|
Möödunud sajandi kaheksanda kümnendi algul, kui ma veel täieõiguslik jahimees ei olnud, käisin jahil ajajana. Sellest ajast on meelde jäänud haavatud põdraga seotud omapärane sündmus.
Ühest ajust väljus põdralehm, kütid tegid pauku ning põder liikus haavatuna järgmisse metsa.
Jahijuhataja organiseeris sündmuste edasist kulgu selliselt, et lõpuks otsustati korraldada aju seal, kuhu läks haavatud põder. Üks mees, kes oli osav jäljekütt, läks haavatud põdrale jälgipidi järele, juhuks kui põder metsas ära sureb, siis hiljem ei pea saagi otsimiseks aega kulutama. Ajajad, kelle hulka ka mina kuulusin, saadeti tegevusse, ülejäänud mehed aga asusid ümber metsatuka laskepositsioonidele, sest võis selles metsas ju ka teisi põtru olla.
Kui olime ajuga umbes poole peale jõudnud, siis märkasin enda ees põtra, kes toetus noore kuuse najale. Põder seisis ja ei liikunud kuhugi. Pööras ainult pead. Arvasin, et see võibki olla eelmises ajus haavatud põder ning hakkasin püssimehest ajajat endale appi hõikama, et see tuleks ning põdra maha laseks. Minu kõrvale ilmus mees, kes enne pensionile jäämist oli rätsep olnud. Rätsep oli vahva mees. Seda peamiselt oma suurepärase jutustamisoskusega kirjeldatud seikluste tõttu.
Selgitasin vahvale rätsepale asjaolusid ja näitasin põtra, kelle pihta tulnuks tuli avada. Liikusime põdrale lähemale, kuni looma ja meie vahele jäi umbes 20-meetrine vahemaa. Rätsep laadis püssi, pani selle palge ja tulistas kaks korda. Põdra peast natuke kõrgemal murdusid kaks oksa. Rätsep küsis minu käest: “Ei tea kas sai pihta?” Selgitasin, et kuulid läksid mööda. Põder liigutas natuke, kuid toetus ikka puu najale. Rätsep laadis püssi uuest ja pani selle palge. Nägin, et rätsepa põlved hakkasid värisema. Kõlas pauk. Põder ei teinud teist nägugi. Jalgade värisedes murdis vahva rätsep püssi kiirelt lahti ning asendas tühjakslastud kesta padruniga. Laetud püss tõusis, pauk kõlas, murdus oks põdra lõuast pool meetrit allpool. Rätsep laadis püssi uuesti. Mul tekkis juba soov rätsepa käest püssi äravõtmiseks, et siis ise põder maha lasta. Aga ma ei jõudnud oma kavatsust veel teostama hakata kui selja taga pistis keegi valjult karjuma: “Ärge tulistage, ärge tulistage! Ma olen siin!” Selgus, et karjujaks oli haavatud põdrale jälgipidi järgnenud kütt, hr E. Temal oli selline viga, et ta ei kuulnud hästi ning kasutas seetõttu kuulmisaparaati, mistõttu jällegi ei tajunud ta kuuldava heli suunda. Kuna ta ei saanud täpselt aru, kus tulistatakse, siis peitis ta end ohutuse mõttes jämeda kuuse taha meie lähedal ning hoiatas, et ei lastaks. Hõikasin hr E-le, et ta tulgu julgelt välja, sest lastakse hoopis vastassuunas. Vahva rätsep pani sel ajal püssi jälle palge, väristas kergelt põlvi ning vajutas päästikule. Seekord tekkis põdra kõrvalesta auk. Meie juurde saabus end puu taga varjanud hr E, kellele andsin sündmustest pisikese ülevaate ning soovitasin tal tulistamistegevuse vahvalt rätsepalt üle võtta. Hr E avas põdra pihta tule oma püssist. Esimese lasuga õnnestus tal augustada põdra teine, seni terve olnud kõrv. Teine pauk läks puhtalt mööda. Sain aru, et hr E oli tugevasse pabinasse sattunud. Rätsep väristas jätkuvalt põlvi ja hoidis püssi laskevalmis. Hr E-l veel põlved ei värisenud. Mõtlesin, et on mind ikka huvitava seltskonnaga õnnistatud. Tahtsin juba täpsustada, et kas pean igaks juhuks tagavarapadrunite järele jooksma, et põder lõpuks vingusurmagi sureks, ent hr E poolt tehtud täpne lask põdrale kõrva taha lõpetas looma piinad ning vajaduse täiendava hulga padrunite hankimiseks.
Lahkamisel ilmnes, et looma oli haavatud lasuga maopiirkonda, mis põhjustas sisemise verejooksu. Küllap verekaotusest tekkinud nõrkuse tõttu toetaski põder end vastu puud.
|
