrreldes kõige kaugemal. Sõitsime jahiseltskonnaga autodel söödakoha lähedusse. Söödani jäi veel üle 300 m, mille hr E ja mina pidime jalgsi läbima. Kõmpisime siis vaikselt söödakoha suunas. Pool teed läbitud, nägin äkki põõsaste vahelt vasakult, diagonaalselt meie liikumissuunale lähenevaid põrsaid. Kükitasin kiiresti ja näitasin ka hr E-le, et ta sedasama teeks. Kuus prisket põrsast tulid meie suunas, jäid meist 15 m kaugusel seisma ning jõllitasid metsateel kükitavaid tegelasi - meid. Mõtlesin juba, et nüüd oleks hea kui me hr E-ga ei sihiks ega laseks üht ja sama siga. Seejärel aga pöördusid ruigajad meist eemale ning jooksid rõõmsalt minema, sest me mõlemad olime jätnud oma püssid autosse.
Õnnestus ikkagi kohtuda sigadega enne hooaja lõppu. Aga jahil viibides ma enam ilma püssita metsa tolknema ei lähe, sest iial ei tea, millal selja tagant kümme punanahka kallale võivad karata.
Oli käes seajahihooaja viimane pühapäev ning siis vist juba olid eeskirjad sellised, et lasta võis veel ainult põrsaid.
Jälle kippus jahipäev kulgema selliselt, et ei näegi kärssninu. Olime juba peaaegu kõik söödakohad üle vaadanud ning ikka suundusid sigade jäljerajad Lätti. Jäi veel käia viimasel söödakohal, mis asus piirist teistega võrreldes kõige kaugemal. Sõitsime jahiseltskonnaga autodel söödakoha lähedusse. Söödani jäi veel üle 300 m, mille hr E ja mina pidime jalgsi läbima. Kõmpisime siis vaikselt söödakoha suunas. Pool teed läbitud, nägin äkki põõsaste vahelt vasakult, diagonaalselt meie liikumissuunale lähenevaid põrsaid. Kükitasin kiiresti ja näitasin ka hr E-le, et ta sedasama teeks. Kuus prisket põrsast tulid meie suunas, jäid meist 15 m kaugusel seisma ning jõllitasid metsateel kükitavaid tegelasi - meid. Mõtlesin juba, et nüüd oleks hea kui me hr E-ga ei sihiks ega laseks üht ja sama siga. Seejärel aga pöördusid ruigajad meist eemale ning jooksid rõõmsalt minema, sest me mõlemad olime jätnud oma püssid autosse.
Õnnestus ikkagi kohtuda sigadega enne hooaja lõppu. Aga jahil viibides ma enam ilma püssita metsa tolknema ei lähe, sest iial ei tea, millal selja tagant kümme punanahka kallale võivad karata.
Seajahis juhtub arvatavasti igasuguseid huvitavaid asju. Aga, et kolevoll kõike seda üksi kirjeldab, siis otsustasin ka ühineda.
Kahjuks tuleb tõdeda, et endal pole eriti põnevat juhtunudki (alles üle-eelmisest aastast käin seajahis). Aga siiski...
Esimene kokkupuude sigadea. Liinil oli juba mingi tund kopikatega seistud, kui korraga vaatan, et jahipääliku jahiterjer tuleb pisikeste kuuskede vahel. Korraga on teine terjer ka kannul
siis sain aru, et põrsad. (aga nu, sama tumedad ja üsna pisikesed). Sibasid kuuskede vahel, siis ilmus kesik ka nähtavale, pistis nina kuuskede vahelt välja ja kadus. Kuna väljas oli -16, ja käsi liigutanud polnud, siis lihsalt ei suutnud kaitseriivi maha saada... päästikule vajutamise teemal oleks pidanud ka vaeva nägema. Sellest ajast teen parema käega (eriti nimetissõrmega) igasuguseid harjutusi, juhuks kui siga tuleb (on ennast ära ka tasunud).
Kahjuks tuleb tõdeda, et endal pole eriti põnevat juhtunudki (alles üle-eelmisest aastast käin seajahis). Aga siiski...
