Aga pole ka mõtet karta,et kõik uuralite ja arhangelski hundid siia tulevad.

Tartu Postimehes täna pikk jutt
http://www.tartupostimees.ee/699140/kar ... -joudsalt/

Jep, ka kärntõbi, kui nakkushaigus muistegi, allub nakkushaiguste põhireeglile - kaob kolmandik kandjaist hakkab taanduma ka tõbi. Nii oli see 16. sajandil katkuga nii on see tänapäeval gripiga. Langeb too üks kolmandik kandjate ringist välja siis suremuse või immuunvastuse tekke tõttu - sel pole tähtsust.

Sa Indrek S.E.olid 1994 aastal (vist) toonud Teistpoolsusest tagasi minu noore emase laika,kes nakatus rebastelt mingisse "lesta",mis oli "kuni maksani välja roninud".Kogu mu pere siiani Sulle tänulik . Kas see tõbi ka praegu eksisteerib ja kas tal on kärntõvega midagi ühist?

Levinuim sügelis on too sarcoptei. Vähem on levinud Demodex canis, Cheyletiella yasguri jne. eemalt on pilt üsna ühesugune, ligemalt saab juba diferentsida. Viimase kahe täpne patogeneesi ahel pole selge tänaseni.
Ma ei saa pärsi kindlalt väita et nood jubeda väljanägemisega ilvesed, keda vahel leitud tingimata sarkoptoosi põdesid. Kuigi see on tõenäoline. Kasslastel on oma demodekt ja sel puhul on prognoos ennustamatu, kuna võib tekkida seos teiste haigustega.
Sitikate-mutukatega on üldse veel palju segast ja mõneti müütilist. Kusagil 70lõpust kuni 80teise pooleni oli rida aastaid, kus koertel kassidel ei olnud kirpe-väive-sügelisi-täisid peaaegu üleüldse. Ja siis hakkasid nad järsku jälle esinema nagu mingid kuradi küülikud mustkunstniku kübarast. Tõsi kõrva sügelislesta otodeckti oli ka toona.
Põnev on minu meelest asi allveelaevadel esineva inimeste kubemetäiga. Allveelaevu gaasitatakse-mürgitatakse (sadamates) nii kui`s jube ja ikkagi kipuvad nad pikkade reiside lõpus välja ilmuma. Sa Jüri merendust tunned hästi ehk tead milles asi.
.. ja oli sinu noor emane laika jah kellel sügelis lõpuks siseelundeisse tungis. Sellist arengut olen paar korda varem ja ka pärast kohanud.

Hea kui targad mehed siin foorumis tarka juttu räägivad,hakkan ka minavana loll oma teooriale kinnitust saama.Meie veterinaarid ei saanud sotti,mis hädaga tegu ja koer tuli magama panna Tõenäoliselt siis midagi analoogset.

Vaata hunidkütt, eks on kindlasti juhtunud ka nii, et mina pole täpset diagnoosi suutnud määrata. Vanasti öeldi selle kohta, et loll, praegu, et puudub piisav kompetents. Ei teagi kuidas kostab endale vähem vastikuna
Aga selle pealtnäha lihtsa sitika teema juurde ja tänapäevase vet.meditsiini piiride kinnistamiseks üks lugu, mida noore ja alles õppiva vetina pealt nägin.
Meil ratsatallis olid sellel hobusel väivud, kellega ka mina ratsutasin.
Lahti neist millegipärast aga ei saanud, kuigi tervelt mitu kursust vette ja nende õppejõude oli kohe varnast võtta.
Taustateabena, meil oli talli ees kivi - 30m talli uksest - alles selle kivi juures võis sigareti süüdata. Tallile ligema: mitte üks sentimeeter. Ja siis tõi tallmeister kohale ühe Võrumaa mutikese, lasi sellel keset talli vahekäiku lahtise tulega süüdata alustassil mingid hunniku pepri ja tolle suitseva alustassikesega ümber vahekäiku toodud hobuse kõndida. Vahekäigu põrand oli laudadest. Kuigi väiv on väga väike, on tal kõva kest ja kõrvaga oli kuulda, kuidas väivud hakkasid krabinal põrandale varisema. Ma ei tunne Võru keelt, mutike pobises ka üsna vaikselt, nõnda ei saanud ma mitte üehelegi sõnale pihta. Hobune sai aga väivudest lahti. Sellepärast pole ma tänaseni päris kindel kas traditsiooniline meditsiin suudab haarata siiski kõikide tõbede kõiki ravivõimalusi

mul läks taks kährikule kallale siis sai küll nakatada aga rebase kohta ise ei oska midagi öelda

Viimases OSOONI saates oli kärntõvest ka juttu. Asja selgitas Vahur Sepp küllaltki põhjalikult. Kellel huvi vaadake.

