Tean, et Saaremaal on kindlalt 2 siga keeritsussiga leitud: üks Leisi ja teine Tornimäe JS lastud sigadest. Mis ajast uus meetod: (tehisseede oma?) kohustuslikuks läheb??

Ma arvan, et on äärmiselt küüniline nii küsida. Veterinaaridel on seoses sellega suur vastutus õlgadel ja olen kindel, et liha on kontrollitud alati. Olen ise käinud "Sanitaar- ja hügieenikoolitus jahimeestele", kus osales ka mitu vetarsti. Nemad rääkisid samuti, et mikroskoobi all vaadates jääb alati võimalus, et ei leita, kuigi loom on nakatunud. Selle pärast on nende antud tõendil alati kirjas, et uuritud proovil ei leitud ussi.

Uus tehisseede meetodil uurimine tunduvalt usaldusväärsem.

Kust ja mitu tükikest proovimaterjali oleks mõistlik võtta?
Praegu on meil nii, et suht suvalisest kohast tõmmatakse vahelihast tükk ära ja asi moos. Hea nõu oleks omal kohal. Teaks ka meestele rääki.

Metssealt võetakse proove diafragma mõlemast säärest lihase ja kõõluse ühinemiskohast ning lisaks: mokkadest, sääretükist, roietevahelistest lihastest ja keelelihastest, kokku kuus proovi igalt loomalt.

Kuna see ussiraip pidavat elama jah väga hea verevarustusega ja pidevas liikumises olevas lihases, siis lisan lisaks eelkõnelejale veel paar kohta, kust meie võtame - põse pealt mälumislihasest, esijala tagant nn. sirutuslihasest + lisaks need, mis juba öeldi.

Meie oleme võtnud proovid: vahelihast (diafragma), mälumislihastest ja saba juurest (lihased mis saba liigutavad).
Tundub et sellest jääb väheks vist!

Tehismaoga see probleem meil, et pole võtta ligiduses kuskilt ja edasi, tagasi üle saja kildi ma iga üksiku sea pärast ka sõitma ei hakka nii, et pigem kuumutan hoolega ennem söömist.