Esimene kokkupuude sigadea. Liinil oli juba mingi tund kopikatega seistud, kui korraga vaatan, et jahipääliku jahiterjer tuleb pisikeste kuuskede vahel. Korraga on teine terjer ka kannul
siis sain aru, et põrsad. (aga nu, sama tumedad ja üsna pisikesed). Sibasid kuuskede vahel, siis ilmus kesik ka nähtavale, pistis nina kuuskede vahelt välja ja kadus. Kuna väljas oli -16, ja käsi liigutanud polnud, siis lihsalt ei suutnud kaitseriivi maha saada... päästikule vajutamise teemal oleks pidanud ka vaeva nägema. Sellest ajast teen parema käega (eriti nimetissõrmega) igasuguseid harjutusi, juhuks kui siga tuleb (on ennast ära ka tasunud).Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
Üks lugu tuli siiski veel meelde. See siis meie maade suurima seaga. Neli aastat tagasi mahtus mu sõbral käsi kenasti tema jälge (ei ole väike käsi). Aga eelmisel sügisel, põdrajahis, kuulsid mehed (mina ka), et keegi läheb metsas.... päris suure raginaga. Aga pauku ei tulnudki. Hiljem siis küsib üks vanamees teiselt, et sul ju jooksis siga kõrvalt mööda, mis sa ei lasknud? Selle peale kostis teine (nõks üle 80ne mees) - ei julgenud.
Ise vist vajutaks oma noore ja vemmeldava verega ära... ja hiljem jookseks, roniks ja karjuks appi
Ise vist vajutaks oma noore ja vemmeldava verega ära... ja hiljem jookseks, roniks ja karjuks appi
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
-
Külaline
Kui Eestisse sai juba rootslasi jahile tuua, siis oli huvitav vaadata kuidas rootslane piki kütiliini koera ees liduvat põrsakarja juhmilt vahtis. Kui tundsin huvi selle kohta, et miks ta sigu ei lasknud, siis sain teada, et mingeid sigu ei olnudki, hoopis kari koeri olevat tema ees metsa all pisut ringi lipanud.
Kord ennemuiste läksid meite mehed ühel suveõhtul seajahile viljapõldude äärde, kus kärssninad endale head äraolemist teha armastasid. Jahileminekuks kogunes seltskond huvilisi juhtumi peakangelase, hr M-i, maja juurde.
M istus aga enne jahileminekut toas laua taga ja tarbis sõbra seltsis hundijalavett. Oli teine juba päris pehmekeseks ennast joonud aga tahtis ikka hirmsasti jahile minna. M oli jahileminemiseks väga silmatorkava väljanägemisega – noor, habetunud, kiilaksaetud peaga tuigerdav mees, kelle keha kattis triibuline madrusesärk, oli üle õla heitnud padrunivöö ning kukkedega kaheraudse püssi. Sedasi varustatult oli ta valmis vastu minema metssigade ning sääskede rünnakule.
Kui jahiseltskond alustas teekonda küttimispaikade suunas, jäi M-i sõber laua veerde tukkuma.
Mehed liikusid positsioonidele kolme erineva põllu servas ning hakkasid sigu ootama. Ennast “ära sättinud” hr M jäi aga igava ootamise käigus magama. Kui ta lõpuks pooluimasena üles ärkas, siis nägi, et päike hakkas juba tõusma. M ehmus hirmsasti kui mõtles selle peale, et mehed teda juba öö läbi taga otsinud on. Tõusis siis M püsti ning otsustas oma asukohast otsijatele püssilasuga märku anda. Põrutas märguandeks paar pauku õhku ning hakkas läbi viljapõllu kodu suunas liikuma. Teisele poole põldu liikudes lasi end kadunuks arvanud mees veel paar pauku õhku. Et ta teisele poole põldu jõudnult seal mingeid otsijaid ei märganud, siis arvas ta mõistlikumaks ise oma päästmisega vaeva näha ning koju minna. Nii alustaski M teekonda, mille pikkus otse üle põldude oli umbes 7 km, aeg-ajalt püssist pauku tehes.
Kui M oli ületamas teed, mis ka kodu suunas kulges, lähenes talle furgooniga GAZ-51. Selle roolis oli rabas tegutseva turbatootmiseettevõtte asjatundja, kelle silmanägemine ei olnud just kõige parem. Kiiremaks kojujõudmiseks otsustas M lähenevat autot hääletada ning hüppas teele ja kukkus kätega vehkima. Enne kui auto M-ni jõudis, ehmus juht jahimehe välimust nähes, keeras rooli ning tüüris sõiduriista põllule. Auto sõitis suure kaarega M-st mööda ning, jätkates liikumist jälle mööda teed, eemaldus temast kiiresti. M vandus tublisti ja lubas põgenenud auto juhile, keda ta tundis aga kes teda ära ei tundnud, hiljem noomituse teha.