Sepa jutust sain ka kinnitust,et kärntõbi on nakkav ka inimesele,kuigi minu teada on seda ikka eitatud.Nimelt ka mulle tekkisid käele pisikesed punased sügelevad laigukesed,mis kratsides järjest rohkem laiali läksid,kuni tekkis kerge paistetus ja põletik.Pidevalt alkkoholiga määrides sain paari nädalaga asja korda.Kärntõbe hakkasin kahtlustama siis kui jutu sees tuli ilmsiks,et kahel jahimehel veel peale minu sama jama.Üks neist käis ka naha arstil,kes määras mingi salvi ja arvas,et midagi sarnast võib olla küll.Kõik kolm oleme ka koeramehed ja suurimad kähriku nahastajad,30-40 tk hooajal.Imelik on aga see,et kärnas kährasid pole ise sel aastal nagu tabanud ja ka koerad on terveks jäänud ,kuigi teistel meestel on mõned nakatunud loomad olnud.

Vahuri õpetuse järgi on kõige parem see kui peale nahastamist või kärnas kähraga tegelemist pesta käed roheliseseebi või nõudepesu vahendiga. Vesi peaks olema voolav ja soe.
Vahur ka meie jahimeestele sellealase koolituse teinud. Teadmisi jagub mehel küllaga.

Kui kärnas rebaste ja kährikutega tegemist teha ,tuleb ikka käed pärast korralikult ära pesta.On omalgi olnud selline asi,et kätega sama jama mis Hundikütil.
Ma ka määrisin,siis kange alkoga ja sain jamast lahti,aga nüüd kui kärnas kährikut näen hakkab kohe ihu sügelema.
Koertele olen pannud tilgad peale kui paljastega madistavad ja pole neist keegi kärna läinud,aga oht on alati olemas.

Nakkab ikka. Oli see vast aasta tagasi, kui mul poisid tahtsid ühte pealt näha tip top kährikut nülgida. Endal oli muud tegemist, andsin noa kätte, tegin esimesed lõiked ja näitasin asja ette. Ära nad arutasid selle kähriku kuidagi, ise õnnelikud, et hakkama said. Läks aega mis läks, aga siis tekkis vanemale poisile pähe punane laik (vist oli valget ka seal) ja selle kohalt hakkas juukseid ära langema ja mingil hetkel keskmisel (vist tuli käele kahlane laik). Viidi nad nahaarsti juurde, kes võttis kaape ja määrati kindlaks, et kärntõbi. Antibiootikumid pandi siis peale ja sedasi sai lahti.

Juustesse laik? See viitab pigem seenele - trihhofüütide või mikrospooriate seltsist. Seda saab inimene tõesti kassilt ja kährikult, hobuselt ja koeralt. Antibiootikum ei tohiks aga mingist otsast toimida ei trihhofüüdile ega lestale. Griseofulviin ja teised spets ravumid aitavad.
Tsiteerin mälu järgi "Small animal dermatology. Saunders CO": sarkoptooside nakkusjuhud loomalt inimesele taanduvad kolme nädala jooksul.
Lisaks: Putukad ei talu üldiselt fenoole. Roosikasvatajad on sageli ja edukalt tarvitanud mitmeid petrooli sisaldavaid vedelikke, mis tegelikult mõeldud loomadele.

Indrek, äkki ilmus see artikkel Eesti Jahimehes isegi sel ajal, kui olid seal peatoimetaja, aga seal oli juttu, et ongi kahte tüüpi, üheks seen ja teiseks lest. Kirjutas sellest üks vett.
Prooviti ka mingeid spets salve. See küll natuke aitas, aga jagu sellega ei saadud. Fakt oli see, et kui kanged antibiotsid peale pandi, see jama kadus. Seni ajani aga suurenes ja suurenes see jant.