Lapsepõlves kaevas kopp kaablikraavi, poisikesed leidsid sellest vahva metallist asja, müngi lõhkemata mürsk oli. Oh kui palju põnevust, isegi kooli võeti see kaasa, aga siis sai bussijuht kurjaks kui melu bussis liiga elavaks läks Sellest alates on kopratammi lõhkudes ning kõvemat eset tabades tihti küsimus, et ei tea kas tegemist on kiviga või millegi muuga. Seni pole veel lõhkekeha otsa komistanud (ptüiptüiptüi), aga maapõues on seda kraami piisavalt, et tõenäosus jääb (iseasi kui lõhkevalmis pommide osas).

Uskumatu, et hapnikuvaeses keskkonnas sellised asjad nii pikalt säilivad. Õnneks ei ole minu piirkonnast suuri lahinguid läbi käinud ja selliste asjade otsa komistamise tõenäosus väike.
Ja hea, et meie seas ka selgeltnägijaid on- näeb kohe altpoolt granaati läbi metalli, et sütikuid küljes pole

Ja kes lõhkeainetega kokku puutunud teavad, et lisaks välimusele on igast keskkonnamõjude vastu väga püsiv ka see sisemine soga mis "karrmürraki" peaks tegema. Osad II sõja aegsed segud ajaga ja teatud tingimustes veel ohtlikumakski muutuvad kui algselt olivad.
Seda aga koprad juba teavad.
Ja lisaks üteldakse veel, et karda granaati eriti, mis tänu oma igast imekonstruktsioonidega sütikutele on ettearvamatus, sageli visuaalselt hindamist mittevõimaldavas seisukorras.

http://www.tartupostimees.ee/2647728/pi ... asigranaat

Paistab, et ka meie koprad on oma teadmistega lõunanaabritele järgi jõudnud