Hr M jõudis mõne aja möödudes siis ikkagi ilusti koju ning astus tuppa. Nägi seal laua taga tukkuvat sõpra ja hakkas teda üles äratama. Sõber tegi silmad lahti ning küsis: “Alles sa läksid jahile, kas ongi juba kõik või ?” Sõbra abil sai M aru, et oli ikka veel õhtu ning kodust lahkumisest oli möödunud napilt kaks tundi.
M taipas, et oli paraja piruka kokku keeranud. Ronis seejärel koos sõbraga mootorrattale ja sõitis jahipaika tagasi. Sealolevad mehed seisid nõutult põllu ääres ja ootasid metsast M-i saabumist. Seda seetõttu, et ootavatel küttidel oli tekkinud arvamus nagu oleks M üsna pea positsioonidele jõudmise järel näinud siga, kelle pihta tule avas. Et M tulistamist jätkas ja ise edasi liikus, siis arvati, et siga, keda M jälitab, on haavatud ning püüab põldu- ja metsapidi põgeneda, mistõttu on talle ka raske pihta saada ning sellest tulenevalt kõlaski nii palju pauke. Et mingit siga ei olnudki, tulistamine oli aga M-i viinauimasoleku vili, siis olid kütid kaunis pahased ebaõnnestunud jahi pärast.
M istus aga enne jahileminekut toas laua taga ja tarbis sõbra seltsis hundijalavett. Oli teine juba päris pehmekeseks ennast joonud aga tahtis ikka hirmsasti jahile minna. M oli jahileminemiseks väga silmatorkava väljanägemisega – noor, habetunud, kiilaksaetud peaga tuigerdav mees, kelle keha kattis triibuline madrusesärk, oli üle õla heitnud padrunivöö ning kukkedega kaheraudse püssi. Sedasi varustatult oli ta valmis vastu minema metssigade ning sääskede rünnakule.
Kui jahiseltskond alustas teekonda küttimispaikade suunas, jäi M-i sõber laua veerde tukkuma.
Mehed liikusid positsioonidele kolme erineva põllu servas ning hakkasid sigu ootama. Ennast “ära sättinud” hr M jäi aga igava ootamise käigus magama. Kui ta lõpuks pooluimasena üles ärkas, siis nägi, et päike hakkas juba tõusma. M ehmus hirmsasti kui mõtles selle peale, et mehed teda juba öö läbi taga otsinud on. Tõusis siis M püsti ning otsustas oma asukohast otsijatele püssilasuga märku anda. Põrutas märguandeks paar pauku õhku ning hakkas läbi viljapõllu kodu suunas liikuma. Teisele poole põldu liikudes lasi end kadunuks arvanud mees veel paar pauku õhku. Et ta teisele poole põldu jõudnult seal mingeid otsijaid ei märganud, siis arvas ta mõistlikumaks ise oma päästmisega vaeva näha ning koju minna. Nii alustaski M teekonda, mille pikkus otse üle põldude oli umbes 7 km, aeg-ajalt püssist pauku tehes.
Kui M oli ületamas teed, mis ka kodu suunas kulges, lähenes talle furgooniga GAZ-51. Selle roolis oli rabas tegutseva turbatootmiseettevõtte asjatundja, kelle silmanägemine ei olnud just kõige parem. Kiiremaks kojujõudmiseks otsustas M lähenevat autot hääletada ning hüppas teele ja kukkus kätega vehkima. Enne kui auto M-ni jõudis, ehmus juht jahimehe välimust nähes, keeras rooli ning tüüris sõiduriista põllule. Auto sõitis suure kaarega M-st mööda ning, jätkates liikumist jälle mööda teed, eemaldus temast kiiresti. M vandus tublisti ja lubas põgenenud auto juhile, keda ta tundis aga kes teda ära ei tundnud, hiljem noomituse teha.
Hr M jõudis mõne aja möödudes siis ikkagi ilusti koju ning astus tuppa. Nägi seal laua taga tukkuvat sõpra ja hakkas teda üles äratama. Sõber tegi silmad lahti ning küsis: “Alles sa läksid jahile, kas ongi juba kõik või ?” Sõbra abil sai M aru, et oli ikka veel õhtu ning kodust lahkumisest oli möödunud napilt kaks tundi.
M taipas, et oli paraja piruka kokku keeranud. Ronis seejärel koos sõbraga mootorrattale ja sõitis jahipaika tagasi. Sealolevad mehed seisid nõutult põllu ääres ja ootasid metsast M-i saabumist. Seda seetõttu, et ootavatel küttidel oli tekkinud arvamus nagu oleks M üsna pea positsioonidele jõudmise järel näinud siga, kelle pihta tule avas. Et M tulistamist jätkas ja ise edasi liikus, siis arvati, et siga, keda M jälitab, on haavatud ning püüab põldu- ja metsapidi põgeneda, mistõttu on talle ka raske pihta saada ning sellest tulenevalt kõlaski nii palju pauke. Et mingit siga ei olnudki, tulistamine oli aga M-i viinauimasoleku vili, siis olid kütid kaunis pahased ebaõnnestunud jahi pärast.
Oli ilus jaanuaripäev, külma nii 2-3 kraadi, lund kah peaaegu parajalt. Läksime siis meestega siga kaema. Jahijuhataja ja koeramees läksid sisse, teised piirasid ümber nagu ikka.
Seisan siis vaikselt sihi servas, kui ragin tuleb. Püssitoru kõrgemale ja kaitseriiv maha, järsku kuulen kuidas mehed omavahel metsas räägivad. Lükkan riivi peale ja kirun oma liigset agarust, hea et õnnetust ei juhtunud. Kui mehed läbi sihiäärse kuusetihniku hakkasid trügima murdsin püssi lahti ja toppisin parasjagu padruneid taskusse, kui kuuseoksad laiali lükati.
OH SA ISSAND JUMAL! Mis metsavana minu kallite jahikaaslastega teinud on! Mustad ja karvased ja jooksevad neljakäpukil!
Kui sead üle sihi jälle paksu sisse kadusid jõudsid mehed ka metsast välja ja imestasid, miks ma sellise äraseletatud näoga olen.
Seisan siis vaikselt sihi servas, kui ragin tuleb. Püssitoru kõrgemale ja kaitseriiv maha, järsku kuulen kuidas mehed omavahel metsas räägivad. Lükkan riivi peale ja kirun oma liigset agarust, hea et õnnetust ei juhtunud. Kui mehed läbi sihiäärse kuusetihniku hakkasid trügima murdsin püssi lahti ja toppisin parasjagu padruneid taskusse, kui kuuseoksad laiali lükati.
OH SA ISSAND JUMAL! Mis metsavana minu kallite jahikaaslastega teinud on! Mustad ja karvased ja jooksevad neljakäpukil!
Kui sead üle sihi jälle paksu sisse kadusid jõudsid mehed ka metsast välja ja imestasid, miks ma sellise äraseletatud näoga olen.
-
Üllar Tamm
- Postitusi: 894
- Liitunud: N Okt 13, 2005 12:45 pm
Parim juhtum meie kandis seajahil 80-datest. Talvel piiri ääres lasti kult maha. Tõmmati siis sigudik UAZ-iku kasti, osa mehi ka sinna ja sõit järgmise aju kohta. Üks vana jahimees istus sea peale ja kiitis veel, et hea soe koht. Järsku metsavahel hakkasid mehed sõidu ajal kastist välja hüppama. Selgus, et siga polnudki surnud ja hakkas sõidu ajal ennast liigutama. Auto sai pidama ja üks kütt tegi üle kasti ääre kiire armupaugu. Vedas, et paks lumi maas, meestel oli pehmem maanduda. Aga näost kahvatud olid kõik kastisolijad.
-
saialõikaja
- Postitusi: 406
- Liitunud: E Okt 04, 2004 10:03 am
Kord lasi üks mees siledaga rebast... no mingisuguste peenemate haavlitega nagu rebasele ikka eksole! Pauk käis - rebane küliti! Viskas siis teise seljakotti ja kodupoole... kodus loom seljakotist välja ja puukuuri riida peale hommikut ootama, et mis sa teist ikka pimedas nülid rikud veel naha ära!
Hommikul nuga kenasti ihutud astus mees rõõmsalt kuuri poole ... nagu ukse lahti tõmbas nii rebane vupsti metsa!
Ju sai lihtsalt väikese shoki!
Hommikul nuga kenasti ihutud astus mees rõõmsalt kuuri poole ... nagu ukse lahti tõmbas nii rebane vupsti metsa!
Ju sai lihtsalt väikese shoki!
tuleb jaht või jaa?